Hillari probleemid algasid aastal 1972, kui ta põgenes sõjaväest ja sai viieaastase vanglakaristuse. Vangilaagrist vabanenud, otsustas ta Nõukogude Liidu seljataha jätta ja minna ära Läände.
Alguses tundus, et parim põgenemistee on NATO-sse kuuluv Türgi. Nii käiski Hillar Türgi piiril Adžaarias kohalike tingimustega tutvumas ja roomamist harjutamas. Peagi selgus, et okkalised põõsad kisuvad riided ribadeks ja naha verele. Peale selle oli küngastelt hirmuäratavalt hea nähtavus orgudesse, mida oleks pidanud tõesti hästi tundma, kui tahtsid üle piiri pääseda.
Jalgsiminek läbi metsa Karjalast Soome tundus parem mõte olevat, aga ka Soome polnud kerge pääseda. Esimesel korral, 1979. aastal, eksis Hillar sellisesse paika, kus oli liiga palju raskesti ületatavaid jõgesid ja nende lisajõgesid. Aeg läks, toiduvarud kuivasid kokku ja lõpuks oli ta sunnitud koju tagasi pöörduma. Aastal 1982 kõndis Hillar metsas üksteist päeva. Ka siis sai toit otsa, aga õnneks aitasid mustikad hädast välja.
Soome marjuline võis väga kergesti sattuda piiritsooni ja leida end metsa sisse raiutud piiriribalt. Soome piiritsoon kujutas endast tavaliselt mõne kilomeetri laiust, kohati vaid mõnesajameetrist tarastamata riba piirijoone kõrval.
Nõukogude Liidu poolel oli kõik teisiti. Seal ei saanud kogemata piirile sattuda. Liikumisluba eeldav vöönd oli venelastel sada korda laiem kui soomlastel. Peale selle jälgis miilits kahtlast liikumist juba Murmanski raudtee äärsetes jaamades, paarisaja kilomeetri kaugusel Soome piirist.
Kõrvalistele isikutele suletud tsoon algas piirist 120 kilomeetri kaugusel, kus oli ka esimene signalisatsiooniga varustatud kontrolljoon. Kalevala ja Kiestinki vahelisest teest lääne pool, Soomest rohkem kui 60 kilomeetri kaugusel, oli rehitsetud liivaväljak ja peenike alarmikaabel. Kui piirini oli maad veel vaid paarkümmend kilomeetrit, tuli vastu vähemasti kolme meetri kõrgune okastraataed, mille ülemine osa oli ida poole painutatud. Järelikult oli eesmärgiks takistada põgenemiskatseid, mitte niivõrd välismaiste agentide maalekippumist.
Okastraataias oli häiresüsteem, mis põhines ilmselt sellel, et pinge muutus, kui keegi aeda puudutas. Hillar kaevas end aia alt läbi, aga oli sunnitud osa asju teisele poole maha jätma. Nii olid piirivalvurid ja koerad tal peagi jälil.
Kui koer Hillarile järele jõudis ja talle kätte kinni kargas, tundus, et mäng on juba kaotatud. Kuid koerajuht oli sohu takerdunud ja koer ei teadnud, mida teha. Ta oli mehe kinni püüdnud ja seega oma ülesande täitnud. Hillar pääses vabaks, keerates koera talutusrihma ümber puu. Määrinud jalataldadele sääsemürki, jooksis ta metsasügavusse.
Õhus lendasid helikopterid, aga Hillaril oli raske uskuda, et need olid seal tema pärast. Pisut enne piiri nägi ta sõdureid, kes seisid üksteisest võrdsete vahemaade kaugusel pikas ahelikus. Hillar lamas mitu tundi külmal märjal maapinnal, enne kui roomas kahe mehe vahelt ahelikust läbi. Soomlaste põdratara ületamine polnud pärast seda enam mingi probleem.
Piiriületusele järgnes Soome seisukohast häbiväärne antikliimaks. Hillar uskus, et võib soomlasi usaldada, aga Soome ei olnudki turvaline maa. Ta palus esimesest ettejuhtuvast majast leiba ja kõndis seejärel rahumeeli mööda maanteed. Sealt piirivalvurid ta auto peale korjasidki.
Kuusamos kuulati Hillarit paar päeva üle, mille järel ta saadeti Nõukogude Liitu tagasi. Ta ei taotlenud poliitilist varjupaika, sest selle eest oleks Nõukogude Liidus saanud kümneaastase vanglakaristuse. Töölisperest pärinev napi haridusega poiss, nagu ta oli, pääses Hillar kahe ja poole aastaga.
Lugu kõlas uskumatult, kuid vastas täielikult neile Vene ja Soome dokumentidele, mida Hillar mulle näitas.
Soome ja Nõukogude Liidu vaheline rahulik, aga oma sügavas vaikimises ka hirmuäratav piir seletabki suuresti mu huvi Nõukogude Liidu ja selle tegelikkuse vastu. Tahtsin teada, mis teisel pool on, kuidas inimesed seal elavad ja mida nad mõtlevad. Raske oli isegi ette kujutada, et võiksin kunagi päriselt kohata venelasi ja nendega koguni rääkida. Nii suure hoolega oli meid üksteisest lahus hoitud.
