Olen kindel, et mäletad, et paari kuu eest oli Deci kümnes surma-aastapäev. Loodan, et leiad minu jaoks veidi aega, kui taas Sydneys oled, tahaksin rääkida tema viimastest päevadest. Saan aru, et palun sinult paljut, ent kui oled valmis veidikeseks maha istuma ja minuga vestlema, oleksin tänulik: arvan, et asjade veidi paremini mõistmine pakuks mulle lõpetatuse tunnet, mida vajan. Minu kontaktandmed on allpool – palun helista mulle, kui saad.
Siiralt
Molly
Olin Liibüas laatsaretis, kui nägin tema sõnumit oma kirjakastis esimeste meiliridade seas. Vaatasin viimati oma kirju kolme nädala eest. Nii palju e-kirju, nii vähe huvi – Molly kiri oli ainus, mida vaevusin enam kui 200 lugemata kirja seast avama. Istusin kanderaamil, vasak käsi kaelas ja kuul õlas. Mul oli vedanud: vigastus oli minimaalne – ilmselt. Siiski valutas see põrgulikult ning häiris tugevalt hetkeil, kui esimest korda oma satelliittelefoni ekraanilt Molly kirja lugesin – ent ma ei saatnud seda sellepärast prügikasti.
„Niisiis…“ Minu fotograafist lahingupartner Brad Norse oli mu kõrval istet võtnud: „Lähme koju?“
„Koju?“ kordasin ja ohkasin. „Brad…“
„Kui üks meist saab kuuli, läheme mõneks ajaks koju. See on üks hüvedest.“
„Palun…“ Lülitasin satelliittelefoni välja. „See vaevalt et „kuuli saamisena“ arvesse läheb. Kuul ei tabanud ühtegi olulist kohta.“
„Siin räägib morfiin.“
„Neil ei olnud morfiini. Arvan, et nad andsid mulle paratsetamooli.“ Või oli see olnud pigem mingit sorti suhkrutablett, sest mille iganes ma mitme tunni eest alla neelasin, polnud see karvavõrdki leevendanud õlas tuikavat valu. Oli tõsi, et ma peaaegu et isegi tahtsin koju minna: sõjaväemeedik oli pannud mulle diagnoosi parasjagu käepärast olnud vahendite abil, ent ma tahtsin siiski päris kindel olla, et see pole püsiv vigastus – ning ma tõesti vajasin valu vastu midagi kangemat. Ent me olime Liibüas olnud vaid paar nädalat ning ma ei olnud üldse rahul tulemustega, mida olin oma uurimistöös teinud. Pealegi peaksin nüüd, kui lähen tagasi Sydneysse kosuma, silmitsi seisma Molly Torringtoni ja tema ebamugavate küsimustega ta venna surma kohta.
„Me läheme koju, Leo,“ ütles Brad korraga. Raputasin pead ja siis krimpsutasin nägu, kui see liigutus kogemata mu vigastatud õlalihases valusööstu valla päästis.
„Siin on veel tegemist,“ vastasin, kui olin saanud hinge tõmmata.
„Siin on alati tegemist. Mina lähen – kas koos sinuga või üksi. Sinu psüühika võib olla terasest, ent minul ei ole – see kuul oleks võinud ükskõik kumma meist tappa. Ma vajan võimalust end koguda.“
Lõpuks ei olnud mul aga mingit valikut. Kui kirjeldasin meie toimetajale Kisani Hughesile toimunud intsidenti, kasutasin esmalt väljendit „lihashaav“, ent kui Brad talle samal päeval veidi hiljem helistas ja olukorrale pisut teistsuguse hinnangu andis, kutsus Kisani meid Sydneysse tagasi. Ma torisesin selle üle, ent kui meie lennuk maandus, oli mul tõusnud palavik, andes märku tekkinud põletikust. Seega pidin vastumeelselt tunnistama, et Kisani oli teinud õige otsuse.
Siiski ei nõustunud ma haiguspuhkusega, mida arst soovitas. Mitu nädalat pealesunnitud puhkust oli minu nägemuses õudusunenägu. Olin juba paari päevaga üdini tüdinud. Ma ei saanud trenni teha, koeraga jalutada ega mootorrattaga sõita. Ma ei saanud isegi karatetrenne läbi viia, nagu tavaliselt määramiste vahepeal Sydneys olles tegin. Lugesin palju ja mõtlesin, ent mil iganes ma proovisin keskenduda mõnele raamatule või kohmakalt üht kätt kasutades hommikusööki valmistada, kandusid mu mõtted järjepidevalt Molly Torringtonile.
Olin talle alati kaasa tundnud, ent teadsin ka, et mis tahes vestlus tema venna surmast oleks meie mõlema jaoks valus. Ma poleks kunagi saanud talle anda seda lõpetatuse tunnet, mida ta otsis – kui asi puudutas Declan Torringtoni, polnud kunagi olnud lihtsaid vastuseid.
