Kõigest eespool mainitust hoolimata tundus sõda millegi kaugena ja mind ei õpetatud vihkama ei venelasi ega sakslasi. Tagantjärele mõeldes tundub õige, et sõjast ei tehtud kodus ega ka koolis tähtsat küsimust. See oli ajalooliselt huvitav periood, aga sellega ei seostatud mingeid erilisi kirgi. Ma ei usu, et igavese mälestuse ja piiritu austuse traditsioon, mis Nõukogude Liidus samal ajal kõrges hinnas oli, niisama hästi lepitust ja andeksandmist edendas.
Soomlased on neile osaks saanud ülekohtu palju hõlpsamini unustanud kui näiteks eestlased, lätlased, leedulased ja poolakad. Otsustav erinevus on selles, et Soomet ei okupeeritud. Eestlased pidid aastakümneid vaikima oma ajaloost, ülistama okupante ja pidama visa võitlust oma kultuuri säilitamiseks. Niisugune asi jätab omad jäljed. Soomlastel õnneks ei ole okupeeritud maal elamise kogemust.
*
Kuigi Soome okupatsioonist pääses, elati Kuusamos üle ka selline ajajärk. Nõukogude väed ei pääsenud Kuusamo kirikukülla kummagi sõja ajal, kuid need ilmusid sinna septembris 1944, pärast vaherahulepingu allakirjutamist. Lühikeseks jäänud episood meenutab seda, et sõda oleks võinud ka halvemini lõppeda.
On võimalik, et selle operatsiooniga sooviti survestada Soomet aktiivsemalt tegutsema Saksa vägede desarmeerimise ja maalt väljasaatmise asjus. Nõukogude Liidu nõudmised sakslaste suhtes olid selged, aga vähemasti Kuusamos paiknevad Vene väed ei kasutanud neid argumendina, et põhjendada vaherahulepingut rikkuvat okupatsiooni. Kui neilt aru päriti, teatati vastuseks, et Nõukogude armee on Kuusamos „igaks juhuks”.
Survestamise argumenti oleks võinud põhjendatuks pidada, sest soomlastel ja sakslastel polnud mingit tahtmist alustada lahingutegevust, mis põhjustanuks tarbetuid kaotusi. Sakslased hakkasid taganema põhja suunas, vastavalt soomlastega kokku lepitud salajasele ajakavale. Koostöö kõige märkimisväärsem tulemus on ilmselt see, et Oulu linn pääses sõjakahjustustest.
Nõukogude Liidule aeglasest taganemisest siiski ei piisanud. Ta tahtis näha lahinguid. Kui tegelik sõjategevus algas, võtsid sakslased kasutusele põletatud maa taktika ja hävitasid kogu Põhja-Soome.
Mina ei usu, et Kuusamo okupeerimise algne põhjus oli Soomele survet avaldada. Arvan, et võimalus oli lihtsalt liiga ahvatlev. Venelastel oli kerge jälitada taganevaid sakslasi päris Kuusamo kirikukülani välja, sest soomlased ei jõudnud sakslaste asemele tulla. Eeskätt oli tegemist sõjalise vaakumi täitmisega.
Kuna sakslased olid kirikuküla maha põletanud, tuli venelastel elada maasse kaevatud muldonnides ja vähestes allesjäänud barakkides. Nõukogude väed lahkusid Kuusamost kahe kuu pärast, aga päris laitmatu nende käitumine ei olnud.
Põletamata jäänud kõrvaliste külade talud rööviti paljaks ja neilt julgetelt, kes söandasid kodukohta naasta, võeti ära kelli ja muid väärisesemeid. Soomlased olid evakueerinud tsiviilelanikkonna kohe pärast relvarahu sõlmimist, aga juba Nõukogude okupatsiooni ajal oli elanikel võimalus hakata koju tagasi minema.
Vene okupatsioonist Kuusamos pole järele jäänud muud kui tänava nimi Punaisentorintie ja paar huvitavat fotot muuseumi kogudes. Mulle ja ka teistele kuusamolastele on see Vene periood vaid huvitav kurioosum, millega ei seostu mingit traumat, kibestumisest rääkimata. Väljaspool Kuusamot neist sündmustest tavaliselt isegi ei teata.
Mõningaid jälgi psüühikasse sõda siiski jättis. Talvesõja ja Jätkusõja lõppfaasi kogemused ja oma iseseisvasse kaitsevõimesse uskuva rahva kangelasmüüt viisid selleni, et soomlaste valmidus isamaad vajaduse korral ka relvaga kaitsta oli märgatavalt suurem kui läänemaades keskmiselt. Seda näitasid mitmed 1980. aastatel tehtud uurimused.
Mina olen erand reeglist. Olen patsifist ja olen olnud seda nii kaua, kui mäletada suudan. Umbes kümneaastasena ütlesin oma sõpradele, et ma ei lähe kunagi sõjaväkke. Nad ei uskunud, vaid ütlesid, et küllap ma lähen. Poistel oli õigus. Käisin sõjaväes ära, aga tegin seda ainult selleks, et ühiskond mind aktsepteeriks. Kujutasin ette, et mu perekond ja sugulased ei suudaks teistsugust lahendust mõista. Sisimas siiski teadsin, et ma ei võtaks iialgi osa sõjast, kui see kunagi peaks süttima.
