Teadsin, et Laith ja Danielle Torrington olid kogu maailmale Declani surma kohta valetanud – ja ma sain isegi peaaegu aru, miks. Teadsin ka, et Molly ei teadnud venna eluajal tema haigusest midagi. Declan oli meil kõigil palunud seda õe eest varjata – ja sain ka sellest aru. Declan tundis hirmu sellepärast, et Molly võiks temast seetõttu halvasti mõelda.
Mulle polnud kunagi pähe tulnud, et Molly kaitsmiseks mõeldud valed võiksid jätkuda ka pärast Declani surma. Põlgasin Laith Torringtoni ja kõike, mida ta esindas, ent ma polnud hetkekski arvanud, et ta võiks nii madalale langeda.
„Leo?“ Molly viipas mulle kergelt. Ta üritas mind kohelda õrnalt, oletades, et sõbra kaotus tegi mulle ikka veel haiget. Ent ei teinud – mitte päriselt. Kümme aastat oli mööda läinud ning olin nende aastate jooksul näinud hulganisti muid õudusi, mis olid mind tugevamaks muutnud. Kõhklesin vaid seetõttu, et olin sattunud olukorda, millest oleksin oodanud esile kerkivat kurbust, avastasin aga hoopis eetilise miinivälja. Ma ei joonud tavaliselt kohvi suhkruga, ent nüüd sirutasin aja võitmiseks käe suhkrutoosi järele ning panin kohvitassi pool lusikatäit, seejärel segasin aeglaselt, enne kui taas pilgu tõstsin ja talle otsa vaatasin.
„Mul pole aimugi, mida sulle öelda, Molly,“ tunnistasin.
„Aga kas sa tead midagi, mida mina ei tea? Kas sa tead, et ta oli haige?“
Segasin taas kohvi, sest pidin mujale vaatama – midagi turvalist, mitte tema anuvaid siniseid silmi. „Jah,“ pomisesin. Sel korral oli see lihtne sõna tõest kantud. Jah, ma teadsin, et Declan oli haige – ta oli haige, koletu sõltuvuse haardes, mis võitles vastu igasugusele ravile, mida keegi meist sai sellele pakkuda. Olin oodanud, et Molly küsib minult üksikasju tema sõltuvusse langemise ja allakäigutee kohta, mis juba iseenesest oleks piisavalt raske olnud, praegune stsenaarium oli keerukuselt aga hoopis teine tase. Köhatasin kurgu puhtaks.
„Sa peaksid neid küsimusi Laithile ja Danielle’ile esitama, Molly.“
„Ma ei saa – ma olen proovinud, ausalt – olen neile nii kõvasti peale käinud, kui olen suutnud. Nad ei taha – või ei saa – sellest rääkida. Nad ei taha temast üldse rääkida.“
Minu hirm oli kasvanud tormiks. Lükkasin kohvi endast eemale, laua keskele, enne kui tooli tagasi lükkasin ja püsti tõusin. „Vaata, mul on väga kahju, et ei saa sind aidata, ent peaksid neid asju arutama oma vanemate, mitte minuga.“ Tõmbasin rahakoti taskust välja. Pärast piinlikku kotirihmaga kohmitsemist, viskasin lauale rahatähe, mis katnuks mõlema kohvi hinna; seejärel julgesin Mollyle veel viimast korda otsa vaadata. Ta silmad olid kissis ja huuled kokku surutud – Molly Torringtoni kannatus oli katkenud. See polnud esimene kord, kui ühe Torringtonide pere liikme sellises seisus endast maha jätsin, ent seekord tundsin siiski kahetsusetorget.
Molly tõusis samuti, vaadates mulle pingsalt otsa. „Leo,“ teatas ta rahulikult, ent tuntava otsustavusega. „Mul on õigus teada, ent mitte keegi peale sinu ei räägiks sellest mulle.“
Mõtlesin viimasele vaidlusele, mis meil Laithiga haiglas olnud oli. Mäletan, kuidas Declani keha haiglavoodil jahtus, Danielle oli üle selle viskunud ja ulgus. Mäletan, et tundsin enda näol Laithi hingeõhku ja siis ta süljepritsmeid nahal – kui ta lõpuks oma emotsioonide üle kontrolli kaotas. Mäletan, millist lahingut pidasin ka mina iseendaga, võideldes vastupandamatu kihuga oma viha tema peale välja valada – oleksin temast jagu saanud. Ühe rusikaobaduse või hästi sihitud jalalöögiga oleksin saanud vaigistada need julmad sõnad, mis tungisid ogadena minu ehedatesse, leinast kantud emotsioonidesse.
