On võimalik, et mõned pidasid mind kommunistiks. Sellele viitab vähemasti seik, et gümnaasiumis, abiturientide tutipeol, taheti mind panna laulma Nõukogude Liidu hümni. Läksin mänguga kaasa ja oleksin võinud lauldagi, aga ma ei teadnud laulu sõnu.
1980. aastatel olid suurriikide võidurelvastumine ja külm sõda veel täies hoos. Vastasseis saavutas kõrgpunkti just 1980. aastate alguses, kui tülitseti Kesk-Euroopasse paigutatavate keskmaarakettide üle. Mu lapsepõlv ja osa noorusest sattusid järelikult ajale, mil valitses tuumasõja hirm. Hirmuõhkkond ainult õhutas mu unistusi sellest, et eri ühiskonnakordade esindajad õpiksid üksteisest aru saama.
Jälgisin hoolega kõiki Nõukogude Liidu ja Ühendriikide kohtumisi, soovides kirglikult, et desarmeerimisnõupidamistel edu saavutataks. Lootsin ja uskusin, et mõistus peagi võidab. Kujutlesin, et kusagil kauges tulevikus sulanduvad kapitalistlik ja sotsialistlik süsteem lõpuks ühte. Seepärast oli minu meelest ükskõik, kas mõni maa oli sel hetkel kapitalistlik või sotsialistlik. Minu klassis oli teisigi, kes uskusid süsteemide kokkusulamisse.
Majandusliku arengu osas pidasin tõenäoliseks, et Nõukogude Liit vähendab aeglaselt, kuid kindlalt lääneriikide saavutatud edumaad. Seegi hinnang polnud minu koolis erandlik. Oma mäletamist mööda mõtlesin, et kümne aasta pärast saab teha tõsiseltvõetavaid järeldusi selle kohta, kumb süsteem on parem.
Ma ei tea, kust ma pähe võtsin, et järelduste tegemise aeg on alles kümne aasta pärast. Oli ju Nõukogude Liidul olnud juba 70 aastat aega näidata, milleks ta on võimeline. Mingil põhjusel oletasin, et 1990. aastate keskel kaldub kaalukauss sotsialismi poole, aga päris kindel ma ei olnud. Igal juhul eksisin ma totaalselt. Kümne aasta pärast ei olnud Nõukogude Liitu enam olemaski.
*
Teise gümnaasiumiaasta lõpus sattusin üllatuslikult olukorda, kus mul tuli otsustada, kas lähen poliitikasse või mitte. Üks mu sõber kutsus mind mulle varem tundmatu noorsoo-organisatsiooni koosolekule. Ta oli oma vasakpoolset aktiivsust siiani enda teada hoidnud, aga koolis peetud jutuajamised olid jätnud talle mulje, et ma võiksin grupi tegevusest huvitatud olla. Tegemist oli tollase SKDL-i noorteorganisatsiooni, Soome Demokraatliku Noorsooliidu kohaliku osakonnaga.
Ootasin koosolekut põnevusega. Läksime väikese korrusmaja keldrisse, kuhu suurem osa kohaliku osakonna liikmetest oli juba kogunenud. Sisse astudes elasin üle kerge vapustuse. Koosolekuruumis oli teisigi tuttavaid!
Üks mu põhikooliaegsetest parimatest sõpradest oli salanud oma poliitilist identiteeti juba aastaid. Sain teada, et kui ta kolme aasta eest oli rääkinud oma plaanidest Saksamaale sõita, oli ta mõelnud Ida-, mitte Lääne-Saksamaad, nagu ma automaatselt olin oletanud.
Taipasin, et mul polnud seni aimugi sellest, mis mu kodukohas toimub. Oli tunne, nagu oleksin sattunud põrandaaluse salaseltsi koosolekule. Keskmise suurusega parlamendipartei noorteorganisatsiooni võis vaevalt salaseltsiga võrrelda, aga Kuusamo poliitilises õhkkonnas see tõepoolest niimoodi tundus.
Olin väga üllatunud sellest, kui sõbralikult mind vastu võeti. Tundsin end eksinud lambana, kes lõpuks on juhatatud tagasi õige karja hulka.
Mina poleks siiski olnud mina, kui mu mõtteisse poleks hiilinud kahtlusi. Mõlemad mu tuttavad olid jõudnud poliitilise tegevuse juurde vanemate kaudu ja iseenesest polnud kumbki neist poliitikast väga huvitatud. Suur osa koosolekuajast kuluski alkoholiga peo plaanimisele, mis mind eriti ei huvitanud. Oleksin soovinud rohkem poliitikat. Sain küll mõne prospekti arengumaade vastupanuliikumiste kohta, aga ma oleksin tahtnud õppida, kahelda ja diskuteerida.
Noorteorganisatsiooni tegevuse juurde kuulus siiski üks väga ahvatlev joon: selle kaudu oli võimalik külastada sotsialistlikke maid. Mõte ahvatles mind tõsiselt. Mõne Rumeenia festivalireisi pärast oleksin liitunud ükskõik millise parteiga. Ma ei mõelnud, et selle hinnaks võiksid olla kompromissid, mida mul on raske alla neelata.