Mu veendumused polnud Soomes eriti populaarsed, aga Jäägribrigaadi sanitaride kursustel kohtasin teisigi mõttekaaslasi. Suurem osa mu kolleegidest kinnitas, et ka nemad ei kavatse jätta pelgalt riigi otsustada, kas minna sõtta või mitte. Hiljem keeldusin eetilistele põhjustele apelleerides kordusõppustest ja sain ametlikult asendusteenija staatuse.
Mu veendumused ei ole muutunud. Soome on maa, mis on suutnud pakkuda oma kodanikele vaba, jõuka ja turvalise elu. Demokraatiat, õiglust ja teisi Soome ühiskonna väärtusi tasub kaitsta. Vajaduse korral kaitseksin mulle tähtsaid väärtusi täiesti omal vabal tahtel. Ma ei vaja selleks patriotismi või riigi poolt seatud kohustusi. Sobiva viisi valin siiski ise. Oma elu ma heameelega ei annaks, sest inimelu on kõigele vaatamata isamaast väärtuslikum.
Mõistan, et ei Soome ega ühegi teise maa kaitsepoliitikat ei saa patsifismile toetudes üles ehitada, aga mulle on patsifism inimõiguste küsimus indiviidi tasandil. Inimese tapmine on midagi nii ebainimlikku ja vaimu hävitavat, et kellelgi pole moraalset õigust teisi selleks sundida. Kui keegi soovib sõjapidamisest eemale jääda, peab tal selleks õigus olema.
Ühiskondlik ärkamine
Umbes 1970. aastate lõpus ilmus kooli telliskiviseinale kriidiga kirjutatud tekst: „Hurskainen on kommunist”. Võisin siis olla vahest viiendas klassis. Hurskainen oli õpetaja, kelle kohta minul isiklikult ei olnud ühtki paha sõna öelda. Kommunist oli selgesti sõimusõna, aga mida selle all mõeldi?
Taipasin peagi, et kommunisti pitseri võis külge saada teatud viisil mõeldes. Järelikult oli tegu mingisuguse teisitimõtlemise vormiga. Esimesed teated, mis kommunismi sisu kohta sain, kõlasid päris meeldivalt. Kõiki koheldakse võrdselt, inimesed töötavad ühise hüve nimel ja tööga loodud väärtused jagatakse nii, et ka vaesed ja haiged saavad oma osa. Omand on kollektiivne. Ma ei mäleta, kust niisugune info pärit oli, aga kindlasti mitte kodunt ja vaevalt, et koolistki.
Kui kommunism oli nii hea asi, miks siis kommuniste pilgati? Selle mõistmiseks pidin ma veel mitu aastat kasvama.
Tavakõnes olid Nõukogude Liit ja Venemaa sünonüümid. Kui meedia rääkis Nõukogude Liidust, siis rahvas rääkis Venemaast. Ametlikult oli Venemaa vaid üks Nõukogude Liidu liiduvabariikidest, aga kõik teadsid, et tegelikkuses oli Nõukogude Liit ainult Venemaa pikendus. Maad valitseti Moskvast ja seda tehti väga tsentraalselt.
Kõik Nõukogude Liiduga seotud küsimused olid tugevasti politiseeritud. Soomes oodati igaühelt, kes osutas pisematki huvi Venemaa vastu, seisukohavõttu kommunismi suhtes.
Kuna Nõukogude Liidus ulatus poliitika kõikidesse eluvaldkondadesse, oli arusaadav, et seda ei saanud vältida ka naabermaast huvitatud soomlane. Kui sul õnnestus poliitika oma Venemaa-huvist täiesti elimineerida, ei saanud sa Nõukogude Liidust tuhkagi aru. Kõik, kes Venemaa vastu huvi tundsid, polnud loomulikult kommunistid, aga kindlasti oli kõigil neil kommunismiga mingi suhe. Nii mõnigi neist oli sealjuures pidevalt üsna vastuoluliste mõtete küüsis.
Venemaa ei olnud lihtsalt maa ja kultuur. See oli ka ideoloogia. Nõukogude Liiduga seotud mõttevahetuse ja tegevuse politiseerumine oli möödapääsmatu, aga samal ajal ka suur õnnetus. See tähendas, et vene kultuur, nagu ka kõikide teiste nõukogude rahvaste kultuurid, oli muutunud ideoloogia pantvangiks.
Teiselt poolt oli poliitika paljudele Venemaa-huvi põhjuseks. Nii oli see ka minu puhul. Teadsin, et Nõukogude Liidus oli täiesti teistsugune elu kui Soomes, ja just see mind paeluski. Kuidas ühiskonnaelu on korraldatud? Kuidas kõik toimib? Kas meil oleks venelastelt midagi õppida?
1980ndate keskel gümnaasiumis õppides hakkasin jõudma eluetappi, kuhu kuulub ühiskondliku teadvuse ärkamine ja poliitiliste nägemuste kujunemine. Nõukogude Liit huvitas mind üha enam, aga mul ei olnud selget seisukohta sotsialismi suhtes. Kui oleksin uskunud, et tean lõplikku tõde, poleks ma kindlasti nõukogude elu vastu sama suurt huvi tundnud. Kui tõde on juba teada, milleks on siis tarvis tegelikkust ja selle uurimist?
Mõistsin