Üks uudishimulik päikesekiir tunneb huvi, kuis korterites ka elatakseollakse. Enamikus neis käib vilgas sagimine ning peremehed ja kolijad sikutavad majja tulevaste omanike mööblit – uhiuutest komplektidest kuni lõpplagunenuini, mille taaskokkupanek paneb vilunud mehedki kukalt kratsima.
Vaid ühes korteris (kiir sai piiluda ainult selle suurimasse tuppa) oli veel vaikne. Ainult kohale toodud seinakell osutas, et seegi ruum tulevikus asustada kavatsetakse; kena, heledast puust kell, mis kuidagi nagu eriti diskreetselt ja hääletult oma kuldset pendlit kõigutas, enne igat suunamuutmist viivu otsekui peatudes ja järele mõeldes, kas ikka tasub teekonda korrata.
Polnud siin veel ei diivanit, kappe, toole, rääkimata televiisorist ja muust peenemast värgist. Ju siis vist ka päriselt sissekolinud inimesi veel mitte.
Ent siinkohal kiireke eksis, sest põrandani ta piiluma ei küündinud. Ja just seal, põrandale laiali laotatud ajalehtedel, lebas kaks teineteise hella embusse tardunud inimest, pead samal padjal. Põrandal oli ka kuiva veini pudel, kuid sellest polnud pea midagi joodud. Ju ei hoolitud.
Seinakella suur osuti oli joonistanud juba neli täisringi: mahedad, vaiksed, gongikõlalised löögid kostusid otsekui vastutahtsi, lamajaid mitte segada püüdes, ent armastajapaar polnud end ei kella märguannetest ega aja voolamisest segada lasknud ega peaaegu muutnud asenditki. Selles on midagi liigutavat: neiu, kelles tunneme ära Tatjana, on jalad krõnksu tõmmanud ja püüdnud oma partnerile – akadeemikule – (mees on heitnud seljast pintsaku, kuid kannab endiselt lipsu) nii lähedale saada, kui see üldse võimalik on, niisiis päris kurgu alla, päris põue, otsekui hellust otsiv kassipoeg. Mehe käsi embab teda. Nelja tunni vältel – kujutage ette! – on põhiliselt vaikitud ja vahetatud ainult harvu lauseid.
Tatjana puudutab parema käe keskmise sõrmega Naani kõrva. Lapse tõsidusega, milles pole midagi võltsi ega kekutavat, täheldab ta pominal:
„Akadeemiku kõrv… ju siis üks täitsa akadeemiline kõrv…”
Ta jätkab seejärel Gustavi näo uurimist hoolikalt ja tõsiselt nagu teadlane mõnd kes-teab-mis saladusi varjavat akadikeelsete kiilkirjadega kaet ürikut. Või siis laps seninägematut loomakest.
Pärast seda on Naani kord pöörata tähelepanu Tatjana kaelal tuksuvale soonekesele – ju osakesele unearterist –, mis registreerib tuks-tuks ühe meie maailma kordumatu esindaja südamelööke.
„Südametu sa, tüdruk, tuleb välja, ei ole,” naljatleb ta… „Ja milline armas sünnimärk sul veel kõrvalesta varjus on. Kahju et see pole kõigile näha.”
„Kõigile pole seda ette nähtudki näha,” ollakse range.
Naan silmitseb ikka veel seda elava südame töö reaalset väljendust – justkui tilluke tuksuv mootorike, millega laborites kokku puutume; ta on neid küllalt näinud, ent see siin tekitab midagi hardusetaolist, varem kogematut: see on ju Elu Mootor.
Ta puudutab soonekest õrnalt sõrmeotsaga. Ja samas imestab, et mitte öelda kohkub oma reageeringust – kas on see tüdruk tõesti temas midagi uut, senitundmatut äratanud? Tema ratsionaalses, mõistuse kontrolli all olevas olemuses midagi oluliselt paigast nihutanud? Ilmselt on. Aga kas… kas seda ka vaja on? Ta oli ju elanud seni nii enesega rahul olevat elu. Kuid samas teab ta, et just kõike praegu toimuvat on vaja! Ta poleks muidu teada saanudki oma elu egotsentrilisest ebatäiuslikkusest. Ta oli ju elanud nagu üksiklane, mis siis et hellitatud üksiklane.
Nüüd sattuvad nende pilgud kokku. Ja Tatjana ei peagi suusõnal ütlema, see paistab ka ta silmist, et ta tõesti-tõesti ei keela sellele mehele midagi. Ka mitte oma keha. Ta kehakeelest on lugeda, et ta annaks enda ka mitte midagi vastu saamata. Kas see igavesti nii jääks, seda me muidugi ei tea, kuid praegu on piigale vastikud isegi need turulikust vahetajamentaliteedist kantud laulud, kus enesekindlalt ja tehtud tehinguga rahulolevalt teada antakse, et „sa kuulud mull’, ma kuulun sull’”. Nagu oleks inimene kaup, kes saaks kellelegi kuuluda…
Naan vaatab taas Tatjana silmade süvamerre ja loeb sealt siiski välja mingi küsimuse. Küsimuse, et kas me niiviisi siis igavesti jäämegi…? Naani hing oleks talle endalegi üllatuseks sellise ajatu kiindumusega nõus, praegu pole ju kiiret kuhugi, ja ta kaaslanna adub täpselt nagu tema isegi, et ootamine on maailma ilusaim seisund.
