„Sinu sai ka?” See küsimus näitab, et Käbini tuju on natuke paranenud.
„Muidugi. Mis sina siis arvad…?”
Ent kuna Käbin enam ei naerata, räägib Naan tõestuseks, kuidas temake hankis Tõravere observatooriumi jaoks erilist ülitundlikku filmi helkivate ööpilvede pildistamise tarvis.
„Sinu naise suurest kangusest on ennegi kuuldud. Räägivad, et sul olla nii kange eit, et pitsitab teine kividest sorinal sulakulda välja… Sina, Gustav, ju suur naistemees ja pidada neid ümber sõrme keerama – nu ütle, kuidas sa omaenda naisele siis mõistust peanupu sisse ei mõista panna. Tema teeb sinu heale nimele maailmarahva ees häbi…”
Kujutledes kividest kulla väljapigistamist, mugistab Ivan-Johannes naeru, mispeale Naan arvab, et saab piinliku jutu lõpetada. Ta kinnitab:
„Üritan oma naist edaspidi paremini taltsutada. Tead, see, et talle on tema raske tromboflebiidi ja ma ei tea veel mis keeruka nimega tõve vastu tehtud vähemalt sada kanget süsti, pole ta käitumisele jätnud mõju avaldamata… Jah aga, Ivan, usu et kõik mu ehitusega seotud paberid on täiesti korras. Riigivargust pole olnud. Ma usun Heilisse – ta on vägev asjaajaja. Pole seni juhtunud, et Heili dokumentatsioon poleks korras olnud.”
Käbin kinnitab, et usub ka seda, kuid kahjuks olevat süüdistused läinud liiga kaugele. Mõnda asja ei saavat enam parandada. Parimagi tahtmise juures. Ka tema mitte.
„Võta see pakijurakas endaga kaasa ja uuri, mis seal on. Kõige all igatahes ajakiri Krakadil.”
Ja seejärel tuleb Käbin välja arvamisega, et ju on Naanil, nagu temal endalgi, mõjukaid vaenlasi, sest kogu see paskvill korraldati meie keskkomiteed asjasse pühendamata ära…
Käbin selgitab veel, et keskkomiteede sekretäride kohta ei tohtivat seal Krokodillis ega ka Süütenööris omal algatusel asjaosalistele teatamata sedasorti materjale avaldada. Naan pole ju küll sekretär, aga tema nime teatakse ja enamasti on tähtsamate ühiskonnategelaste puhul samast tavast kinni peetud… Käbin arvab, et salakaebuse taga on kaks meie oma sekretäri. Küllap Naan aimab isegi, kes üks kaebaja-kukulind on. (Ilmne vihje Vladimir Käole, kes fabritseerinud mitmeid kaebekirju, mille koopiad tänaseks Eesti Vabariigi arhiividesse jõudnud.)
Värssföljetonil olevat kaks autorit – muidugi väljamõeldud nimed – Lepp ja Fjodorov… Pole sellistest kuuldudki.
Naan mainib, et selliste nimede väljamõtlemine just kõrgele intelligentsile ei vihja.
„Ah soo…” on Käbin nagu imestunud. Ja jätkab ruttu:
„Ühe asja sain ma siiski ära korraldada. Meie Pikri jaoks olid kah tõlked juba valmis tehtud – kellelgi oli kiire taga –, aga toimetaja saatis need igaks juhuks mulle ja Leonidile ka näha. Meie neid avaldada ei lubanud. Vaata ja uuri! Poognad, need, näe, on olemas! Aga Krokodill ise on juba ilmunud, siin ei saa teha midagi.”
Ta ulatab Naanile Pikri poognad, mis on koguni juba keeleliselt redigeeritud. Kiired ja kurjad mehed on siin tegutsemas olnud tõesti. Gustav loeb värsid poolvaljult ette:
NAINE: Kui vaatan sind, mu kallis mees,
siis kohe meenub Diogenes.
AKADEEMIK: Mispärast just Diogenes?
NAINE: Ei tema olnud varaihkaja,
vaid hoopistükkis mugavuste vihkaja.
Ning kuulutand too imemees,
et üle prahi värk on elu tünni sees…
AKADEEMIK: Kui, kallim, olla tahad mureprii,
võib-olla tuleks elada siis nimelt nii.
NAINE: Kui poleks loodus loonud mind – su ainsat Armastust,
võiks taluda ehk ilm te mõttesarnasust…
See aga, Gustav, kuidagi ei sünni,
et kahekesi sinuga me jagaksime… tünni.
