„Kas te kuulasite?“ noomib ta mind vaikselt, kui enda järel ukse sulgeb.
„Mis see oli. Millest ta ometi rääkis?“
„Tema vigastus on tõsine; ta on segaduses. See on normaalne.“
„Normaalne?“ kordan seda sõna uskmatult.
„Olgu, võib-olla mitte normaalne,“ möönab Edmondo. „Aga see ei ole midagi ootamatut. Arst vaatab ta üle.“
Edmondo rahulikkus ärritab mind. Suudan vaevu paigal püsida – tunnen närvipinget kogu kehas, varvasteni välja.
„Kas kohe praegu?“
„Ma arvan, et Craig Walker on siin, Molly. Palun tal teha kognitiivse läbivaatuse niipea kui võimalik, sobib? Aga kuna Leo on nii suures segaduses, on parem, kui ootate siin väljas nii kaua, kuni arst on lõpetanud.“
Craig Walker, emigreerunud ameerika intensiivravispetsialist, on siin minu jaoks olnud tõeline jumala kingitus. Ta on Leod sageli läbi vaadanud ning isegi mõnikord pärast oma vahetuse lõppu minu juurest läbi astunud ja mulle tehtud protseduure selgitanud. Kõnnin oodates mööda koridori edasi-tagasi ning kui Walker nähtavale ilmub, tervitan teda nagu ammukadunud sugulast.
„Kas Edmondo rääkis teile?“
„Muidugi,“ vastab ta. Tal on märkmetahvel kaenla all ning ta tõmbab selle välja, et mulle küsimustikku näidata. „Teen Leole nüüd kognitiivse hindamise ning teie võtate ette jalutuskäigu, et midagi süüa ja värsket õhku saada. Sellega siin läheb aega.“
Läheb üle tunni, enne kui Craig Leo palatist välja tuleb. Ma ei läinud välja sööma ega värske õhu kätte – selle asemel istun koridoris pingil ja muretsen. Kui Craig enda järel ukse suleb, on ta nägu morn. Ta võtab minu kõrval istet ja küsib õrnalt: „Kuidas te vastu peate, Molly?“
„Hästi. Minuga on kõik hästi, muidugi. Kas temaga on kombes? Kas temaga saab kõik korda?“
„Noh, loodetavasti, ma arvan. Mõned asjad ei tööta veel päris nii, nagu peaksid. Kõigepealt on tal alakehaga mõned motoorikaprobleemid. Ta läks sellest küll pisut endast välja, aga mina ei oleks üleliia murelik – kõik on alles alguses.“
„Ta ei saa kõndida?“
„Kardan, et ta on kõndimisest veel väga kaugel,“ selgitab Craig. „Tegin alles mõned eeluuringud – et aru saada, mis seal päriselt toimub, läheb veel veidi aega. Ta tunneb alajäsemeid, ent kontroll lihaste üle on kahjustada saanud – põhimõtteliselt on tema liikumisulatus piiratud. Ma ei tahaks teid liiga palju muretsema panna enne, kui oleme rohkem teada saanud. On palju häid märke ning kõik tema ülejäänud füüsilised võimed on korras. Pisut taastusravi ning on suur tõenäosus see probleem lahendada.“
„Kas see tähendab, et ta jääb ratastooli?“
„Mõneks ajaks, jah.“
Mõtlen selle üle ja raputan siis pead – nagu see oleks mingi ettepanek, millest saan Leo asemel keelduda. Nagu – tänan, ei, Leole ei meeldi munapuder, või tänan, ei, ta ei loe kollaseid ajalehti, kas saaksime kvaliteetlehe? Selle asemel on lihtsalt – tänan, ei, Leo ei tuleks eluga ratastoolis toime, kas saaksite ta selle asemel lihtsalt kokku lappida? Leo on välisajakirjanik, kes on spetsialiseerunud tööle sõjalistes kriisipiirkondades; ta ei saa seda tööd ratastoolist teha. Ning vabal ajal on ta fitnessifanaatik ja karatetreener, kes elab kolmekorruselises terrassiga majas – tema armastatud kabinet on kolmandal korrusel, magamistuba teisel. Kuidas ta saaks üldse oma kodus elada, kui ratastoolis on? Miski ei toimiks. Ei ole ühtegi lahendust, mille saaksin välja käia ning mis võiks selle uudise millekski vähemaks kui muserdavaks muuta – vähemasti Leo jaoks.
