Ühel pilvisel augustikuu päeval tõusime koos teiste õdedega enne päikesetõusu ja sõime lambivalgel oma mune ja röstsaia. Esimene praam saabus just sel hetkel, kui päike Ellise haigla paleetaolise fassaadi särama lõi. Keskpäevaks kihas haigla patsientidest, kes olid pärit maailma kaugematest nurkadest just nagu eelmisel päeval ja päeval enne seda. Aga sel päeval püüdis mu pilku vaid üks uus tulija.
Vasekarva sall haigla registratuurijärjekorras ootava mehe kaela ümber oli ainus värvilaik keset pruune ja halle mantleid. Sall näis mind kutsuvat, justkui teadnuks see, et sarnaneb tulevõrule, mis oli Edwardil kaelas siis, kui ta aknast välja hüppas. Sall näis olevat pehme kui lambavill. Sain esimesest pilgust peale aru, et see on naise sall, ja see tekitas minus huvi.
Üks sanitar oli avanud välisukse ja käre tuul rebis immigrantide mütse, kui nad sammusid üles peahoone treppidest, kus me ootasime, et neid vastu võtta. Salliga mehe ees hoidis üks naine heledapäise lapse kätt ning lasi sellest lahti, et haarata oma kübara järele, mis oli tal peast lennanud. Vaatasin, kuidas mees vee poole laperdava kübara kinni püüdis. Ta ulatas kübara naisele. Naine surus selle vastu rinda ja noogutas tänulikult: seda vaatepilti olin ma näinud viie saarel veedetud kuu jooksul palju. Keelebarjäär ei takistanud immigrante väljendamast tänu, kui keegi nende vastu headust üles näitas. Kuidagi leidsid nad viisi tänada.
Sel kuldsete juustega saledal mehel oli peas must viltkaabu ja kaenlas lihtne kott. Arvasin, et ta on hilistes kahekümnendates või natuke noorem. Tema näol olid säravad värske habeme täpid, mis katsid osaliselt tema veidi auku vajunud põski. Kahtlemata oli tema kõhnuse taga reis üle Atlandi, mis oli muutnud kõhnaks kõik teised kolmanda klassi reisijad, kes Ellisele sattusid. Aga mehe silmis ja krampis lõuas oli omamoodi valulik väsimus. Sealt peegeldus ränk reis ja veel miski.
Mees astus laua juurde, mille taga ma ootasin koos kolme teise õega, meil kõigil seljas ühtmoodi valged tärgeldatud vormirõivad. Meie kõrval istus matroon proua Crowley, kes vaatas registreerimislipikuid ja kriidikritseldusi krael, tõmbas maha nimesid ja juhatas immigrante nende seisundist olenevalt ühte või teise haiglahoonesse. Üks laps tõstis käe ja hõõrus oma vesitsevat paistes silma ning ema andis talle manitsevalt vastu näppe. Laps surus käe taskusse. Kui silmapõletiku tekitaja oli trahhoom, ei olnud sel lapsel ega tema emal iial lootust astuda New Yorgi pinnale. Arst – jumal tänatud, et seda ei pidanud tegema mina –, ütleb emale, et nad peavad pöörduma tagasi kodumaale. Kaldale ei lubatud ühtki trahhoomiga patsienti.
Olin valvel, et aidata registreerida prantsuse keelt kõnelevaid patsiente. Ma ei räägi soravalt, kuid mu Prantsusmaal sündinud ema õpetas mulle piisavalt palju, et sain aru lihtsatest lausetest nagu „Ma pole haige,” ja „Ma pean kohtuma oma New Jerseys elava nõoga,” ja „Mul pole raha, et arstile maksta.” Kui mõni prantslane kuuleb mind alustamas lauset tema emakeeles, hakkab ta mind alati kirglikult paluma ja ma ei saa iial midagi aru. Proua Crowley ütleb, et sel pole mingit tähtsust, kas ma saan patsiendist aru või ei saa. Ma pean teadma vaid seda, kuidas öelda: „Praegu peate te minema haiglahoonesse, kuhu teid määrati. Selle laua juures siin ei tehta mingeid erandeid. Andke andeks.”
Paljud esimese rühmaga saabunud rääkisid saksa ja rootsi keelt. Üks rääkis inglise keelt kange šoti aktsendiga. Keegi ei vajanud minu piiratud prantsuse keele oskust ja nii avastasin, et mu tähelepanu on koondunud salliga mehele, kelle silmis läikis midagi muud kui haigus. Meie pilgud kohtusid ja mind üllatas side, mida sel hetkel meie vahel tajusin. Ma ei kuulnud, mida matroon mulle ütles.