Kui mult lõpuks küsiti, kas ma tahaksin organisatsiooni astuda, siis teatasin, et mõtlen veel. Liitumine mingil muul kui aatelisel põhjusel tundus pisut ebaaus. Kui ma asjast kodus rääkisin, oli otsust kerge teha. Mu vanemad ei kommenteerinud mingil moel tegevuse sisu, kuid olid üksmeelsed selles osas, et Kuusamo-suguses väikeses kohas tooks liikmeks olek tulevikus ainult kahju.
Organisatsiooniga seotud kaalutlused näitavad, et mõningais asjus olen olnud üsna pragmaatiline. Nõukogude Liidus oleksin ilmselt olnud vaikne muganduja, kes elab salajast kaksikelu. Avalikkuse ees oleksin olnud eeskujulik kodanik, vahest isegi partei liige, aga kodus oleksin kuulanud välismaa raadiojaamu. Mõne formaalsusega leppimine poleks olnud mulle suur probleem, kui see oleks olnud hea asja saavutamiseks vältimatu. Minu meelest oli tähtis vaid see, mida inimene tegelikult teeb ja mõtleb.
On huvitav arutleda selle üle, mis oleks soome kommunistidest saanud Nõukogude Liidus. Soomes moodustasid nad üsna väikese ja üksildase teisitimõtlejate rühma, mis oli jagunenud üksteisega jagelevateks kildkondadeks. Nii avaliku kriitikaga arvestamine kui omavaheline nagelemine räägivad sellest, et soome kommunistid olid tõeliselt ideelised, otsisid siiralt oma tõde ja olid valmis seda kaitsma.
Need kommunistid, kes võtsid tõe pähe kõike, mis Moskvast tuli, olid vanamoelisel viisil tõsiusklikud, aga leidus palju neid, kes olid üsnagi iseseisvad mõtlejad. Ka need, kelle mõtlemine väga iseseisev ei olnud, läksid igal juhul peavoolust erinevas suunas. Nõukogude Liidus oleksid nad võinud olla tõeliseks nuhtluseks.
Kommunistide tõehetk koitis augustis 1968. Ma ei tea, kas peaks rõhutama rohkem seda, et soome kommunistide enamus mõistis Tšehhoslovakkia okupeerimise hukka, või seda, et vähemus selle heaks kiitis. Sündmused olid igal juhul väga dramaatilised ja näitasid konkreetselt, kui õnnetusse seisukorda võib sattuda, kui poliitilised veendumused seotakse liiga tugevalt mõne riigi poliitikaga.
Soome kommunistide aatelistest seiklustest kõneleb üllatus, mis sai mulle osaks 2004. aastal Põhja-Korea pealinnas Pyŏngyangis. Riigi ametlikuks ideoloogiaks kuulutatud juche on tuletatud marksismist-leninismist, aga 1980. aastatest alates on tahetud selle ainulaadsust niivõrd rõhutada, et marksismile-leninismile enam ei viidata.
Pyŏngyangist läbi voolava Taedongi jõe kaldal asub Juche torn, mille jalamit kaunistavad maailma eri paigust toodud juche õpperingide sildid. Suurem osa neist siltidest on pärit arengumaadest, aga ka Euroopa omi on palju. Kõige rohkem silte – uskumatu küll – oli Soomest. Need pärinesid 1970ndatest ja 1980ndate algusest. Sotsialistlike maade silte oli asjatu otsida, sest Nõukogude leeris ei lubatud vähimatki kõrvalekaldumist Nõukogude Liidu liinist.
Kui avarii Tšernobõli aatomielektrijaamas vapustas Nõukogude Liitu ja perestroika läks tõelise hooga käima, olin just saanud kaheksateistkümne aastaseks. Perestroikale eelneval ajal, kui Nõukogude Liit järgis traditsioonilist poliitilist joont, olin veel liiga noor, et kujundada küpset nägemust riigist ja selle poliitilisest süsteemist. On siiski selge, et hoolimata kogu sümpaatiast ja heatahtlikkusest, mida idanaabri vastu tundsin, ei oleks minust võinud saada kommunisti. Mul oli võimatu mõelda, et üks ideoloogia või usk oleks ainuõige ja kõik ülejäänud oleksid valed. Soov teada ja tegelikkust mõista oli tugevam kui ahvatlus valida üks tõde ja kuulutada seda teistele.
1 Arvatavasti peab autor silmas 1970. aastast pärinevat plakatit: kuukulgur, millel on inimese nägu, käed ja jalad ning sigaret näpus. Plakatil on kiri: „А я иду шагаю по Луне.” – Tlk. [ ↵ ]
Reis Moskvasse
Esimest korda käisin Nõukogude Liidus juba juulis 1977. Olin siis üheksaaastane. Kuigi Kuusamo kohal oli piir suletud, oli siiski võimalik sõita grupiga Leningradi ja Moskvasse.
Kui isa tegi mulle ettepaneku minna bussireisile Moskvasse, sattusin asjast kohe vaimustusse, kuigi ma õigupoolest