„Ma ei mõelnud…“ ta köhatab. „Anna andeks.“
„Ei tundunud õige, et sa peaksid siin üksinda olema,“ ütlen hetke pärast. „Ma võin ära minna, kui tahad.“
„Kas sa elad nüüd siin?“
„Mida sa silmas pead?“ Poetan telefoni käekotti ja nõjatun talle lähemale, kui mulle kohale jõuab: „Kas ma elan Roomas? Ei, muidugi mitte. Ma elan endiselt Sydneys.“
„Niisiis,“ Leo köhatab kurgu puhtaks ning ma märkan kohmakust viisis, kuidas ta mu pilku väldib. Ta vahib mõnda aega lakke, siis vaatab mulle otsa ja ütleb ettevaatlikult: „Ma mõtlen, et aitäh… aga…“
„Anne ei saanud tulla, Leo,“ ütlen õrnalt. Ta ema kardab paaniliselt lendamist ning isegi siis kui näis, et Leo ei tule sellest välja, ei suutnud ma veenda teda lennukisse astuma. Ma ei taha Leole sellest rääkida – see teeks talle kindlasti haiget, niisiis valetan talle ema puudumise kohta. „Ta tahtis tulla, aga Teresa tõesti vajab teda – tal on praegu poistega väga rasked ajad ning me ei teadnud, kui kauaks sa siia jääd. Ja Andrew… tal on keskuses nii palju tegemist ning tal on minu äraolekul ka Tobiasega nii palju tegemist, et… Niisiis ei saanud me kahtlemata mõlemad korraga ära olla…“
Ma puterdan, kuni vaatan Leole otsa ning näen, et tema silmad on pärani lahti ning ta jõllitab mind, nagu oleksin teda millegagi šokeerinud. Käin mõttes kiiresti öeldud sõnad taas läbi ja olen segaduses – kuigi olen kindel, et ta on pettunud, et mina olen ainus, kes siin on, ei tohiks ta sedavõrd üllatunud olla. Tema pere on küll tore ja abivalmis, ent kellelgi selle liikmeist pole töökohta, mille nad saaksid hetkega sinnapaika jätta ja siin tema kõrval istuda.
„Leo? Kas sinuga on kõik korras?“ kummardun voodi poole, et ta kätt puudutada, ning ta tõmbub silmapilk tagasi. Tean, et see on loogiline, ent see mõjub endiselt piitsalöögina. Ajan selja sirgu ja vaatan kõrvale, lootes, et Leo ei näe, kui palju tema reaktsioon mulle haiget teeb.
„Kas sa kutsuksid õe?“ küsib ta jäigalt. Oletan, et midagi on meditsiiniliselt valesti, nii küünitan kellanupu poole ning vajutan seda tungivalt.
„Mis on, Leo? Kas sa saad mulle öelda, mis viga on?“
Leo vaatab ukse poole ja tunneb ilmselgelt kergendust, kui õde nähtavale ilmub. Ka mina tunnen kergendust, sest see on Edmondo, kelle inglise keel on suurepärane. Tal on käes Leo valuvaigisti ja suur klaas veega.
„Vabandan viivituse pärast, härra Stephens – me pidime arstidega üle kontrollima, kas võite juba suukaudseid medikamente võtma hakata. Kas kõik on korras?“
„Jah, tänan… ja palun…“ Leo vaatab mulle otsa ja köhatab. „Kas ma saaksin õega omavahel rääkida?“
Ma saan aru, et see on loogiline, ning tuletan endale meelde, et Leol on õigus privaatsusele. Minu sisekõnest pole kasu – olen endiselt solvunud ja nüüd veel ka pahane. Olen peaaegu kaks nädalat tema voodi kõrval istunud ja selsamal hetkel kui ta üles ärkab, palub ta mul lahkuda? Tõbras!
„Olgu,“ ütlen ja tõusen püsti, ent enne kui jõuan sammugi teha, heidan talle terava pilgu juhuks, kui ta ei pannud mu sarkastilist hääletooni tähele. Kui olen jõudnud ukse juurde, heidab Edmondo omakorda mulle uudishimuliku pilgu. Mõtlen, mida ta sellest kõigest küll arvata võib – kui veider see kindlasti talle tundub.
