Saialillede sügis. Susan Meissner

minu poole ja näis olevat üllatunud, et olin teda kuulnud. „Ma olin olnud abielus vaid nädala. Ja olin tundnud Lilyt enne pulmi vaid kaksteist päeva.” Ta vangutas pead ja vaatas kaugusse. „Nigel peab mind kindlasti lolliks,” ütles ta õrritavasse augustituulde.

      Mu silme ette kerkis pilt, kuidas Edward ulatas mulle mu vihmavarju, ja tundsin kõikjal enda ümber makroonide ja Earl Grey tee lõhna. Teadsin, kui kiiresti võib süda õppida kedagi armastama. Ma tundsin kahetsustorget ja võpatasin.

      „Mina ei pea teid lolliks,” vastasin.

      Sall meie vahel täitus tuulega: see oli väga pehme ja valmis lendu tõusma. Kangast kandus mu ninna õrn ja magus lõhn. Päikese käes nägi see välja vähem tulekahju ja rohkem ohtrate monarhliblikate moodi. Nägin kangal saialilli, mis langesid kosena alla.

      Andrew sai salliotstest kinni ja silus need rinnale.

      Kui proua Crowley teadnuks, et see sall kuulus Andrew Gwynni surnud naisele, oleks ta nõudnud ilmselt, et see mehelt ära võetaks ja ära põletataks.

      Andrew näis märkavat, et vaatan ainiti salli ja jõuan oma mõtteis õigetele järeldustele. Ta langetas pilgu sallile ja peitis selle kiiresti kuue alla.

      „Tänan teid abi eest, preili Wood,” sõnas ta.

      Siis avas ta ukse, astus sisse ja sulges selle enda järel.

      Neli

      Isa ütles, et õe amet sobib mulle, sest ma ei lähe paanikasse. Ema ja Henrietta võisid pesta isa töö juures põrandat ja rullida sidet ja viia rohtu neile, kes ei saanud ise linna tulla, kuid kumbki neist ei suutnud aidata isa operatsioonide juures nii nagu mina. Isa üllatus vist pisut, kui läksin keskkooli järel kohe õendust õppima. Mul polnud mingit tarvidust õppida ametlikult seda, mida juba oskasin. Jäin isa praksisesse, töötasin tema kõrval ja mõtlesin, mida oma eluga peale hakata, sellal kui kõik mu lähemad lapsepõlvesõbrad abiellusid või läksid kolledžisse õpetajaks õppima. Mina tahtsin linna. Kui ma abiellunuks Pennsylvania talunikuga, poleks ma linna saanud ja õpetajaamet ei kutsunud mind. Mind lohutas mõte, et õena on mul Manhattanil lihtne tööd leida ja mingi muu amet mind ei kutsunud, hoolimata sellest, et armastasin värve. Ma ei maalinud ega teinud lilleseadeid ning tikkimine ja õmblemine olid minu jaoks igavad. Maailm oli mõõtmatu ja värvikirev paik. Teadsin, et see on tõsi, kuigi olin kogenud vaid vaikset maaelu. Tahtsin näha elu kõigis tema värvides. New York oli selleks parim paik.

      Kui ma mõtlesin sellele, mis oli minult võetud, tuli mulle meelde ka see teine kaotus. Tulekahju röövis minult tuleviku Edwardiga, olen selles kindel, aga see röövis ka minu huvi kõige metsiku ja vapustava vastu. Haiglas oli palju tööd, kuid see polnud metsik ega vapustav. See oli kindel paik, mis sumises kümnest tuhandest mulle tundmatust sõnast. Öösel magades nägin vaid seda, mille olin kaotanud. Selles rahulikus maalapis kesk vett ma seda ei näinud.

      Kui ma K-palatist välja astusin, põlletaskus Andrew Gwynni kohvrivõtmed ja pagasipilet, tundsin heameelt, et proua Crowley oli käskinud mul minna ja paluda juurde tõlke. See andis mulle vabanduse minna põhisaarele, kuigi ma ei uskunud, et seal oli vabu tõlke. Kui Ellisel oli nii palju tööd, kui meile hommikusöögi ajal räägiti, on kõiki tõlke vaja peamajas.

      Kui ma läbi praamimaja immigratsioonihoonele lähenesin, kõndis haigla poole uusi põduraid ja haigusekahtlusega inimesi. Mitu neist vaatas mulle silma, justkui küsitledes mind sõnatult, paludes mul selgitada, miks väitsid meedikud nii jäärapäiselt, et nad on liiga haiged, et jahtida oma unistusi. Hoidsin pea maas ja möödusin neist kiiresti. Mida kaugemale ma praamimaja koridoris jõudsin, seda rohkem möödus minust inimesi, kes olid kas alles siia jõudnud või suundusid viimaks Ameerika kaldale. Praamimajast mööda saanud, jõudsin ma põhisaarele.

      Ellise peamine immigratsioonihoone kõrgus paleena keset ristkülikukujulist maalappi. Selle punased tellised, ääristatud kreemika lubjakiviga, ja väiksed kuplitega tornid meeldisid mulle. See oli ehitatud prantsuse neorenessanssi stiilis ning pani mind mõtlema, mida arvasid sellest eurooplased, kes seda nägid. Kas see tekitas neis koduse tunde või muutis mõte, et Ameerika ei erine esmapilgul sugugi paigast, kust nad olid lahkunud, neid rahutuks?

      Peahoone lõhnas ikka veel nagu uus ja nägi sedamoodi ka välja. Esimene hoone oli enam kui kümne aasta eest maani maha põlenud, see fakt polnud jäänud mul märkamata. See esialgne maja oli olnud tehtud täielikult puidust. Ellise uued hooned olid tehtud kivist ja telliskivist. Sellest tulekahjust polnud siin mingit märki.