Mina pidasin vähesega leppimist vooruseks, kuna olin võtnud omaks luterliku moraali. Olin arvamusel, et väikekodanlike soome tööliste asemel tuleks aidata neid, kelle elutingimused olid tõepoolest viletsad. Nende hulka kuulusid ennekõike arengumaade vaesed.
Küsimus polnud selles, et ma töörahvast ei hinnanud. Vastupidi. Olin loonud endale ideaalpildi usinast ja vähenõudlikust töölisest, kellele on auasjaks oma tööd hästi teha. Igasugune tarbetu toretsemine ja lustilöömine selle pildi juurde ei sobinud. Minu ideaaltööline kandis endas seega puhtalt runeberglikke voorusi.
Ehtsaid töölisi ma isegi ei tundnud. Olid ju ka mu enda vanemad pigem madalama astme teenistujad. Hakkasin siiski aimama, et ideaalpildi ja tegelikkuse vahel valitseb vastuolu. Vähemasti andis sellest tunnistust vasakparteide pidev nurin ja kaeblemine.
Minu tundmusi võib põhjendatult võrrelda vastuoluga, mida kogesid vene narodnikud 19. sajandil. Nad esindasid revolutsioonilist intelligentsi ega olnud seega ise osa sellest müstilisest „rahvast”, kelle käes pidid olema õnneliku ühiskonna võtmed.
Narodnikute probleemi võib kokku võtta nii: kui püha rahva ülesandeks on näidata teed tulevikku, miks siis selle esindajad käituvad nii halvasti ja ebakultuurselt, ilmutamata mingil moel seda väärikust, mis neile ajalooliselt ainulaadse ülesande tõttu kuulub?
Soome töölisklass ei paistnud päris selline, nagu see minu arust oleks pidanud olema. Lisaks sellele, et soome töölised oma huvisid häälekalt läbi surusid, häiris mind nende madal töömoraal. Esmakordsete suviste töökogemuste põhjal langetatud kohtuotsus oli ebaõiglane, sest võrdlesin nähtut sellise ideaalse tõhususega, mida praktikas polnud võimalik järgida. Vähehaaval hakkasin aru saama, et pügasime rohtu ja korrastasime muruplatse päris hea tempoga.
Kui olin hiljem tutvunud venelaste töömoraaliga, kerkis mu austus soomlaste moraali vastu täiesti uude mõõtkavasse. Ma ei pea silmas seda, et venelaste töömoraal oleks olnud lihtsalt vilets, aga venelastel oli tulnud kohaneda reaalsotsialismiga, mis nõudis neilt täiesti teistsuguseid asju.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist on mu mõttemaailm märgatavalt muutunud. Mäletan hästi, kuidas üks naine, keda ma 1986. aastal Taanis kohtasin, kirjeldas oma intellektuaalset arengut. Ta rääkis, et oli olnud vasakpoolne, aga kaldunud aastatega üha enam liberaalsesse suunda. Kuulasin teda huviga ja avatud meelel, kuid polnud veendunud, kas arengu suund oli õige.
Nüüd märkan, et minuga on läinud täpselt samuti. Üksikisik on palju tähtsamaks muutunud. Oma tööle pühendunud inimese ideaalpilt kadus kiiresti. Kuigi ma hindan siiani mõõdukust ja vähenõudlikkust, hindan ka ilu, naudinguid ja kauneid asju.
Kui indiviidi tähtsust määratletakse vaid selle järgi, kuidas ta teenib mingit abstraktset kollektiivi või ideed, ollakse teel totalitarismi. Ühiskond, mille ülesehitamine eeldab isikuvabaduste või inimõiguste ohverdamist, ei ole niisugune ühiskond, mida mina soovin.
1980ndate lõpul ei muretsenud ma Soome tööliste rõhutud seisundi pärast, aga ma ei kaitsnud ka vaeseid üliõpilasi, kelle seltskonnaga ühinesin esimest korda septembris 1987 ja uuesti pärast sõjaväge aastal 1989. Ülikoolis ei võtnud ma osa ühestki üliõpilaste korraldatud meeleavaldusest, kuigi mõningaid võimalusi selleks oli.
Probleem oli selles, et ma ei võinud teada, kas meie nõudmised olid ühiskonnale kui tervikule mõeldes õigustatud. Kitsaste grupihuvide asemel tahtsin arvestada kogu ühiskonda ja selle vajadusi. Neid aga tundsin liiga vähe selleks, et üliõpilaste olukorra suhtes seisukohta võtta. Muidugi oleks olnud tore saada veel rohkem õppetoetust, aga mulle piisas ka senisest.Hiljem on mulle selgeks saanud, et mitte keegi ei mõista ega saagi mõista kogu ühiskonna kasu. See sünnib erinevate kompromisside tulemusena erinevate huvide vahelises konkurentsis ja dialoogis. Seega on üliõpilaste nõudmised õigustatud, kui need tunduvad piisavalt tähtsad. Minule need ilmselt piisavalt tähtsad ei olnud.
