„Millal sobib?“
„Olen haiguspuhkusel. Võin tulla, millal iganes sa tahad.“
„Kohe praegu?“
„Kohe praegu? Aga…“
„Täna hiljem siis?“
„Ei, praegu sobib ka.“ Ohkasin ja hoiatasin: „Ma ei tea, mida sa arvad, et võiksin sulle rääkida, Molly.“
„Aga sina ju leidsid ta, kas pole?“
Selle mälestuse peale tundsin rinda kokku tõmbuvat. Võisin teda ikka veel oma vaimusilmas näha – Declan lamamas lõdvalt mu nõo maja keldris asuva panipaiga räpasel viledal vaibal.
„Jah.“
„Siis…“ ta jättis mõtte õhku rippuma.
Ootasin, et ta oma mõtte lõpetaks, ent kui oli selge, et ta ei kavatse seda teha, ütlesin: „Olgu, kus me kohtume?“
Kohtusime Declaniga 1990. aastate keskel – esimese kursuse esimestel nädalatel – Sydney ülikoolis. Sattusime ühte õpperühma, et lõpetada koos üks kodutöö. Tagantjärele tundub too ühine kodutöö küll pigem professorite õela naljana: poiss, kes elas ikka veel koos töötu emaga sotsiaalkorteris, sattus partneriks miljardäri pojale, kes oli kasvanud Sydney sadamapiirkonna häärberites.
Teadsin, et olin toona üsna tahumatu. Mäletan, et võtsin Declani kõrval istet ning tundsin end nii heitununa, et suutsin end vaevu rääkima sundida. Õnneks mõistsin peagi, et mina polnud siin ainus, kes omas elemendis pole: Declan näis oma upsaka riietuse ja väljapeetud kõnemaneeriga esmapilgul väga enesekindel, kuid see fassaad ei püsinud kaua – ühe õppeperioodiga oli mulle üsna selge, et temal oli kodutööde tegemiseks mind rohkem vaja kui minul teda.
Dec ja mina kiindusime kiiresti ja tugevasti, nagu ainult noorena suudetakse, vaevates koos pead meist kummagi olukorra ebaõigluse üle. Noore aborigeenimehena meie kursuse peamiselt valgete õpilaste seas olin autsaider, olles siia sattunud vaid tänu erilisele sisseastumisprogrammile ja oskusele kirjutada veenvaid esseid. Ent isegi äärmiselt jõuka valge poisina ei sobitunud Declangi valgete õpilaste punti – keskkoolis oli ta lõpueksamitel haledalt põrunud. Kui poleks olnud tema isa põhjatuid taskuid, ei oleks Declan kunagi ülikooli pääsenud, rääkimata nii populaarsest erialast Sydney ülikooli suguses prestiižses asutuses.
Nende kergelt saavutatud privileegide tõttu olnuks mul lihtne Declanit vihata, ning mõnikord vihkasingi. Ent Declanil oli üks andeksandmist hõlbustav omadus: ta ei märganud raha ega selle puudumist, samuti nahavärvi ega rassi või ühtegi teist kategooriat, mille järgi enamik inimesi maailma lahterdas. Kohe algusest peale ei olnud ma midagi vähemat ega enamat kui sõber; tundus, et talle ei torganud kunagi pähe ühtegi põhjust, miks me ei peaks seda olema. Kui ma ta lõpuks, vastu tahtmist, endale külla kutsusin, astus ta meie väikesesse rõskesse korterisse, kus koos emaga elasime, ja vaatas ringi.
„Persse, Leo!“ ütles ta, ilmselgelt segaduses ja šokeerituna. „Sa oled vaene?“
„Jah.“
„Ma ei pannud tähelegi,“ ütles ta õlgu kehitades ning avas siis külmkapi ukse, et midagi hamba alla leida.
Declan oli eriline – üks headest poistest.
Umbes tund aega pärast meie telefonikõnet ootasin Mollyt The Rocksi kohvikus. Hirmust tingitud tuim tukslemine mu kõhus polnud lakanud. Oli ilmne, et Torringtonide perekond oli Declani surma pärast piinlikkust tundnud – pidev kinnimätsimine, mida nad meedias viljelesid, enam kui tõestas seda. Mõtlesin, kas midagigi, mida oskan talle rääkida, võiks Mollyt lohutada.
„Anna andeks, et ma hilinesin…“
Ma polnud Molly saabumist märganud, ent nüüd seisis ta minu kõrval, nii et kargasin püsti. Vaatasime hetke teineteisele otsa ning siis ajas ta käed laiali ning – kallistas mind. Me polnud tegelikult kunagi varem teineteist puudutanud, isegi mitte matustel. Declani ja Molly isa oli hoolitsenud selle eest, et mind hoitaks kenasti eemal.