Tunnen piinlikkust, et minu ja Leo isiklikud suhted võiksid siinse personali seas avalikuks saladuseks muutuda. Leo ütleks, et sel pole tähtsust ning et mulle läheb see korda vaid seetõttu, et mul on krooniline vajadus heakskiidu järele. Ja ilmselt on tal selles osas õigus – tunnen piinlikkust personali oletatava hukkamõistu pärast juba enne, kui nad millestki üldse kuulnud on!
Lähen palatist välja, ent seisan ukse lähedal, nii et saaksin pealt kuulata. Leo võib ju arvata, et vajab privaatsust, aga tal on tõsine peavigastus ning tahab ta seda või mitte, olen ma siiski endiselt tema abikaasa – ja ainus, kes tal siin Roomas toeks on. Kuni ma pole kindel, et temaga on kõik korras, ei lähe ma kuhugi.
„Kuidas te end tunnete, härra Stephens?“ Kuulen askeldamise helisid ning surinat, kui Leo voodit paremasse asendisse seatakse.
„Minuga on kõik korras.“ Hetkeks valitseb vaikus ja kuulen, kuidas Leo vett rüüpab. „Kui kaua ma olen siin olnud?“
„Peaaegu kaks nädalat,“ ütleb Edmondo ning seejärel kostab klahviklõbinat, kui ta värskendab arvutis Leo andmeid.
„Kas mul on peavigastus?“
„Teil on koljuluumurd.“
„Ja miks mul kurk valus on?“
„Hingamisaparaadist. See läheb ajapikku paremaks.“
„Rääkida on raske.“
„See oli üsna tähelepanuväärne vigastus, härra Stephens. Olen rabatud, et te üleüldse rääkida saate.“
„Molly… kui kaua ta on siin olnud?“
Leo hääletooni jäisuse peale hammustan huulde. Kuidas on see kõik nii kaugele läinud? Olen lennanud ümber poole maakera, et koos temaga siin olla: kas pole ma selle eest pisutki soojust ära teeninud?
„Kogu aeg, sir. Ta saabus päev pärast teid.“
„Ja… kas te teate… miks?“
„Mis mõttes miks, härra Stephens?“
„Miks ta siin on?“ küsib Leo. Tema sõnu saadab kannatamatus. Kortsutan kulmu ja nõjatun uksele lähemale, mõeldes, kas võisin tema sõnadest valesti aru saada. Loomulikult saab ta vähemasti aru, miks ma tulin. Hoolimata kõigest tean, et tema oleks sedasama teinud, kui olukord olnuks vastupidine.
„Kas te teate, kes ta on?“ küsib Edmondo.
„Muidugi ma tean, ta on Molly Torrington,“ ütleb Leo. Märkan, et ta on minu perekonnanimest Stephensi välja jätnud, ning punastan. Vaene Edmondo, oleksin pidanud teda vähemasti hoiatama. „Ma tean, kes ta on, ma ei saa lihtsalt aru, miks ta siin on.“
„Mis teie nimi on, härra Stephens?“
„Ma tean enda nime.“
„Tehke mulle seda rõõmu?“
„Leonardo David Stephens.“
„Ja teie sünniaeg?“
„10. märts 1975.“
„Ja kas te teate, mis kuupäev täna on?“
„Mis te ütlesitegi – kui kaua ma koomas olin?“
„Poolteist nädalat, sir.“
Leo ei kõhkle. Ta vastab õele väga enesekindlalt. „Siis on praegu veebruar.“
Ma peaaegu kahtlen endas, kui seda vastust kuulen. Olen väsinud ja olen ehk veidikeseks ajataju kaotanud… aga ma tean, et praegu ei ole veebruar!
„Ja aasta?“
Valitseb pingeline vaikus ning mida pikemaks see venib, seda rahutumalt end tunnen. Mõne hetke pärast tuletab Edmondo küsimust Leole leebelt meelde.
„Palun, tehke mulle seda headmeelt, härra Stephens. See on lihtsalt üks tavaprotseduur, mida tehakse, kui keegi ärkab tõsise peavigastuse tagajärjel koomast.“
„Kaks tuhat üksteist,“ ütleb Leo kannatamatult ohates. Ootan, et Edmondo teda parandaks, ent kostab vaid trükkimise klõbinat ning seejärel klaviatuurisahtli kriuksumist, kui see lükatakse oma kohale arvuti alla.
„Te võiksite nüüd puhata,“ ütleb Edmondo. „Arst tuleb varsti.“