Kui kirikukülast saadetud abivägi nägi enda ees sõjaväelasi, arvati, et see on venelaste eelvägi. Kirikuküla omad tulistasid piirivalvureid mõnda aega, enne kui selgus, et tegemist oli omadega. Kaotusi suudeti siiski vältida.
Kuna mu teadmised põhinevad vanaema juttudel ja iseenda mälupiltidel, ei saa ma olla kindel, et kõik just niimoodi juhtus. Igal juhul vanaema jutt meeldis mulle. See kõlas palju ehtsamalt kui need kangelaslood, mille mõju alla olin sõjaromaanide abiga jõudnud sattuda.
Mulle hakkas juba varakult tunduma, et avalikkuses oli kujunenud kindel viis, kuidas sõjast rääkida. See jättis mainimata mõningaid päris olulisi sõjaga seotud seiku. Tegelikus sõjas oli kindlasti palju eksimusi, traagilisi vigu, inimlikku nõrkust, hirmu ja häbi, teisiti öeldes asju, mida üldiselt kangelaslikuks ei peeta.
Mingil ajal sai vanaisa sõrmede vahelt haavata. Haav ei olnud tõsine, kuid tänu sellele sai ta puhkust ja võimaluse kodus käia. Haavatasaamine toimus arvatavasti Jätkusõjas, kui soomlased taotlesid revanši Talvesõja kaotuste eest. Jätkusõjas võitlesid kuusamolased peamiselt Kiestinki suunal. Seal olid ka vanaisa ning vanaema ainus vend, kes langes Lohivaaras, Kiestinkist ida pool.
Talvesõjas ei olnud Kuusamo esmatähtis koht, aga Sallas ja Suomussalmil peeti ägedaid lahinguid. Venelased üritasid Oulusse tungida ja Soome kaheks jagada. Kuigi Kuusamo jäi tähtsamate suundade vahele, tuli sedagi paika jälgida ja vajaduse korral kaitsta. Niisiis jätkas vanaisa piirialade valvamist ka sõja ajal. Poleks olnud mingit mõtet teda mujale üle viia, kuna ta tundis siinset maastikku.
Kuusamo piirivalvekompanii lühiajaloo järgi oli vanaisa sektoris üsna rahulik. 1940. aasta veebruari algupoolel juhtus siiski midagi huvitavat. Soomlased nägid üle kogu piirkonna kõrguva tundru tipust paarikümmet Vene sõdurit, kes aeglaselt reas suusatades liikusid idast läände. Vanaisa otsustas paigutada varitsuse seljandikule, millest venelaste tee paistis mööduvat.
Vaenlast üllatati totaalselt. Lühikese tulevahetuse käigus hävitati venelased peaaegu viimse meheni. Ainult mõnel üksikul õnnestus põgeneda tagasi omade juurde. Lahingus langes 18 venelast, teiste hulgas ka üksust juhtinud leitnant. Ükski soomlane ei saanud surma ega haavata.
Venelased võtsid lüüasaamisest õppust ja vallutasid tundru veebruarikuu lõpus. See võimaldas neile laiaulatuslikku luuretegevust suurel maaalal. Soomlasi oli nii vähe, et tundru tagasivallutamine ei olnud kuidagi võimalik. Niisiis otsustati territooriumil liikuvaid venelaste luuresalku lihtsalt segada ja takistada idast tulevaid abijõude tundrul paiknevatega ühinemast.
Taktika kandis vilja. Ühel tuisusel märtsiööl jätsid nälja ja külma käes kannatavad venelased tundru maha ja läksid piiri taha tagasi.
Mida võisid mõelda venelased, kes pahaaimamatult suusatasid vanaisa ülesseatud lõksu? Koolieas oli mul oli raske aru saada suurriigi sõdurist, kes väiksele demokraatlikule maale kallale tungib. Arvasin, et ka tema peab mingil viisil oma tegevust õigustama, aga kuidas on võimalik sellist asja endale seletada? Kui kõveriti peab inimene mõtlema, et hakata väikese rahuliku naabermaa okupeerimist õigustatuks pidama?
Need mõtisklused äratasid minus huvi propaganda ja ideoloogia vastu. Tahtsin teada, millisena venelased Talvesõda nägid. Tahtsin aru saada sellestki, missuguste meetoditega suudavad võimukandjad mõjutada inimeste mõtteviisi ja arvamusi.
Hiljem on mulle selgeks saanud, kui lihtne kõik võib olla, kui ühiskonnas puudub avatus. Õpetatakse vaid seda, et vastane on paha. Piiratakse tõese teabe saamist ja täidetakse tekkinud tühimik informatsiooniga, mis sobib poliitiliste eesmärkidega.
Rahumeelset ja demokraatlikku maad on palju kergem rünnata, kui sa ei usu, et see riik on rahumeelne ja demokraatlik. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, ajasid venelased oma meelest õiget asja. Nende ülesandeks oli aidata soome rahval vabaneda kodanliku röövvalitsuse rõhumise alt.
