Olen Leo voodi kõrval vististi tukkuma jäänud ning ärkan liikumise peale. Avan kõhklevalt silmad ning näen Aldat Leo kõrval seismas ja liikuvale lauale kandikut valmis panemas.
„Tunnen end aina paremini iga kord, kui üles ärkan,“ kuulen Leod vaikselt pomisemas.
„See hea, härra Stephens.“
„Palun, kutsuge mind Leoks. Teie olete Alda, eks ole.“
„Si, jah, Leo,“ kinnitab Alda.
Istun oma toolis ja vaatan toimuvat eemalt ega tea üldse, mida tegema peaksin. Kas voodi juurde minema või tahab Leo privaatsust? Viimastel nädalatel ei olnud abis, mida ta vajas, mingisugust väärikust, ent ta polnud sellest ju ka teadlik. Nüüd on tema teadvus jõudnud uuele tundlikkuse tasemele, milles pean alles ettevaatlikult orienteeruma õppima.
„Ma olen uskumatult näljane ja janus,“ ütleb ta nüüd ja Alda naerab vaikselt.
„Teie mitte süüa ja juua kaks nädalat – ma pole üllatunud!“ itsitab õde. Kuulen, kuidas ta söögipakendit lahti tirib. „Ma toidan teid?“
„Ei, jumal küll, ei!“ hüüab Leo ja võtab õe käest lusika. „Kuigi ma ei suuda oma jalgu liigutada ega meenutada, mis aasta praegu on, suudan ma kahtlemata ise süüa.“
Sel hetkel vaatab ta minu poole ning meie pilgud kohtuvad ja jäävad teineteisel pidama. Olen kulutanud lugematul hulgal tunde oma elust, vaadates neisse ilusatesse pruunidesse silmadesse. Mäletan ähmaselt ebamäärast ärevustunnet meie kohtamaskäimiste algusajast, ärevustunnet, et võiksin need miskil moel kaotada. Sellist põhjavajumise ja uppumise aistingut, tundes samas end nii õndsalt rahulolevana, minnes koos temaga ja läbi tema silmade mõnda hoopis teistsugusesse paika. Leo silmad olid näinud maailma viisil, mida ma enne temaga kohtumist ei suutnud ettegi kujutada, ning kõigil neil intiimsete silmavaatamiste täiuslikel hetkedel jagas ta osa sellest ka minuga.
Praegu ei ole üks neist hetkedest. Tegelikult on juba kogu viimase aasta jooksul sellised hetked meie elust täielikult kadunud olnud. Ma ei suuda isegi meenutada, millal viimati päriselt teineteisele otsa vaatasime – noil päevil oli meie silmside taandunud põgusateks pilkudeks ja üleolevaks altkulmu põrnitsemiseks. Nähes Leo silmis avatust ja uudishimu, tunnen tugevat kiusatust kas või ainult üheks hetkeks ka iseenda jaoks teeselda, et kõik on nii, nagu oli olnud varem. Seda mõtet saadab kohe süütunne, nagu kasutaksin Leod ära sellal, kui ta on haavatav – kasutades teda ära juba ainuüksi sellegagi, mil viisil teda vaatan. Rebin oma pilgu tema omast lahti ja vaatan põrandale, enne kui teda tervitan.
„Hei.“
„Tere, Molly,“ ütleb ta vaikselt. Vaikime sellal, kui Alda lükkab väikese voodilaua Leo süle kohale ning naeratab siis mulle säravalt toast lahkudes. Siis olen oma abikaasaga kahekesi ning ei saa enam salata – olen isegi lihtsaima mõtte vormimiseks liiga närvis ning mul pole aimugi, mida üleüldse tegema peaksin. Tõusen püsti, ent kahetsen seda kohe, sest ei taha voodi poole astuda ning Leole veel rohkem ebamugavust valmistada. Pärast hetkelist ettepoole sirutust – nagu võiksin tema juurde minna –, seejärel kõhklemist ja sammukest tagasi jään kangelt seisma, rusikas käed vastu reisi surutud. Ootan, et Leo astuks esimese sammu.
„Mul on tõesti kahju,“ ütleb ta korraga. „Varasema pärast. Oli see täna varem või oli see eile?“
„Paari tunni eest. Ja palun, sa ei pea vabandama, tõesti.“ Takerdun sõnadesse, kui soovin teda rutakalt lohutada. „Kas sa ei mäleta meist mitte midagi?“ Ta raputab pead. „Meist kuulda pidi sinu jaoks küll üsna hämmastav olema.“
„Ma olen endiselt hämmeldunud,“ ütleb ta vaikselt. Kuulen tema hääles ebakindlust – ta ei ole endiselt veendunud, et talle tõtt räägime. Astun Leo voodi kõrval oleva väikese öökapi juurde ning tõmban oma käekoti välja, seejärel otsin sealt passi, löön selle lahti ning istun voodile, tema reie kõrvale.
