Kuid mis on sellel kõigel meie looga ühist? On ikka. Nimelt sai Tatjana, liignimega Urbel (kuigi mitte lavastaja Ida Urbeliga, üle Eestimaa tuntud teatriinimesega suguluses olev, vaid hoopis Leedu juurtega), ilus, tark ning üpris kõrge enesehinnanguga piiga, teada, et akadeemik Naan otsib hiljaaegu ilmuma hakanud suurteose, entsüklopeedia tarvis täiendavat kaadrit. Miks ei võiks tema – diplomeeritud tõlk, kellel Moskvas asuvast M. Gorki nimelisest Kirjandusinstituudist saadud sellekohane cum laude seda kinnitamas, – end tolle teabehiiu toimetusse toimetajaks, tõlgiks, korrektoriks, mõnes tõlketeooriaküsimuses koguni ehk konsultandikski pakkuma minna?
Ja seda see kahekümne kolme aastane uhke, seejuures ütlemata romantilise hingega, muide terve „Deemoni” pähe õppinud neiu tegigi. Paraku murdis just tema kirjastuse ühel sisetrepil kontsa.
Kes soovib, võib seda kontsa murdumist pidada paratamatuseks, kes juhuseks, ent võib ju lugeja endale meeldida lasta ka poeetilisema mõttelaadiga Paulo Coelho väidet, et „kõik tõeliselt olulised kohtumised on meie hingede poolt paika pandud ammu enne seda, kui kehad teineteist näevad.”
Fakt oli aga see, et Gustav neiu hädaolukorda märkas ja otsemaid talle oma rüütellikku abi ruttas pakkuma. Talle hakkas kohe silma brüneti tüdruku uje nägusus.
Kohmetul ja hädas Tatjanal polnud mahti Naanile tekitatud muljest midagi järeldada, kuid küpses eas galantne hästi riietet mees, kes tema kimbatust sõbralikult ja muigel sui jälgis, pani neiu vaheldumisi punastama ja kahvatama. Olukord ju narr, seisa ühel jalal nagu kurg.
Ent tollest kohtumisest välja kasvavail ootamatutel ja kaalukail sündmustel oli ka tõeline põhjus…
Pika ajalooga maja, kus entsüklopeedia toimetus paiknes, trepikupli lage oli mitmel korral üle värvitud: keskajast pärinev päris kindlasti ajalooväärtusega maal loeti maja välja valinud kõrgpealikute poolt vanamoeliseks ja kommunismi-ehitajaid suurtele tegudele mitteinnustavaks. Maalrid olid ta üle värvinud, kuid lohakalt. Nii oli too punnkõhuline vibuga Amor-poiss võimeline läbi õhukese värvikorra kõike trepil toimuvat üsna selgesti nägema; talle, ealt juba kuldpensionärile, meenus äkki tema kunagine põhitöö, ja üle mitme sajandi tõmbas ta oma lambasoolest valmistatud ja armujumalanna Venuse isiklikult sissepühitsetud vibunööri taas pingule ning läkitas teele noole, olles küll mures, kas ta oskused on ikka endised – nimelt loeti väga piinlikuks, kui su lask valitud objekte ei tabanud ega pannud esimese armastuse imeilusat õit otsemaid puhkema.
Ent peatselt toimuv näitas, et eaka Amor-poisi (tõeliselt on nad küll eatud) lask läks kümnesse – juhtus koguni midagi nii ootamatut, et sarkastiline teadusemees, kellele meeldis küll kuramaaž, võluvate naiste tähelepanu ja mõõdukas seks (Naan kujutas endast keskmist normaalset eesti meest, kelle intiimpartnerite arv ei küüni statistika – loomulikult anonüümse – järgi palju üle tosina-pooleteistkümne; ja neistki jääb enamik abielueelsesse aega. Rahvasuu nimetas muidugi Naani puhul märksa suuremaid numbreid. Eks astronoomid tegele ju rohkem arvu kümme astmetega… Kuid see oli siiski liialdamine.),armus ühe hetkega päris tükiks ajaks nagu puberteetik, mida polnuks keegi, kõige vähem Naan ise, küll arvata osanud. Aga ju on teatud keskea kriisid – ka meeldivad kriisid – siiski olemas.
Ja mis siis veel rääkida Tatjana tunnetest, kes seni uhke neiuna lähenejad jahedalt eemale oli tõrjunud. Ta oli praktiliselt süütu, vähemalt hingeliselt puhas otsekui tabula rasa. Ei-noh, ta elukeses ju oli ikkagi midagi toimunud ka – midagi sellist, mille kohta inglased kasutavad tabavat ja peent mõistet „petting”, millele sobivat vastet autor eesti keeles ei teagi. (Rääkimata juba „petting party”-dest). Eestlane tunneb sõna „kabistama” küll, kuid see kõlab labaselt.
