Proua Crowley tõstis käed taeva poole. „Nad peavad koos püsima.” Ta kummardus härra Gwynni poole. „Kus on proua Gwynn. Teie frau?”
„Te ütlesite seda saksa keeles, proua Crowley,” pistis üks minu kõrval seisev õde vahele.
„Teda pole siin,” pomises Andrew Gwynn oma käsi põrnitsedes.
„Kas tema paberites on kirjas, et naine läks koos temaga laevale?” Kummardusin, et vaadata proua Crowley käes olevaid dokumente.
„Nad läksid laevale Liverpoolis. Mõlemad. Koos.”
Piilusin üle proua Crowley õla. Andrew Gwynn ja tema naine Lily olid tulnud üle mere Seville’iga. Olin hommikusöögi ajal raadiost kuulnud, et sel laeval olid sarlakid nõudnud kolmeteistkümne inimese elu.
Vaatasin Andrew Gwynnile otsa ja mõistsin kaotusvalu, mida olin tema silmis näinud.
Kummardusin proua Crowley juurde. „Ma arvan, et tema naine suri teel. Vaadake. Nad olid Seville’il.”
Proua Crowley suu vajus pärani ja põsed tõmbusid punaseks. Ta pani kausta kinni ja kortsutas kulmu. „Kas korrektset infot tahta on tõesti liiga palju? Kui nad oleksid paberid õigesti täitnud, poleks ma seda temalt küsinud.”
Proua Crowley joonis Andrew Gwynni nime pliiatsiga alla. „Tunnen teile kaotuse pärast kaasa, härra Gwynn. Mul on väga, väga kahju. Aga nagu te teate… te olite laeval sarlakipõdejaga lähikontaktis ja peate seetõttu jääma karantiini, kuni oleme kindlad, et te ei kanna sama haigust.”
Proua Crowley silmitses enda ees seisvat meest. „Ta ei saa ühestki sõnast aru.” Ta pöördus minu poole ja ulatas mulle härra Gwynni dokumendid. „Preili Wood, te võite juhatada härra Gwynni palatisse K. Ja siis, taeva pärast, lipake põhisaarele ja öelge neile, et nad oleksid hoolikamad! Ja laske saata mulle tõlke juurde.”
Kõhklesin, enne kui sammu mehe poole astusin.
„Palun tulge minuga kaasa, härra Gwynn.”
Mees ei vastanud ega noogutanud. Astusin paar sammu ukse poole ja ta saatis mind vaid pilguga.
„Kas tulete?”
Härra Gwynn pööras ümber ja tuli mulle järele. Meie selja taga kutsus proua Crowley ette järgmise inimese. Haarasin ukse juurde jõudes nagist oma keebi, sest õues oli sel päeval ebaharilikult külm. Kui ma selle õlgadele sättisin, hoidis Andrew Gwynn mulle ust lahti.
„Tänan teid.”
Mees noogutas.
Läksime sõnatult trepist alla ja astusime hilissuvise tuule kätte. Pärast paari sammu karantiinipaviljonide juurde viival tsementrajal muutus vaikus minu jaoks liiga raskeks taluda. Pidin selle millegagi täitma.
„Mul on teie naise pärast väga kahju.”
Mees vaatas mind ja vaikis.
„Ma ei räägi Walesi murret. Oskan vaid natuke prantsuse keelt. Ja sedagi väga vähe. Mu vanemad emigreerusid siia enne minu sündi. Mu isa on iirlane ja ema prantslane. Nad kohtusid laeval.”
Mees vaatas oma jalgu ja sättis kotti õlal kõrgemale.
Olime nüüd kolmanda saare tagaosas asuvatele karantiinihoonetele väga lähedale jõudnud. Mul polnud mingit tarvidust astuda koridoridesse, kus möllasid deemonite kombel sarlakid, tüüfus ja koolera. Neil päevil, kui me ei pidanud sinna minema, ei teinud me seda. Mul oli karantiinivahetuseni veel kolm päeva aega.
Kui me jõudsime K-osakonna ukse juurde, jäin ma seisma ja ulatasin talle dokumendid. „Minge sisse. Andke need valvelauas istuvale õele. Kas saite aru?”
Mees ei vastanud.
„Härra Gwynn?”
„Saan aru, preili Wood.”
Seisime ja vaatasime teineteist ja sel hetkel ma teadsin, et ta oli saanud aru kõigest, mida olin talle öelnud. Ja kõigest, mida oli öelnud proua Crowley. Sealhulgas oli talle meelde jäänud minu nimi. Šokk ja lein olid võtnud temalt hääle. Ta meenutas mulle mind ennast tulekahjupäeval, kui ühestki keelest polnud abi väljendamaks seda, mida tundsin. Oleksin äärepealt alla vandunud soovile meest puudutada.