Ma vastasin embusele, pöörates kaelaseotud käe temast eemale ning emmates ettevaatlikult vastu. Molly oli palju pikem, kui mäletasin – peaaegu minu pikkune –, ent nagu olin arvanudki, õhkus temast tuntavalt rikkale naisele omast väljapeetud ja kaalutlevat olekut. Ta oli tugevasti jumestatud – minu silmis liiga tugevasti – ja väga intensiivselt lõhnastatud. Kui teineteisest lahti lasksime ning Molly minu vastas istet võttis, näppis ta kohmetult oma kleidivööd ning silus käega juukseid. Tema lumivalged juuksed olid ülilühikesed – isegi lühemad kui minul – ning kogu soengule andis pehmust vaid pisut pikem ettepoole kammitud ning üle otsmiku põse poole kaarduv tukk.
„Ma ei oska sind tuleku eest piisavalt tänada,“ ütles ta.
„Nagu ma ütlesin – loodan, et sa ei oota, et mul oleks sulle anda mingeid põhjapanevaid vastuseid. Saan rääkida vaid seda, mida tean.“
„Kas tellime kohvi?“ Ta viipas juba kelnerile, kes pidi naist tervitama tõtates peaaegu ninali lendama. Olin unustanud, mida tähendas viibimine koos Torringtonidega avalikus kohas – Molly ja Declan polnud tegelikult kunagi kuulsad olnud, ent liigagi paljud teadsid neid nende isa pärast. Millal iganes me Declaniga ülikoolipäevil baarides aega veetsime, kostitati meid alati tasuta jookidega – minu jaoks oli see boonus, sest muidu ei oleks ma kunagi saanud neid jooke endale lubada, hämmastas aga Declanit, kellel oli juba teismeeas peaaegu piiramatu ligipääs oma usaldusfondile.
Tellinud kohvi, jäime Mollyga kuidagi kinni äraootavasse mustrisse – mõlemad ootel, et teine alustaks. Pärast ebamugavaks veninud pausi leidsin end ühel hetkel talle märku andmas, et ta alustaks vestlust, mida ma ei tahtnud pidada.
„Niisiis, mida sa teada tahad?“
„Ma tean, et see on veider,“ tunnistas ta. „Olen sinuga ühenduse võtmisest juba väga ammu mõelnud, eriti kohe pärast seda, kui see juhtus. Ent siis valitses kõiges suur segadus ja tohutu šokk. Ning mul oli piinlik selle pärast, kuidas isa sind matustel kohtles. Ma ei teadnud, mida sulle öelda või kuidas vabandada.“
„Ei olnud sinu asi vabandada. Ei ole endiselt,“ ütlesin talle.
Molly ohkas raskelt. „Noh, igatahes mul on kahju. Sa olid ära teeninud, et sel päeval koos meiega leinata. Keegi ei tundnud Declanit nii nagu sina.“
„Sinu vend oli väga eriline poiss,“ vastasin vaikselt. Mõtlesin endiselt Declanist üsna sageli, ent polnud temast kellegagi aastaid rääkinud. Tundsin end veidralt – enam kui ebamugavalt.
„Isal oli eelmisel aastal südamerabandus,“ ütles Molly ootamatult.
„Seda on kahju kuulda,“ kortsutasin kulmu. Olin ka üllatunud, et polnud sellest varem kuulnud, arvestades, et tema isa oli omal alal tuntumaid nimesid.
„Jah. See oli omavahel öeldud. Isa ei tahtnud, et aktsionärid sellest teada saaksid, nii et…“ Molly ohkas väsinult ja hõõrus otsmikku, siis vaatas ta mulle otse silma. „Asi on selles, et isa sai südamerabanduse ja Declan suri oletatavasti varem diagnoosimata südamehaiguse tagajärjel. Oleks ehk loogiline arvata, et isa laskis arstidel Declani haiguse tagamaid täpsemalt uurida, olemaks kindel, et see pole pärilik, eks ole?“
Vastust oodates vaatas ta mulle otsa, niisiis avasin suu, et midagi öelda, ent ühtegi sõna ei tulnud kuuldavale. Molly tundus minu varjamatust šokist kummalisel kombel rahuldust tundvat. Ta pani käed rinnal risti ning vaatas mulle otsa, jätkates vaikselt: „Millal iganes ma selle teema jutuks võtsin või Declani nime mainisin, hakkas isa karjuma ja ema nutma. Miski siin ei ole kunagi tundunud loogiline olevat, ent – kuigi mul on piinlik seda tunnistada – kuni isa südamerabanduseni oli mul lihtsam teeselda, et ma pole seda tähele pannud. Kas Dec tappis end ära, Leo?“
Molly tõi selle viimase julma küsimuse kuuldavale justkui täiesti emotsioonitult, ent talle otsa vaadates nägin, kuidas ta end minu vastust oodates halvimaks valmis pani.