34. STSEEN
AJALOOLINE ÜLEMINEK
Nagu öeldud, on meil jätkusuutlikkuse kriis. Aga ka akuutne kliimakriis. Tänaseks ei eita seda kriisi enam peaaegu keegi, mis on iseenesest hea. Paraku on kliimakriisi olemasolu tunnistamisest selle tähenduse mõistmiseni pikk samm. Väga pikk.
Inimkond on praegu keset seda sammu – tühimikus, kus kõik võib jätkuda endistviisi.
Me arvame, et teame, mida see kriis tähendab.
Kõik lähtuvad sellest, et kõik teavad.
35. STSEEN
KIRI KÕIGILE, KEDA KUULDA VÕETAKSE
Minu nimi on Greta ja ma olen 15-aastane. Minu väike õde Beata saab sügisel 13. Me ei saa parlamendivalimistel hääletada, kuigi praegu laual olevad poliitilised küsimused mõjutavad kogu meie edasist elu sellisel määral, mida ei saa võrrelda varasemate põlvkondadega.
Kui me elame saja-aastaseks, jõuame hea tüki maad järgmisesse sajandisse ja see tundub väga imelik, ma tean. Sest kui täna räägitakse tulevikust, peetakse tavaliselt silmas mõnda järgmist aastat. Kõik, mis on pärast aastat 2050, on ju nii kauge, et seda ei eksisteeri isegi fantaasias. Aga mina ja mu väike õde oleme selleks ajaks – loodetavasti – elanud alles pool oma elust. Mu vanaisa elas 93-aastaseks ja tema isa 99-aastaseks, nii et pole sugugi võimatu, et meid ootab ees pikk elu.
Aastatel 2078 ja 2080 tähistame oma 75. sünnipäevi. Kui me saame lapsi ja lapselapsi, siis tahavad nad ehk tähistada neid sünnipäevi koos meiega. Vahest jutustame neile siis, kuidas meie lapsepõlves oli? Võib-olla jutustame teist.
Võib-olla küsivad nad, et miks teie, keda kuulda võeti, absoluutselt mitte midagi ei öelnud? Aga see ei pea sugugi nii minema. Võib ju juhtuda, et kõik hakkavad käituma nii, nagu me oleksime keset seda kriisi, milles me tegelikult praegu oleme.
Te ütlete pidevalt, et lapsed on meie tulevik, ja et te teeksite oma laste heaks mida iganes. Sellised laused kõlavad lootustandvalt. Kui teil on tõsi taga, siis palun kuulake meid – me ei vaja poputamist. Me ei taha teie kingitusi, teie tšarterreise, teie hobisid ega teie piiramatut valikuvabadust. Me tahame, et te hakkaksite tõsiselt suhtuma sellesse akuutsesse jätkusuutlikkuse kriisi, mis teie ümber toimub. Ja me tahame, et te hakkaksite rääkima asjadest nii, nagu need on.
36. STSEEN
LUKSUSE LÕKS
Rootsi looduskaitseameti andmetel on meie heitkoguste hulk üksteist tonni süsinikdioksiidi inimese kohta aastas, kui arvestada meie tegevust nii Rootsis kui ka välismaal. WWF-i Living Planet Reporti kohaselt on meie ökoloogiline jalajälg maailmas kümne suurima hulgas ja kui kõik elaksid nii nagu meie, läheks vaja 4,2 maakera.
Me kujutame ette, et meil on ikka veel võimalus valida, asendades ühe tegevuse teisega. Näiteks hakkame veganiks, et edasi lennukiga sõita. Või ostame elektriauto, et saaks edasi poodlemas käia ja liha süüa. Või kompenseerime negatiivset keskkonnamõju, et teha edasi asju, mida ei raatsi tegemata jätta, kuigi oleme juba niigi arutult üle piiri läinud.
Tõde on see, et meie ökoloogiline krediit lõppes otsa, kui olime saatnud atmosfääri 350 miljondikosa süsinikdioksiidi. Täpsemalt aastal 1987.
37. STSEEN
MAHAKUKKUNUD MAHEPUUVILJAD JA RADIOAKTIIVSED JÄÄTMED
„Rootsist saab maailma esimene fossiilivaba heaoluriik,” ütles peaminister 2017. aasta valitsuse avalduses. See kõlas suurepäraselt. Peaaegu sama suurepäraselt nagu siis, kui ta kaks aastat varem valitsuse avaldust ette lugedes põhimõtteliselt sama asja ütles. Tagantjärele võib ju öelda, et vahepeal ei olnud eriti midagi toimunud.