Kui ma ei hoolinud töölisklassist, miks ma siis tundsin sümpaatiat Nõukogude Liidu vastu? Sügavamaks põhjuseks oli ehk inimlik kalduvus omistada millelegi tundmatule neid positiivseid omadusi, mida lootsin näha omaenda ümbruskonnas. Ühed projitseerisid Nõukogude Liidule oma hirme, teised lootusi. Kuna ma ise kaldun positiivselt mõtlema, soovisin leida võõrast ühiskonnakorraldusest häid jooni.
Vaevalt jäi ühelegi asjasse süvenenule ebaselgeks, et hoolimata saavutustest relvastumise ja kosmosevallutamise alal elasid venelased märgatavalt viletsamates oludes kui meie, soomlased. Venemaale reisides läks soomlane ajas kümneid aastaid tagasi. Autod ja paljud muud argiesemed nägid seal välja vanad ja primitiivsed.
Kuigi sõja lõpust oli möödas juba neli aastakümmet, põhjendati mahajäämust ikka veel Teise maailmasõja kaotustega. Muidugi sain ma aru, et tegelik põhjus on nõukogude süsteemis, aga mind paelus mõte sellest, et venelased on rahul vähesega ega pea materiaalseid asju nii tähtsaks. Vanad asjad kasutatakse viimseni ära, selle asemel et kogu aeg uusi hankida.
Ettekujutus vähenõudlikest venelastest oli suur eksitus. Materiaalne nappus ei olnudki inimeste oma valik. Peale selle ei olnud tagasihoidlikkus Nõukogude Liidule mingil moel tüüpiline. Vastupidi, ta uhkustas oma tootmistulemustega ja isegi selliste saavutustega, milleni polnud veel jõutud. Rõõmustati selle üle, kuidas varsti kõikidel aladel läänest mööda minnakse. 1960ndatel trükiti isegi suurustavaid plakateid, millel Nõukogude inimene astub hoogsalt Kuu pinnal, sigaret näpus. Plakati allservas oli tekst „Aga mina kõnnin Kuu peal”.[1.]
Kui ma oleksin teadnud, kui hoolimatult Nõukogude Liit hävitab loodust, oleksid ka pettekujutlused venelaste kokkuhoidlikkusest kiiresti kokku varisenud.
*
Mind paelusid alternatiivid. Kas funktsioneeriv ühiskond võib olla üles ehitatud teisiti kui meie enda oma? Kuidas meie süsteemi saaks parandada?
Nõukogude süsteem huvitas mind, kuid positiivsest hoiakust hoolimata ei saanud ma seda eeskujuks pidada. Isegi mõistmiseks oli see mulle liiga keeruline. Valitsusorganite vastutussuhetest ja valimismehhanismidest ei saanud mingit tolku, sest riigi- ja parteijuhtimise kattuvus muutis terviku arusaamatuks. Kõige krooniks olid valimised, mis ei paistnud sugugi demokraatlikud. Kui töökollektiivide koosolekutel seatakse üles vaid selline arv kandidaate, et kõik osutuvad valituks, mis mõtet on siis valimas käia? See on ju lihtsalt silmakirjalik.
Minus kasvanud individualismiseeme väljendus muudeski asjades peale patsifismi. Mind vaevas pidevalt see, et töökollektiivi roll oli Nõukogude inimese elus nii valitseval kohal. Kes andis tööandjale õiguse sekkuda kodanike isiklikku ellu? Minu meelest pidi igasugune võimusuhe põhinema mingil vastuvõetaval põhimõttel.
Visandasin mõttes erinevaid ühiskonnamudeleid. Proovisin luua üheparteisüsteemi, mis vastaks demokraatia nõudmistele. Teoreetiliste harjutustena olid konstruktsioonid päris huvitavad, aga neisse ei saanud väga tõsiselt suhtuda. Viimaks, kui Gaddafi Liibüat uurisin, hakkasin aru saama, et kõik traditsioonilise demokraatia alternatiividena välja pakutud mudelid põhinesid lõppude lõpuks türannial.
Lääne demokraatia ei ole mingi ainuõige süsteem, mis oleks millestki loogiliselt tuletatav. See on siiski olemasolevatest parim, sest on tekkinud pika aja jooksul erinevate vajaduste vastastikusel survel. See arvestab eri gruppide vajadustega ja jätab neile nii palju vabadust kui vähegi võimalik.
Demokraatia ja turumajandus on vennad, sest nii üks kui teine on vaba arengu tulemus. Kui ühiskond põhineb inimestevahelistel kokkulepetel, mitte vägivallal, on lõpptulemus automaatselt midagi demokraatia ja turumajanduse sarnast.
Gümnaasiumis oli mul palju arukast vaidlemisest huvitatud sõpru. Vestluste tase polnud alati väga kõrge, aga vähemasti arendasid need mõttetegevust.
Mul oli kalduvus seada kahtluse alla kõik minu meelest liiga mustvalged seisukohad. Kuna Nõukogude Liitu suhtuti tavaliselt skeptiliselt, juhtusin korduvalt meie