Tankid ja tarakanid. Timo Laine

Liitu kaua aega juhtinud Brežnevi surma väga raskelt üle. Nii rääkisid vähemasti need venelased, kellega ma asjast olen kõnelnud. Paljud nutsid Nõukogude rahvast tabanud suure kaotuse pärast, aga veel enam oli neid, kes nutsid puhtast hirmust.

      Maailmapoliitika pingestunud õhkkonnas kartsid ka venelased sõda. Brežnevit kujutati massiteabevahendites tulihingelise rahukaitsjana, kes nurjas kõik sõjaõhutajate salakavalad plaanid. Ta oli rahu tagatis. Kui teda enam ei olnud, tundus sõda möödapääsmatu. Ka paljud täiskasvanud arvasid, et parim aeg ameeriklaste ootamatu kallaletungi jaoks on just siis, kui riigil ei ole juhti.

      1990. aastate keskpaiku sain osalt juhuse tõttu võimaluse tutvuda sellega, kuidas Brežnevi surma käsitleti Nõukogude lehtedes. Vajasin materjali pro gradu uurimuse jaoks ja sain Eestist tüseda paki EKP Partei Keskkomitee häälekandja, ajalehe Rahva Hääl numbritega aastast 1982.

      Põltsamaa raamatukogu oli väga rahul, kui sai lehed mu eesti tüdruksõbrale ristiks kaela sokutada. Vaene Helli pidi lehed minu juurde Soome tassima, kuid õnneks ei saanud Rahva Häält sajaleheküljelise Hesari^[1.] pühapäevanumbriga võrrelda. Nõukogude kombe kohaselt koosnes Rahva Hääl vaid ühest paberipoognast, mis oli neljaküljeliseks ajaleheks kokku murtud.

      Kui mitte arvestada lühikesi välismaa-uudiseid, siis ei mahtunud pärast Brežnevi surma Rahva Hääle järgmisse viide numbrisse midagi muud kui juhi surm ja sellest põhjustatud lein. Et kaotuse suurus kõigile selgeks saaks, pidid eestlased peaaegu nädal otsa Eesti uudisteta läbi ajama.

      Kui lugesin 1982. aasta viimast numbrit, ei suutnud ma oma silmi uskuda. Kõik see, mis oli vaid kuu aega tagasi nii tähtis olnud, oli nüüd unustatud. Esikülje uudis, mis käsitles aasta tähtsamaid sündmusi, ei meenutanud Brežnevit enam ainsagi sõnaga. Selle asemel tsiteeriti sundimatult erinevate aastapäevade, kongresside ja kultuurisündmuste vahele Andropovit, kuigi ta polnud peasekretärina veel kuigi palju kõnesid pidanud.

      Novembris põhjendati Andropovi valimist peasekretäriks sellega, et ta oli omaks võtnud brežnevliku juhtimisstiili, brežnevliku hoolitsuse rahva huvide eest ja brežnevliku suhtumise kaadritesse. Detsembris oli Brežnev juba unustatud.

      Mida see Nõukogude võimu kohta ütleb? Küsimus ei ole üldse selles, kas Brežnev vääris või ei väärinud meelespidamist. Küsimus oli sõnade tähenduses ja usutavuses. Poliitiline tarkus, printsipiaalsus, ustavus Nõukogude rahvale ja kõik teised ülistatud omadused kanti lihtsalt ühe hetkega üle uuele juhile ja veel niimoodi, et endisele ei jäänud midagi.

      Kuhu oli kadunud Brežnevi sõnade tarkus, et keegi ei tahtnud neid enam tsiteerida? Kust tuli Andropovi sõnade arukus, kui kõik hakkasid äkki tsiteerima teda? Paistis, et juht oli nii suurepärane ainuüksi seepärast, et ta juhtus parasjagu juht olema. Ajalehtede tegelik ülesanne oligi vaid ustavust üles näidata ja õpetada kodanikele sama. Niisugune on elu diktatuuris.

      Räägitakse, et Brežnevi surm tekitas kulisside taga ägeda võimuvõitluse Andropovi ja Tšernenko vahel. Tšernenkol oli olnud Brežneviga väga lähedane, isegi truualamlik suhe. Tšernenko aitas Brežnevit igasugustes pisiasjades ja lahkus poliitbüroo istungitelt alati koos peasekretäriga, kui need viimasele liiga koormavad hakkasid tunduma. Kamraadide lemmiktegevuste hulka kuulusid ka ühised joomingud.

      Brežnevi ja Tšernenko erilistest suhetest hoolimata võitis võimuvõitluse Andropov. Kas ta sai KGB juhina kätte mingi trumbi, mida Tšernenkol ei olnud? See on võimalik, kuid võib ka nii olla, et teda peeti arukamaks ja riigijuhi kohale sobivamaks.

      Andropovi isikulugu sisaldab mõningaid huvitavaid perioode. Soomlastele on huvipakkuv vähemasti see, et Teise maailmasõja ajal juhtis ta partisaniliikumist Karjalas. Tegutsedes 1956. aastal suursaadikuna Budapestis, võttis Andropov aktiivselt osa rahvaülestõusu mahasurumisest. Tõusnud aastal 1967 KGB etteotsa, nõudis ta jõulisi abinõusid Praha kevade lõpetamiseks. Tema teene on seegi, et teisitimõtlejaid hakati vaimuhaiglatesse kinni panema.

      Tänapäeval mõtlevad paljud Gorbatšovi vastu kibedust tundvad venelased, et Andropov oleks võinud Nõukogude Liidu päästa, kui ta vaid oleks kauem elanud. Nad usuvad, et Andropov mõistis muudatuste hädavajalikkust, kuid ta oleks neid ellu viinud nii, et riik poleks kokku varisenud.

      Olen ise ka arvamisel, et teistsuguse poliitikaga oleks Nõukogude Liit võitnud endale lisaaega, vahest isegi kümneid aastaid. Oli see riik ju selleks ajaks püsinud juba kuus aastakümmet. Türanniast loobumine oleks siiski olnud võimatu. Seda teed Andropov ei oleks läinud.

      Oma KGB tausta tõttu oli Andropov korrakaitse professionaal, kes teadis nii teoorias kui praktikas, mis juhtub siis, kui distsipliin nõrgeneb. Ta oli näinud Ungari ja Tšehhoslovakkia sündmusi ja tundis suurepäraselt teisitimõtlejate liikumist Nõukogude Liidus. Kui Andropov oleks jõudnud Nõukogude Liitu uuendada, oleksid muutused igal juhul jäänud inimeste meelest ebapiisavaks.

      On võimalik, et mõte reformidest ja mingisugusest perestroikast sündis algselt Andropovi juhitud KGB-s. KGB-s mõisteti Nõukogude majanduse tõelist olukorda paremini kui kusagil mujal, sest ainult KGB-l oli tõepärast informatsiooni. KGB oli tutvunud ka lääne tehnoloogiaga ja teadis, kui hullusti Nõukogude Liit oli läänest maha jäänud.

      Partei peasekretärina tahtis Andropov kindlasti majandust uuendada, aga algusest kaugemale ta ei jõudnud, ja algus polnud sugugi paljutõotav. Probleemide põhjuseks peeti kõlbmatuid juhte ja viletsaid töötajaid. Lahenduseks pakuti rohkem distsipliini. Leningradis ja mõningais teisteski linnades tungis miilits keset päeva poodidesse ja kinodesse ainult selleks, et välja selgitada, kas inimesed olid töökohast ilma loata lahkunud. Nõukogude Liidu tohutuid struktuurseid probleeme katsuti lahendada kohusetundele ja karistustele apelleerides.