„Kõik saab korda, härra Gwynn,” ütlesin selle asemel.
Mees vaatas haigla telliskivist fassaadi. „Ei tea, kas saab.”
Pidin minema tagasi, kuid tundsin, et pean jääma veel pisut kauemaks sellesse väiksesse hetke, mida jagasime. „Kas saan teie heaks veel midagi teha?”
Mees pööras pea minu poole ja vaatas mulle silma. „Tahaksin oma kohvrit.”
Meie jagatud hetk hajus vaikselt ja pärast pisikest pausi andsin ma talle vastuse, mille olin pähe õppinud puhuks, kui nakkushaiguse osakonda saadetud immigrandid küsivad oma pagasi järele. „Teie kohvrit hoitakse põhisaarel teie jaoks pakihoius. Kui olete valmis lahkuma, võite sellele järele minna.”
„Ma palun teid, tahaksin väga oma kohvrit kohe saada.” Mehe silmad olid loiud ja hääl siiras, kuid tema viisaka tooni all oli kuulda meeleheitenoote.
„Andke andeks. Nad ei anna seda teile, härra Gwynn. Te olete nakkushaiguste osakonnas.”
Andrew sulges mu sõnade peale silmad, justkui oleksin visanud talle liiva näkku. „Ma pean saama oma isa mustriraamatu,” sõnas ta. „See on kogu mu varandus. Tahan oma isa mustriraamatut.”
„Mustriraamatut?”
„Ta oli rätsep. Mina olen ka rätsep. Peale selle raamatu pole mul midagi. Kui mu kohver varastatakse, olen ilma kõigest.” Ta avas silmad, milles sädeles otsustavus.
„Pakihoid on väga turvaline, härra Gwynn.” Aga ma nägin, et ta ei usu mu sõnu. Ja polnud mingit põhjust, miks ta pidanuks mind uskuma. Siia tuli iga päev sadade kaupa kinnipeetavaid, pakihoid oli pilgeni kraami täis. Mina poleks tahtnud seal midagi väärtuslikku hoida kauem kui ühe päeva.
Mees oli juba niigi kaotanud väga palju ja mul hakkas temast hale. Andrew’ kodumaa oli kaugel, naine surnud ja ta oli astumas sarlakipalatisse, kuhu pidi jääma teadmata ajaks. Nüüd olid tal vaid tema lein ja kohver. Ta oli vahepealses paigas nagu minagi, kuid paik, kus tema viibis, oli minu omast palju kohutavam. Teadsin, et mulle ei antaks Andrew Gwynni kohvrist mustriraamatut, kui seda küsima läheksin. Haige mees ei vajanud õmblemismustreid. Ja terve mees saab need nädala jooksul tagasi. Aga ma teadsin ka, et pean proovima.
„Härra Gwynn, ma ei saa teile kohvrit tuua. Keegi ei annaks mulle selleks luba. Aga ma püüan tuua teile mustriraamatu. Mul on vaja teie kohvritagastuspiletit. Ja kas kohvril on ka võti?”
Mees pistis käe kuuetaskusse ja tõmbas välja kokkumurtud kaardi, kus olid kirjas numbrid, millega ta sai lunastada välja oma ja oma naise kohvri, ning oli näha, et kivi langes tema südamelt. Ta ulatas mulle ka sõlme seotud kingapaela, mille küljes rippusid kaks võtit. „See on mähitud kanga sisse. Kõige peal.”
Võtsin võtme ja kaardi ja pistsin need põlletaskusse.
„Tänan teid, preili Wood,” pomises ta ja ma nägin tänuliku naeratuse varju.
„Ma annan oma parima, härra Gwynn. Aga ma võin tulla teie juurde tagasi tühjade kätega, kaasas vaid teie võtmed ja kaart.”
Mees noogutas ja tema pilk muutus taas hämminguhäguseks, justkui mõelnuks ta, et ärkab iga hetk sellest unenäost, sest kõik see ei saanud ju ometi olla tõsi.
Mõtlesin sellele, kas tal võib Ameerikas olla pereliikmeid, kes teda ootavad. „Kas soovite, et võtaksin teie nimel kellegagi ühendust? Kas keegi ootab teid kaldal?” küsisin temalt.
„Mu vend Nigel ja tema naine. New Yorgis. Greenwich Village’is.”
„Kas tahate, et saadan neile sõna, et… selle kohta, kus te olete?”
„Saatsin