Sellest ajast, mil piiriga seotud küsimused mu noort pead esimest korda vaevama hakkasid, kulus veel kümmekond aastat, enne kui sain iseseisvalt uurima minna suure naabermaa avarusi ja imestama kõige selle üle, mida ma sealt eest leidsin.
Sõja pärand
Sündisin 1968. aastal Kuusamos. Kui päris esimesed aastad välja arvata, veetsin lapsepõlve Kuusamo kirikuküla põhjaservas. Kohe mu kodumajast põhja pool avanes igasugu seiklusteks sobiv ideaalmaastik: lõputu hulk suuri ja väikesi järvi, kuivi männikuid, jalgradu ja metsateid. Need meelitasid ligi kõiki meie väikese elupaiga üheealisi poisse.
Päikselistel suvepäevadel sõitsime metsas tundide kaupa jalgratastega ringi. Käisime ujumas ja otsisime varem läbi uurimata radu. Nüüd tagantjärele mõeldes on hämmastav, et jalgrajad ja metsateed olid püsinud nii heas korras. Neid oli kindlasti palju kasutatud.
Meie ajal oli sel maa-alal üsna vähe liikujaid, aga 30 aastat tagasi olid samadel metsateedel sõitnud veoautod ja külgkorviga mootorrattad. Meie mängumaa asus keset Saksa armee varustusteenistuse territooriumi.
Üks mu kõige varasemaid lähiümbrust puudutavaid mälestusi on see, kui kõndisin koos vanaemaga läbi metsa kilomeetri kaugusel asuvasse bussipeatusse. Kulus veel mõni aasta, enne kui julgesin sama tee üksi ette võtta. Kuigi teekond oli ühest küljest väga huvitav, tekitas see ühtlasi ka hirmu.
Metsatee ääres oli uskumatul hulgal sakslastest maha jäänud kila-kola. Siin-seal hakkasid silma määratlematust ligasest ollusest mustad mügarikud, mille peal ja ümber vedeles klaasitükke. Need olid mahapõletatud barakkidest järele jäänud tuhahunnikud.
Metsade puhastamisega läks üllatavalt palju aega. 1970. aastatel leidus ümbruses veel rohkesti autoriismeid, plekkahjusid, avatud roostes konservipurke, saapaid ja klaasi. Kusagilt kaugemalt leidsin terve veoauto.
Mõnede konservipurkide peale oli reljeefsete tähtedega märgitud päritolumaa. Märgistuse põhjal olid need Taani konservid. Suulise pärimuse kohaselt oli piirkonnas tegutsenud väike vorstivabrik. Sellele viitas ka metsast leitud metallpurk Westfalenis toodetud koostisainega, mis oli vajalik vorstivalmistuseks.
Populaarse ujumisjärve põhjast leidsime Saksa sõdurisaapa. Pidasime saabast sakslaste omaks, kuna sel olid need kuulsad raudkõvendused. Nende tõttu oli külm sõja ajal paljudel Saksa sõduritel jalad ära võtnud.
Vähemasti oma meelest oskasime vahet teha Saksa ja Soome okastraadil. Saksa omal oli okkaid tihedamalt. Kui mõned aastad hiljem käisin Baieris Dachau koonduslaagris, silmasin müüri peal päris tuttava välimusega okastraati.
Lahinguid polnud Kuusamos kunagi peetud, aga metsas leidus kõikmõeldavaid süvendeid ja kaevikuid, teinekord isegi maa-aluseid muldonne. Mõnede suurte mändide tüvedel oli näha telefonitraadi juppe. Ühes kohas oli kahe jämeda puu vahele naelutatud tugev plank. Vanemate inimeste jutu järgi oli seal keegi üles poodud, aga midagi täpsemat keegi rääkida ei osanud. Arvasime, et õnnetu ohver pidi olema venelane või sakslane, sest soomlasteni Saksa kohtuvõim ei küündinud.
Me ei tundnud, et ümbrus oleks meile kuidagi ahistav olnud, aga selle kaudu kuulus sõda mu lapsepõlve. Asula tänavatelegi oli antud sõjale viitavad nimed: Muldonni põik, Alpijäägri tee ja Sohjana tee. Sohjana oli kuusamolaste jaoks tähtis Jätkusõja lahingupaik Valge mere Karjalas Kiestinkist lääne pool.
Loomulikult õhutas pidevalt sõda meenutav keskkond huvi sõjasündmuste vastu. Meil, Petäjäkangase poistel, oli juba varakult selge arusaam sündmuste käigust. Talvesõjas venelased ründasid, aga soomlastel õnnestus nad peatada. Jätkusõjas võideldi koos sakslastega venelaste vastu. Kui venelastega rahu tehti, muutusid sakslased siiski vaenlasteks. Norrasse taganedes põletasid nad maha Kuusamo ja kogu Lapimaa.
Venelaste osa polnud meile niisama selge kui sakslaste oma. Ei pääsenud ju venelased kummagi sõja ajal Kuusamosse. Omalt poolt oli sellist asjade käiku kindlustanud