Rootsi looduskaitseühingu 2018. aasta uuringu kohaselt on Rootsi keskkonnaeelarve lausa üksteist miljardit krooni. Samas on riigieelarves 30 miljardi eest otseselt keskkonnakahjulikke toetusi, ehk toetusi, mis muudavad kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise odavamaks. See teeb sama välja, kui saata tohutut tulekahjut kustutama üks veega täidetud tuletõrjeauto ja kolm bensiiniga täidetud paagiautot.
Aga.
„Fossiilivaba” on vaieldamatult väga hea sõna. Majanduskasvu soodustav ja radikaalne. Ja vähemalt sama võimas kui „jätkusuutlik”, kuigi vähem pretensioonikas. „Fossiilivaba” võib nimelt tähendada kõike alates päikeseenergiast ja mahakukkunud mahepuuviljadest kuni metsa raadamise, heitkogustega kauplemise ja radioaktiivsete jäätmeteni välja.
Panustades sellistele sõnadele nagu „fossiilivaba”, saame kaugemasse tulevikku lükata selliseid sõnu nagu „muutus”, pikendades oma maksetähtaega veel paljude aastate võrra. See võimaldab endale taas vastu rinda taguda ja öelda, et oleme maailma parimad.
38. STSEEN
VÄIKESES KIRJAS
Üsna tihti kuuleme, et varsti peame hakkama saama kõigest kahe tonni süsinikdioksiidiga inimese kohta aastas. Või et meie, rootslased, oleme sunnitud vähendama oma heitkoguste hulka ühele kümnendikule praegusest, kui tahame täita Pariisi lepet. Kuid kõik need arvutused olenevad asjadest, mis ei ole kaugeltki meie kontrolli all. Nagu leiutised, mida ei ole veel leiutatud, jätkusuutlik metsa- ja põllumajandus, mida ei eksisteeri.
Või et mitte keegi teine maailma varsti kaheksast miljardist inimesest ei hakka oma elatustaset tõstma ega omandama harjumusi, millele meil on enda arvates enesestmõistetav õigus.
„See kaks tonni on üks õnnetu arv,” ütleb Kevin Anderson Uppsala ülikoolist. „See ei tähenda tegelikult midagi ja ma arvan, et see on jäänuk ühest ÜRO esimestest IPCC-raportitest, kust võeti puudulikud heitkoguste numbrid ja kästi neist pool maha saada. Kibe tõde on see, et meie süsinikdioksiidi heitkogus tuleks viia nullini.”
Nii et need hirmuäratavad numbrid võivad olla pigem kättesaamatu, unistuste prognoos.
See ei tähenda aga, et lootust ei ole või et kõigeks on liiga hilja. See tähendab, et peame oma harjumusi muutma. Kohe.
39. STSEEN
UNENÄOMÄNG
Ebareaalsuse tunne on vaat et kõige hullem. On hetki, kui kliima- ja jätkusuutlikkuse küsimustega kursis olles mõtled, kas oled aru kaotanud.
Hulluks läinud.
Neil puhkudel, kui mõistad, et see, millest koosneb meie argipäev – kõik see, mida me normaalseks nimetame –, on sageli normaalsusest nii kaugel kui üldse võimalik.
Segased hetked, kui kõik su ümber on nagu mingis filmis.
Näiteks konditsioneeriga hotellituba mitme miljoni elanikuga linnas. Neljasaja poega ostukeskus. Sõit lumetormis, kuni jõuad turvaliselt Söderledeni tunnelisse. Toidupood, kus müüakse toiduaineid igast mõeldavast maailmanurgast. Või meelerahu, kui rootsi keelt kõnelev stjuardess sulle sõbralikult naeratades äratundvalt noogutab, kui sa kusagil teisel pool maakera SAS-i lennukisse astud.
Kõik see, mida me ise ja meid argielus ümbritsevad inimesed loomulikuks peavad ja tänu millele tunneme end hetkega turvaliselt, väljaspool ohtu.
Nüüd meenutab see kõik pigem teatridekoratsioone; suurejooneline kujundus inimese ajajärgule: antropotseenile.
Pidu on lõpule jõudnud.
Mäng on läbi.
Siis avaneb üks aken ja uus valgus täidab toa. Ebareaalsusest saab reaalsus.
Kangad ja eesriided lehvivad tuules. Rekvisiidid keerlevad ringi. Maskid ja hääletoonid eemalduvad ning hääbuvad üle lava ja saali. Kõik pööratakse pea peale. Tagurpidi.
Meie, kes me oleme eraldanud oma kultuuri loodusest ja alati pidanud välist fassaadi olulisemaks, oleme äkitselt ületanud nähtamatu piiri. Üksteise järel aeglustame sammu ja justkui seisatame keset seda näitemängu, mis hullunult meie ümber edasi käib.