Kell lööb järjekordse paugu otsekui küsiks, kas plaanitsetaksegi täna siia jäämist.
„Tead, Tatjana!” Gustavi hääl on vaikne, pisut vibreeriv.„Minuga on midagi üsna iseäralikku juhtunud… Ma ei kiirustagi täna sellega, mis ju meestele nagu tüüpiline peaks olema, sest ma tean, et kõik juhtub nagunii omal õigel ajal… Aga praegu saan ma aru, et inimese kõige puhtam ja püham soov on olla – palun ära mu üle naera… (Tanja raputab ägedalt oma tumedat pead, sest kuis võiks ta niisugusel pihtimishetkel naerda?!)… jah, pühim soov on olla kellelegi lähedal… See on ilusam kui tavaarmastus ja seks, milles kah ju oma võlu, kuid hoopis teine ja argisem. Mulle tundub, et see tunne enne seda on kõige ilusam. Hiljem läheb kõik edasi loomulikku rada, aga algusesse tagasi pöörduda on siis juba võimatu…”
Seinakell annab pärast uut pikka vaikimist tasase poole-tunni-löögiga mõista, nagu arvaks nii temagi.
„See külgetõmme, soov mitte kiirustada, on koguni nagu… õilis. (Seda sõna kasutab Naan üliharva.) Ma ei ole, Tatjana, iial mitte midagi säärast tundnud nagu praegu siin, nende vanade ajalehtede peal, ehkki mul suhteid naistega on ju olnud ka. Mis ma ikka salgan, sest need olid ju enne meie kahe kokkusaamist. Oli selliseidki suhteid, mida ma ekslikult armastuseks pidasin.”
Tüdruku silmad on suured, tumedad, põhjatud. Ta iiristes elavad oma salapärast elu tillukesed siravad tähekesed, mida ainult väga lähedalt näeb.
Ta vaikib… Ja Naan tunnetab, et ega ta peagi midagi rääkima; koguni nagu ei tohigi, sest kõige selgemat keelt räägib tema olemine. Isegi see tuksuv sooneke kaelal, mida kuidagi ei saa hellitamiseks peole võtta.
Ja akadeemik jätkab vaikselt:
„Tead, mind on pea läbi kogu elu jälitanud üks korduv unenägu… Ma nagu laman mingi päratu kõrge puu all ja ülalt langeb midagi tilkhaaval. Midagi ülimalt väärtuslikku. Aga mitte minu suhu, mis ju kah teda ootamaks avat, vaid väiksesse kuldsesse nõusse, milleni ma miskipärast oma unenäos kunagi ei küüni. Aga ma tean – kust küll, pole aimugi –, et see tilkuv neste on ambroosia…”
„Mis see ambroosia on?” küsib Tanja. Üle tüki aja kuuleme, et tal ikka ka hääl on.
„Ambroosia olevat jumalate toit ja jook…”
Naan on, eneselegi aru andmata, puudutamas huultega pisikest võbelevat tuiksoont. Ja kuidagi iseenesestmõistetavalt liiguvad ta huuled Tanja helevalget ihu mööda, aga nüüd juba allapoole… Ta võtab Tanjal imehellalt pluusi seljast. Tanja ei protesteeri ja jääb korraks Gustavi poole küljega. Tal on armsad, kuidagi kaitsetud abaluud. Ja eks neidki pea Naan silitama.
„Sealt… sealt sa praegu ära veel…!” sosistab Dunja. (Tatjana oli öelnud, et talle meeldib, kui teda väga ametliku ja kõikvõimalike assotsiatsioonidega liiasti ülekoormatud Tatjana asemel lihtsalt vahel Dunjaks kutsutakse.)
„Miks küll?” ei saa Gustav aru.
Vastust tuleb tükk aega oodata. Ja lõpuks öeldakse see sosinal.
„Mu selg on… erogeenne… Et ka selg seda olla võib, ma ei teadnudki. Sellised eriti tundlikud kohad ju on olemas, eks. Iga naine võib neist rääkida, aga miks nad mul nii ootamatus paigas…?”
Ei oska Naangi vastata; ent loomulikult ei saa ta käsi nüüd enam hoopiski mitte piiga selga rahule jätta. Ja varsti juhtubki see… mis ette nähtud… See, mille järel too ilus enneseda nüüd varsti juba seljataha jäetakse.
Nagu igal naisel, on ka Tatjanal oma kordumatu lõhn, mis tungib, eriti füüsiliste pingutuste puhul läbi parfüümide (Tanja ei liialdanud nendega) kaitsekilbi. Ärgu