Ma polnud teda kunagi väga hästi tundnud. Ulpisin küll aastaid nende pereelu äärealadel, ent parimatelgi aegadel olin nagu kutsumata külaline. Mollyt nägin viimati silmast silma Declani matustel, kui ta vaatas alla hauda peaaegu silmagi pilgutamata – see šokeeritud ilme oli tema näol püsinud kogu teenistuse vältel. Kõigil teistel kordadel, kui olin Mollyt näinud, oli ta alati naernud või naeratanud – sedasorti rõõmus ja privilegeeritud laps, kes võttis iga olukorda vastu laia helde naeratusega. Declan tavatses naljatada, et õe rõõmsalt mäslev naer jõudis alati kohale enne kui tüdruk ise, andes nõnda teada tema saabumisest – nagu heerold oleks teatanud õukonna saabumisest.
Declani matusel nägin Mollyt esimest korda õnnetuna ning valu intensiivsus tema silmis tol päeval pani mind mõtlema, kas see ootamatu sügav lein võiks teda muuta: ehk ei naerata ta enam kunagi nii särava kergusega? Ning tema aastaid hiljem saadetud ootamatust e-kirjast hõllanduv lein andis märku, et mul oli olnud õigus.
Olin Molly Torringtoni meedias aeg-ajalt näinud – kaasa arvatud rahandusajakirja kaanel aasta või paari eest, kui ta oli edutatud vist Torrington Media asepresidendiks. Mäletan, et märkasin ajakirja Dubai lennujaamas ajalehekioskis ning jahmusin hetkeks – kas polnud tüdruk liiga noor, et oma isa heaks töötada? Aastaid loendades taipasin aga, et ta oli lähenemas kolmekümnendale eluaastale. Minu jaoks näis hoomamatu, et lõbus Molly Torrington võiks ühel päeval meediaimpeeriumi juhtida, ent artiklis oli ta juba oma isa ilmseks mantlipärijaks kuulutatud.
Molly tegi seda, mida Declan ei suutnud – rajas endale lapsepõlvest täiskasvanuikka teed Laith Torringtoni ootuste ja pärandi üüratu varju all. Otsustades stuudios tehtud kaanefoto järgi, oli muretu laps, keda kunagi tundnud olin, tänaseks siiski kadunud. Naine oli oma karamellitooni kunagi vööni ulatunud juuksed lühikeseks lõiganud, ning praegu olid need täiesti blondid. Ta naeratas fotol, ent naeratus tema huulil oli elutu. Molly sinised silmad olid rasked ning kaamerasse vaatav pilk terav, justkui esitades väljakutse – kas tahad minuga jamada? Kui ma ei oleks tema uut välimust meedia vahendusel näinud, ei oleks ma teda ära tundnud – Molly oli muundunud lõbujanusest lapsest täiskasvanud korporatsioonihaiks.
Mõtisklesin, kui suur osa selles muundumises oli tema venna surmal. Seejärel püüdsin aimata, mida Declan oleks kõigest sellest arvanud ning mida tema oleks minu asemel teinud. Ma polnud kunagi armastanud surnuid rahule jätta – see läks vastuollu minu loomuse ja isegi mu väljaõppega –, ent olin ka õppinud mitte viljelema seda filosoofiat isiklikes asjades. Sügaval hoitud hetkedel tuli lasta ajaloohõlma vajuda. Siiski mõistsin, et Molly eest ei saa ma seda otsust teha ning tõstsin tema kirja prügikastist välja. Valisin naise mobiilinumbri, eirates oma kõhus olevat kõhedustunnet. See ei saa olema meeldiv telefonikõne, ent olin siiski küllaltki kindel, et teen õiget asja.
„Molly Torrington.“ Tervitus oli järsk.
„Tere… Molly… siin Leo.“ Kui ta ei vastanud, selgitasin ettevaatlikult. „Leo Stephens.“
„Ma tean, vabandust… ma lihtsalt… Ma ei arvanud, et sa helistad,“ ütles ta. Heitsin pilgu e-kirjale ja taipasin, et ta oli saatnud selle enam kui kuu aega tagasi.
„Anna andeks, et nii kaua aega läks,“ sõnasin. „Olin lähetuses ja sain seal vigastada.“
„Kas sinuga on kõik korras?“
„Oh, jah, minuga on kombes. See pole midagi erilist.“
„Muidugi, jah…“ ta vakatas veidi kohmetult. „Jumal küll, Leo, seda on tõepoolest kurb kuulda…“
Toksisin varvastega vastu vaipa, et maandada seda kummalist närvilist energiat, mida tundsin. Viisakuste vahetamine ei tundunud enam loomulik ning ma vaid lükkasin vältimatut edasi. „Sa tahtsid Declanist rääkida?“ küsisin.
„Jah, tõesti tahtsin… tahan. Kas me võiksime kohtuda?“
„Kohtuda?“