„Näed? Molly Torrington-Stephens.“ Näitan talle nime kohustusliku stampfoto kõrval, seejärel tõstan tema poole vasaku käe, et ta tähelepanu oma sõrmusele tõmmata. „Ja see – olen kindel, et sa seda mäletad – oli sinu vanaema kihlasõrmus. Sa lasid siia uued kivid panna, sest vanad olid purunenud, ent disain peaks tuttav olema.“
Ta põrnitseb vaikselt mu sõrmes olevaid sõrmuseid. Me pole sellest kunagi rääkinud, sest Leo ei nuta ega räägi nutmisest – aga olen kindel, et nägin ta silmis pisaraid, kui ta selle sõrmuse meie laulatusel mulle sõrme libistas. Tegime teineteist õnnelikuks, vähemasti tol päeval. See oli sedasorti õnnelikkus, mis kasvab inimesest või paarist suuremaks ning neelab enda alla igaühe, kes selle tunnistajaks on. See oli mu elu parim päev.
Hoolimata kõigest, mis sellele järgnes, tundub uskumatuna mõte, et mälestused sellest, kes me koos olime, võivad tema jaoks igavesti kadunud olla. Olime teineteise vastu head… sobisime teineteisega… vähemasti mõnda aega. See paneb mind Leole taas otsa vaatama ning näen, et ta vaatab endiselt passi, tema ilmest ei suuda ma aga välja lugeda kõige vähimatki.
„Kui see on tõsi,“ küsib ta korraga. „Miks siis minul sõrmust pole?“
„See on kodus,“ vastan. Tema sõrmus on hõbedast nagu minulgi, sile, kui keskel olev graveeritud joon välja arvata. „Lõputa joon,“ oli ta täheldanud, kui vaatasime mõned tunnid pärast pulmi õndsalt väsinuna oma käsi. Ent see mälestus puruneb kiiresti kildudeks ning selle asemele ilmub mu pähe mõte viimasest korrast, kui ma Leo sõrmust nägin. Olin astunud vannituppa, et otsida kapist jumestustarbeid, mille olin unustanud pakkida. Sõrmuse nägemine oli nagu rusikahoop kõhtu ning see võttis mind täiesti hingetuks. See seisis vannitoa valatud tööpinnal väikesel seebialusel – otsapidi väikeses, ent endiselt vahutavas seebiveelombis. Tol ööl olin veetnud tunde, üritades end veenda, et ehk oli Leo sõrmuse lihtsalt kogemata sinna unustanud – tundus võimatuna, et ta oli tahtnud selle nii kiiresti sõrmest võtta.
„Nii, järelikult võtsin selle sõrmest enne, kui läksin Liibüasse,“ ütleb Leo. Ta vaikib ja parandab end hoolikalt: „Süüriasse – et seda turvalises kohas hoida?“
Tean, et pean talle tõtt rääkima ning praegu tundub selleks õige hetk olevat – ma pole lihtsalt kindel, kuidas ta sellele reageerib. Kõhklen, ning kuni selle üle juurdlen, jätkab Leo minu vastust ootamata.
„Ei,“ ütleb ta ning raputab raevukalt pead. Näen, kuidas seda tehes valu ta näolt vastu peegeldab, siis tõstab ta pilgu ning tema pilk esitab mulle otsusekindlalt väljakutse. „Ma ei usu seda. See pole loogiline. Mis siin tegelikult toimub?“
Köhatan ja istun kangelt voodil, pass kõrval teki peal. Nii Leo lähedal, ent samas hoolikalt tema puudutamist vältides. Üritan oma tormlevaid mõtteid maha rahustada, nii et saaksin parima vastuse välja valida. Siin ma siis olen – muretsedes, kuidas oma mehele öelda, et meie abielu on põhimõtteliselt läbi, samas kui tema ei usu, et seda kunagi üldse olnudki on.
„See on pikk jutt,“ ütlen. „Aga luban, et see kõlab loogiliselt, kui sulle ükskord vahepealsed aastad meelde tulevad. Ja miks peaksin ma üleüldse selle kohta valetama? Miks muidu ma siin olen? Ja tegelikult saan ma sulle ka tõestada, mis aasta praegu on. Või, ma mõtlen…“ Võtan taas passi kätte ning näitan seda talle. „Sa arvad, et on aasta 2011, eks? Aga vaata, see pass anti välja aastal 2014.“
„Asi pole selles, et ma ei suudaks kuupäeva uskuda,“ ütleb ta kannatamatult, peaaegu et mulle nähvates. Ta žestikuleerib meie vahel kätega. „Asi on selles: ma tean, et ma poleks sinuga abiellunud!“
Leo veendunud hääletoon teeb haiget ning kuigi olin kindlalt otsustanud, et ei hakka temaga vaidlema, ei olnud mingit võimalust, et lasen tal endaga niiviisi rääkida. „Ja mida see peaks tähendama?“ küsin tema väitele osutades. Leo krimpsutab pisut nägu.
„Ilmselgelt oleme me liiga erinevad. Kui ma oleksin kellegagi abiellunud – ja ma ei teinud seda –, siis mitte sinuga.“
„Kui