Akadeemik palus neiul pehmele sametkattega toolile istuda – tõi selle isegi kusagilt kõrvalruumist –, põlvitas härrasmehena neiu jalge ette ja võttis ta jalast hellalt, noore daami vastupunnimisest hoolimata, kinga ära. See väike soe sukastatud jalg mõjus kuidagi abitult-armsalt; niisiis oli kahe noolest tabatu vahel toimunud esimene ihuline kontakt. (Vibupoiss hõõrus seda nähes käsi ja laskis pöidlaga heleda nipsu vastu oma punnkõhtu, nii et laest kriiditolmu pudenes; ei hoolinud ta sellest, et labase lihtmateeriaga tegelemist peetakse esoteeriliste olendite seas halvaks tooniks.)
„Mis maja see meil ka oleks, kui me noorele daamile abi ei leiaks,” lausus akadeemik. Ikka veel soe king õrnalt peol, kadus ta hetkeks ja ilmus peatselt tagasi ühe sellist tüüpi pensionieelikust mehega, keda kohtab igas suuremas asutuses ja kes absoluutselt iga tööga hakkama saavad. Naan ulatas talle kingakese, mees kadus silmapiirilt, Naan tõi ka endale tooli ning lubas, et kõik saab peagi korda… Nad võivat seni vestelda.
Jah, mis tõi kaunitari siia ja kellega on tal au…?
Saanud kuulda, et tegu on kõrgelt haritud, Moskva kooli saanud slaavi filoloogiga, kelle koduseks keeleks on siiski eesti keel – keel, millest ta vene keelde tõlgib –, kuid kelle eesnimi vihjas siiski mingile muule rahvusele, sest ega eestlased oma tütardele naljalt nime Tatjana pane, süvenes akadeemiku huvi veelgi. Marginaalid olid ju ta tuntud nõrkus.
Nad vahetasid ka mõne sõna vene keeles ja akadeemik sai kuulda peaaegu puškinlikku keeleilu. Üksjagu paremat kui Siberis. Seejärel Naan tutvustas ennast ning oma ametit ja pani piiga sellega veelgi enam kohmetuma. Ja otsemaid sealsamas paigas tegi Naan talle ettepaneku siia majja, entsüklopeedia toimetusse tööle tulla.
Kuigi Tatjana näost oli näha, et ta kohe nõus oli, andis Naan talle mõtlemisaega – vastatagu talle parem mõne päeva pärast. Aga helistada oleks soovitav täpselt kell kümme hommikul, sest siis on ta raudselt oma kabinetis, veerand tundi hiljem aga võib juba kadunud olla. Ta ootab tähtsaid kõnesid (milline naeratus selle epiteedi puhul!) just kümne paiku.
Tanja kirjutas Naani märkmikku oma nime, elukoha ja töö-telefoninumbri, ning nii selleks korraks lahku mindigi. Milline õnnelik kontsamurdmine!
Ent poolel koduteel, kell lõi juba viis, ehmatas-kahvatas Tatjana väga: just mõne päeva eest oli neil telefoninumber vahetatud. Tema aga oli harjumusest kirjutanud ikka endise. See tähendab, et akadeemiku võimalik kõne läheb tont teab kuhu.
Ta tegi nii ägeda kannapöörde, et konts endast taas märku andis, ja lippas tuldud teed tagasi. Riidehoiust sai ta teada, et akadeemik oli juba lahkunud. Äsja, paari minuti eest.
„Ma… ma pidin talle ühe kirja viima. Lauale jätma. Ilmtingimata.”
Kui talle soovitati kiri siiasamasse jätta, oli neiu nägu nii õnnetu, et lahke tädi lausus, et koristaja tulekuni on direktori kabineti uks tõenäoliselt lahti; kui neiu tahab, võib ta ju selle lõpuks ka ise akadeemiku töölauale viia – siis kiri esimese asjana hommikul peremehe silme ette jääbki… Juhatati ka õigele trepiotsale, ning otsemaid tuhises Tatjana neljandale korrusele, kus suur uksesilt talle kohe õige koha kätte näitas.
Neiu astus aukartlikult kõrge ametimehe ruumi. Paberi leidis ta ridikülist, kuid kirjutusvahendit polnud isegi Naani laual mitte. Ei, siiski – üks murdunud südamikuga punane jäme pliiats siiski oli. Pikka juttu sellega kirjutada ei andnud, kuid pisivabanduse ja oma õige numbri sai ta mingil moel kirja pandud ometi; ilusasti küll mitte! Räpakalt, sest ta käed värisesid enneolematult. Kuid uus number oli täiesti loetav.
Et natuke rahuneda ja pisut aru pidada, astus ta tagasiteel korraks läbi kohvikust Tallinn. Jõi pea selgeks saamiseks kaks tassi kanget Türgi kohvi, kuid polnud sellest suurt kasu midagi. Too mees, too tuntud akadeemik, oli teda iseäralikult pika pilguga silmitsenud… Ei olnud akadeemik mingi iludus, ka oli neil lausa lootusetu vanusevahe, kuid meest ümbritses nagu mingi iselaadne aura. Ja Tanja kohe nagu tundis, ja ta vaist eksis harva, et midagi hakkab nende kahe vahel veel toimuma.
Otsekui selle kinnituseks istus oma toolidele kohviku kvintett – paremates kohvikutes oli elav ettekanne kirjutamata reegel – ja sättinud veidi noote ja nihutanud pulte, alustas. Esmalt tõid viiulid ja alt kuuldavale maheda, justkui Tanjat embava, kuidagi