„Preili Wood!”
Võpatasin ja kaust, mida käes hoidsin, torkas mulle roiete vahele. „Kuidas palun, proua Crowley?”
„Ma küsisin, kas sa oskad ungari keelt!”
„Ei oska. Andke andeks.”
Matroon pööras pea teiste õdede pole. „Kas keegi teist oskab ungari keelt?”
Kõik meie ümber vastasid kooris ei ja ma kiikasin salaja mehe poole. Tema pilk oli pööratud taevasse, mis säras meie kõrval kõrgete akende taga, aga ta võis silmitseda ka maad, mis kaugusest paistis. Võib-olla otsis ta laeva, mis ta siia toonud ja seisis nüüd New Yorgi sadamas ankrus.
„Sellest tuleb teil rääkida arstiga, kui temaga kohtute,” ütles proua Crowley tumedapäisele naisele, kes seisis laua ees.
Naine hakkas nutma ja salliga mees pööras pilgu lüürilise dialektiga pikitud nuuksete poole, mis näisid kogu ruumis kildudeks purunevat. Keegi ei saanud aru, mida naine öelda püüdis.
„Ma ei saa sind aidata, kullake,” vastas proua Crowley rahustavalt, kuid vankumatult. „Sa pead minema palatisse, kuhu sind suunati. Preili Wood, kas oleksite nii hea?”
Astusin sammu naise poole, et tal õrnalt käest võtta, kuid ta tõmbus minust eemale ja kummardus laua kohale, vuristades proua Crowley suunas sõnu, millest keegi aru ei saanud.
Proua Crowley pöördus sanitaride poole, kes seisid ruumi tagaseina ääres. „Mul on siin natuke abi vaja,” hüüdis ta. Siis pöördus ta uuesti minu poole. „Rääkige temaga prantsuse keeles, preili Wood. Vahest mõistab ta seda.”
„Andke andeks,” ütlesin prantsuse keeles. „Selle laua juures ei tehta erandeid. Arst peab teid üle vaatama.”
Naine haaras mul õlgadest ja mu kaust kukkus kolinal maha.
„Je ne suis pas malade! Je ne suis pas malade!”
Ma pole haige.
Naise aktsent oli samasugune nagu minul. Prantsuse keel polnud tema emakeel. Aga ta oskas piisavalt, et mulle seda öelda.
„Sanitar!” hüüdis matroon üle naise õla.
Salliga mees korjas kausta maast üles, sellal kui sanitar ärritunud naise poole lonkis.
Paari sekundi vältel polnud kosta muud, kui sanitari ja naise samme kiviplaatidel ja viimase vaikseid nuukseid.
„Palun järgmine,” ütles proua Crowley pisut väriseva häälega.
Salliga mees astus sammu lähemale. Ta ulatas mulle mu kausta, kuid tema pilk saatis naist, keda sanitar minema talutas.
„Tänan.” Sirutasin käe kausta järele.
„Ja mis on teie nimi?” küsis proua Crowley.
Salliga mees pööras aeglaselt pea tema poole, ta ei vastanud sõnagi.
Proua Crowley küünitas mehe kuuerevääri külge kinnitatud registreerimislipiku poole. „Teie lipik? Jah, andke oma lipik.”
Mees ulatas selle temale.
Proua Crowley piidles kaarti ja silmitses oma nimekirja. „Ah. Siin see ongi. Andrew… Gwynn.” Siis tõstis ta pilgu ja vaatas teisi, kes ootasid oma korda. „Ja kus on teie naine? Lily. On ta teiega?”
Andrew Gwynn vaatas sõnatult oma käsi.
„Kas te saate aru, mida ma teilt küsin? Kus on proua Gwynn?” küsis proua Crowley.
Härra Gwynn avas suu, et vastata, kuid sulges selle taas.
Matroon põrnitses tema kaarti ja pöördus siis oma selja taga seisvate õdede poole. „Taevane arm. Ta on Walesist ega räägi sõnagi aktsendivaba inglise keelt. Kas keegi oskab temalt küsida, kus tema naine on? Ta on ka nimekirjas.”
„Teda pole siin,” vastas härra Gwynn vaikselt ja Walesi aktsent pani tema sõnad lendlema nagu muusika tuule käes.
„Mida te ütlesite?” küsis proua Crowley.
Härra Gwynn ohkas, nagu oleks see kõik, milleks ta võimeline oli.
„Ta… ta ütles,