„Ta kohaneb, Molly,“ ütleb Craig vaikselt. „Niisamuti teie. Ja nagu ma ütlesin, on üsna suur tõenäosus, et õige teraapia ja kõva tööga saab ta sellest üle. Palun, ärge sattuge veel paanikasse.“
„Kui see oleksin mina, võiksin täisväärtuslikku elu elada. Aga Leo ei saaks sellega hakkama.“
„Te mõlemad leiate sellele lahenduse. Ning sel teel on teil võimalik leida väga palju abi.“
Hõõrun rusikatega silmi ja ohkan, ning siis meenub mulle, et see ei ole veel kõik. Krimpsutan nägu: „Ja ülejäänu? Miks ta arvab, et praegu on 2011. aasta?“
„See tundub olevat seisund, mida me nimetame osaliseks retrograadseks amneesiaks. Kas Leod tulistati Liibüa kodusõja ajal?“
„Jah, õlga.“
„Tegelikult on see viimane asi, mida ta mäletab. Talle tundub, nagu oleks see juhtunud täna hommikul, ja ta just ärkas koomast,“ ütleb Craig. „Ilmselgelt te ei tundnud Leod 2011. aastal?“
Tundsin teda juba lapsena, ent mul ei olnud praegu energiat, et seda selgitada, niisiis ainult noogutan.
„Tegelikult kohtusime vahetult pärast seda,“ üritasin välja mõelda, mis võiks olla Leo viimane mälestus minust, ning taipan, et see on Declani matustelt. Pole siis ime, et ta sattus hämmingusse, kui mind nägi. „Kas te ütlesite talle?“
„Jah.“
„Mis ta ütles?“
Craig naeratas kaastundlikult. „Ta ei uskunud mind. Pidin guugeldama, et näidata talle teist kahest mõnd paparatsode tehtud fotot. Ta ütles, et peab selle üle mõtlema. Olen üsna kindel, et ta arvab, et teeme tema kulul nalja.“
„Jumal küll!“ oigan ja hõõrun otsmikku. „Kas see ei muuda kõike veelgi keerulisemaks? Nii et ma olen tema jaoks võhivõõras?“
„Proovige mitte paanikasse sattuda,“ ütleb Craig vaikselt ning soovin korraga teada, kui palju kordi on ta neid sõnu mulle lausunud sest saati, kui esimest korda kohtusime. Kahtlustan, et see number peaks praeguseks sadadesse ulatuma. „Ta on ootenimekirjas, et spetsialistid annaksid talle täieliku neuroloogiaalase hinnangu – homme või millalgi, ent üritan asju kiirendada. Igal juhul on üsna ebatõenäoline, et selline amneesia oleks püsiv. Loodetavasti taastub tema mälu kiiresti ning senikaua anname endast parima, et ta oleks rahulik ja paranemisele keskendunud, eks ole?“
„Kui palju ma peaksin talle rääkima?“
„Ta võib veel mõnda aega üsna unine olla, nii et arvan, et te ei peaks liiga palju muretsema tema takkakiirustamise pärast. Kui ta esitab spetsiifilisi küsimusi, vastake neile – ent ärge arvake, et peaksite talle mälestusi silme ette maalima. Hoidke kõike piisavalt ebamäärasena, andmaks talle võimalust kõike taas ise mäletada.“
„Olgu,“ ohkan. Nii palju siis Leo kojusaamisest ning oma eluga edasiminemisest. „Arvasin, et asjad ei saa enam hullemaks minna.“
„Oh, Molly,“ naerab Craig ja patsutab mind pisut üleolevalt seljale. „Uskuge mind, asjad võiksid veel palju hullemad olla. Loodetavasti on see viimane raskusteseeria.“
Nagu soovitatud, püüan mitte paanitseda, ent põrun sajaga, ning minu energiahulk on jõudnud läbi aegade kõige madalamale tasemele. Sunnin end Leo palatisse naasma ning tunnen kergendust, nähes, et ta on juba uinunud.
Mul pole aimugi, mida peaksin talle ütlema. Mida on üldse öelda sellist, mis võiks anda vastused küsimustele, mis tal tekkida võivad, ning aidata tal sama ajal rahulikuks jääda? Leo teab, kes mina olen, aga mitte seda, kes meie oleme. Kuidas valgustada kedagi kogu suhtest – eriti nii komplitseeritust nagu meie oma? Niisiis – me kohtusime, armusime ülepeakaela, abiellusime ja siis…
Ning siis tuleb kõige hullem osa – meie viimase kooseluaasta segased kuud. Seda on liiga palju, et sellest isegi mõelda, ning pärast kogu seda pinget ja stressi tundub Leo mälukaotus nagu veel üks hoop minu elu juba niigi kõige hullemal eluperioodil.
Kui Leo teaks, kui kahju mul endast on, nähvaks ta mulle: „Hangi endale mingi perspektiiv,