„Sa igavene saast! Sina tegid seda talle! Ta poleks iialgi teadnud, kust seda paska osta, kui poleks olnud sinu värdjatest aborigeeniperet!“
Aga see polnud minu probleem. Ei olnud minu asi Mollyle rääkida. See teadmine ei oleks teda kuidagi aidanud. Tundsin kiusatust lihtsalt välja marssida ja ta sinna seisma jätta. Ent siis vaatasin Mollyle otsa ja nägin tema silmis torkavat meeleheidet. Ohkasin. „See ei ole kohvikujutt.“
Molly krimpsutas nägu, ent see oli vaid põgus emotsioon – ta viipas kiiresti kelnerile.
„Kas saaksime need kohvid kaasa võtta?“
3. PEATÜKK
Molly – juuli 2015
Leo ärkab uuesti pärastlõunal ning sel korral on hetkest, mil ta silmad avanevad, ilmselge, et ta on palju ärksam. Talle prille ette libistades meie käed kohtuvad ning see puudutus tundub kummaliselt piinlik. Saan aru, et ta tahab oma prille ilma kõrvalise abita sättida ning naeratan endamisi: see jonnakas ja iseseisev mees on Leo, mees, keda ma olen tundnud ja armastanud.
„Hei, Leo!“ pomisen õrnalt.
„Tere!“ ütleb ta ning olen sellest kähedast ja kummaliselt formaalsest sõnast veidi ehmunud. Leo hingab sügavalt välja ning hetkeks tema silmad sulguvad. Ta käed langevad näolt kõrile ning uuesti silmi avades ta kraaksatab: „Kurk kuivab. Vett?“
„Ma ei tea,“ ütlen ning vajutan palavikuliselt nuppu, et kutsuda õde. Kuulen kohe samme ning nähtavale ilmub Alda, õdedest üks nooremaid. Alda räägib inglise keelt väga vähe, aga ta tumedad kulmud kerkivad Leod nähes, ta lööb käsi kokku ja ütleb mulle naeratades: „Ta ärkas!“
Neil nädalatel Roomas olen õppinud veidi kõige elementaarsemat itaalia keelt, ent olen muutunud eksperdiks, tuvastades tugeva aktsendiga öeldud ingliskeelseid sõnu. „Ja ta räägib,“ ütlen. Korraga mõistan, kui hämmastav ja imeline see on, ning tunnen, kuidas pisar mööda mu põske alla veereb. Pühin selle käeseljaga ära, ent poleks pidanud vaevuma: enda emotsioonide suhtes on Leo küll abitu, ent pisarad ei ole temas kunagi ebamugavust tekitanud. Veetnud suurema osa oma täiskasvanueast rindeajakirjanikuna, on ta kannatustega liiga harjunud.
„Kas ma saaksin vett?“ küsib Leo.
Alda noogutab entusiastlikult. „Oh, härra Stephens… uurin järele. See on väga hea!“ ütleb ta ning kaob siis ukselävelt.
„Kus ma olen?“ Leo vaatab mulle taas otsa.
„Me oleme Roomas, Leo.“
„Ei,“ vastab ta kohe. „Liibüas.“
„Liibüas? Sa jäid Süürias lõksu. Sind evakueeriti pärast autoõnnetust siia. Kas sa ei mäleta?“
„Ei, ei…“ raputab Leo pead, kuid see liigutus teeb talle ilmselgelt haiget – ta nägu tõmbub krimpsu ning käsi tõuseb pea poole. Vaatan kella ja saan aru, et tal on aeg ravimeid saada.
„See on üsna tõsine vigastus… sellest pole midagi, et sa segaduses oled,“ pomisen, ent olen juba mobiili haaranud ning saadan grupisõnumi meie sõpradele ja kodustele.
Leo on ärkvel ja räägib. Ta on segaduses, aga ärkvel!! Ja räägib!!
Kui vajutan saatmisnuppu, tunnen võidurõõmu. Ma tean, et temaga saab kõik korda – lihtsalt tean seda. Leo Stephens on mees, kes on alati teiste inimeste ootused välja naernud.
„Ma ei ole segaduses. Ma tunnen end hästi… kui peavalu välja arvata,“ ütleb ta ning vaatab mind kulmu kortsutades. Ta nihutab end voodis ja teeb parema õlaga ringe. Ta sai sinna kuuli, ent see oli nelja aasta eest ja imestan, miks see vigastus peaks talle praegu tunda andma. „Ma olin Liibüas. Tean, et olin.“
„Praegu pole sel niikuinii tähtsust,“ ütlen nii õrnalt, kui suudan. Sydneys on praegu aeg väga hiline, ent mu telefoni ekraan lööb särama, kui inimesed heale uudisele Leo edusammudest kiirelt reageerivad. Leo ohkab korraga ärritunult ning tema pahuruse peale mu võidurõõm kahvatub veidi.
Ma ei peaks üllatuma, et Leo, olles just tõsisest peavigastusest tulenenud koomast ärganud, eeldab