AKADEEMIK: Mis jutt see on? Mul korter Tallinnas
ja peale selle maja Meriväljal – kohas kallimas!
Mis veel su hing küll ihkab?
NAINE: Tšuhhonetsite kalki maad ma vihkan,
seal külm ja märg, seal rahvas vale meelt
ja podisevad omavahel mingit vale keelt…
Me kodu, kallis, olgu Musta mere kaunil kaldal.
Saab püsti pandud siin väärt häärber,
mida mina haldan…
Naan leiab, et lugu polegi eriti vaimuvaene. Õel muidugi. Aga „mees” ja „Diogenes” on originaalne riim igatahes.
Seepeale soovitab Käbin Naanil läbi lugeda sissejuhatava proosaloo, mis pretendeerib faktidele. Jah, aga kõige ebameeldivam olevat see, et üleliidulisse satiiriajakirja pääsenud lugude puhul tuleb meil siin maha pidada koosolek, kus arutatakse kritiseeritud mehe personaalküsimust… (See on Naanile uudiseks, kuid ei häiri teda eriti.) Ja üldjuhul on teada otsuski, mis langetatakse. Väikseim võimalik karistus saavat olla: „Пocтaвлeнный нa вид зa нeпрaвильнoe пoвeдeние.” (Arvestuskaardile kandmisega!)
Naan märgib, et õige oleks täpsustada, et ta saab selle „зa нeправильнoe пoвeдeниe жeны…”
Ent meeste naljatuju on sellega otsas. Käbin arvab siiski, et tal õnnestub akadeemikut kaitsta. Kuigi sajaprotsendilist kindlust pole. Aga üks mis kindel, lähemal paaril aastal Naanil erilist tõusu loota polevat. Selle kohta ütleb Naan, et see teda ei loksutavat. Ja tal on siinkohal võimalus lisada ka fakt, millest Käbin kuulnudki pole: kahel korral olevat Moskva kaadriteosakond tahtnud teda EKP ideoloogiasekretäriks panna, kuid tema olevat – moskoviitide ülimaks imestuseks – sellest ära öelnud.
Käbini ilmest on näha, et see teave on talle täielik uudis. Ta kulm tõmbub kipra. Käbin ju teab, et tema enda pea kohal on pidevalt rippunud vallandamiseoht. Algas see isikukultuse paljastamisega, sest eks olnud ta juba siis funktsionäär. Siis Beria lühikesel võimuperioodil. Ka Andropov olevat teinud üht-teist tema vastu ja olevat kuulu järgi Naanist väga heal arvamusel. Nii et vast oleks teda tõesti edutatud.
Ega see Käbinile meeldinud oleks. See Naan, va sarkastiline intelligent, võib seesmuses su üle muiata…
Nii see visiit lõpeb.
Naan sammub mõtlikult trepist alla – lifte ta ei armasta –, ja tal on südames kahtlus, mida küll kuidagi tõestada ei saa: äkki on selle loo taga mingil moel just konkurentsi kartev Ivan-Johannes ise?! Miks ta ahsootas ja just nagu imestas, kui sai mainitud, et varjunimede – Lepp ja Fjodorov – väljavalimine eriti kõrgele intelligentsile ei osuta?.. Et Käbin just asja organiseerija oli, seda Naan ei usu, kaasteadja ja mittesekkuja võis ta ehk olla siiski. Nii kõrgete mängude puhul unustatakse fair play. Kreeka-rooma maadluse reeglid asendatakse kick-boxing’u omadega.
Seda, et Krokodillist mingeid eelsignaale ei tulnud, ei taha Naan kah hästi uskuda. Aga kokkuvõttes, kui kogu see lugu kujutaski endast mingit profülaktilist akti, siis tehti tühja tööd. Ei tema kipu sinna herilasepessa juba ammu tööle. Tal omad kuningriigid.
10
On veendunud fataliste, kes ei tunnista juhuste olemasolu üldse. Kui näiteks neiu kingal konts alt ära tuli ja selle omanik kingsepa juures oma tulevasega kokku sai, siis on paljude, vahel ka asjaosaliste endi silmis tegu ettemääratusega. Füüsikud seevastu räägivad meelsamini determinismist ja loogiliselt üksteisest väljakasvavaist ridadest; fatalismisse suhtutakse enamasti umbusklikult. Kui neiu kinga kontsanaelad (-tikud?, – liim?) mingil puhtmehhaanilisel põhjusel, kas