Vähemasti Talvesõja alguses saadeti Soome mehi, kel polnud mingit arusaamist sellest, kuhu nad läksid. Nad uskusid, et saabuvad maale vabastajatena ja ootasid sellekohast vastuvõttu. Paljud lootsid – ja pidasid seda ka võimalikuks –, et nad ei pea tegema ühtegi pauku. Veebruarikuine venelaste luuresalk teadis kindlasti rohkem, aga kas nemadki teadsid, milles selle sõja puhul asi oli?
1990. aastatel sai avalikuks üha rohkem informatsiooni selle kohta, mida Talvesõjast osavõtnud venelased tegelikult mõtlesid. Vene allikate järgi hakkasid nende väed sõja venides oma vastast austama. Soomlastele omistati isegi üleloomulikke jooni. Neil oli võime jäljetult kaduda ja üllatavates kohtades uuesti välja ilmuda. Nad ronisid puude otsa ja nende peale ei mõjunud ka võimas suurtükikanonaad. Vallutatud aladelt ei leitud isegi langenuid.
Kuigi neis uskumustes oli ilmseid liialdusi, rääkis soomlaste võitlustahe vaieldamatult sellest, et neil oli motiiv võidelda. See õõnestas venelaste usku ametlikku propagandasse, mille kohaselt Soome seisis revolutsiooni lävel ja rahvas ainult ootas Nõukogude vägede tulekut.
Endise piirivalvekordoni maja ees Kuusamo keskuse lähedal on haud, kus puhkab sadu vene sõdureid. Koht on üsna kõrvaline ja inimesi seal ei käi. Haud on ümbritsetud aiaga ja seda kaunistab viisnurkse tähega nõukogulik obelisk. Mälestusmärgi välisilme näitab ilmselgelt, et Nõukogude ametnikel on selle püstitamisel olnud mingi osa. Venekeelne tekst plaadil on lühike ja lihtne: „Siia on maetud 747 nõukogude sõdurit”.
Obeliski valge värv jõudis määrduda ammu enne uut ülevärvimist, kuid muruniitmise eest on alati hoolt kantud. Lilli olen haua peal näinud alles viimastel aastatel. Ilmselt on need istutanud piirivalveüksus või linn. Alati, kui ma seda hauda näen, mõtlen neile sõduritele, kelle pihta vanaisa pidi veebruaris 1940 tulistama.
Soomlaste kollektiivsest teadvusest on raske minema pühkida kibedust, mida Talvesõda põhjustas. Väikese rahumeelse riigi vastu alustatud vallutussõda oli nii ebaõiglane, kui üks sõda iial olla võib.
Teisest maailmasõjast rääkides ütlevad venelased, et midagi ei tohi unustada. Õnneks inimesed siiski unustavad, sest kõike halba ei ole vaja meeles pidada. Mina olen vaieldamatult personaalse, mitte kollektiivse süü pooldaja. Pojad ei pea kandma vastutust oma isade pahategude eest ja praegused venelased ei ole süüdi Stalini aja kuritegudes.
Armastust venelaste vastu ei suurendanud muidugi ka see, et territooriumide loovutamise tõttu pidid paljud oma kodukoha maha jätma. Nii juhtus ka minu vanavanematega, kelle kodutalu jäi uuest piirist ainult kahe kilomeetri kaugusele, ent kahjuks valele poole. Väike laht, mille kaldal maja asus, paistab piiriäärselt kõrgendikult vaadates Soome poolele hästi ära.
Kodupaik muutub üllatavalt armsaks, kui selle kaotad. Mu vanavanemad elasid sealkandis vaid neli aastat ja mu ema sündis alles pärast sõda. Sellest hoolimata on ema aktiivselt tegutsenud Paanajärvi-Tavajärvi seltsis, mis loodi aastal 1980, et hoida alal mälestust kaotatud territooriumist.
Paljud kuusamolased on imestanud, milleks oli Nõukogude Liidul vaja Kuusamo idaosa. Venelased ei vallutanud seda sõja ajal ja territooriumil ei ole ühelgi ajalooperioodil elanud venelasi. Pärast sõdu ei lubanud ametivõimud rahvast sinna elama ja seal pole olnud isegi majandustegevust.
Tundub, et territoriaalne nõudmine oli puhtalt geopoliitiline. Piir taheti nihutada Valge mere Kandalakša lahest kaugemale ja Läänemere Botnia lahele lähemale. Nõukogude Liidu meelest asus Soome vales kohas. Ka suurem osa praegusest Kuusamost asub veelahkmest ida pool. Kuusamo kuulsad lõhejõed suubuvad Venemaale, mitte Botnia lahte.
Sain varakult aru, et sakslased ja venelased pole nagu kõik teised rahvad, sest meie, soomlased, olime pidanud võitlema mõlema vastu. Suhted sakslastega olid märgatavalt lähedasemad ja vastuolulisemad.