Mulle meenus korraga kõik, mis sel jäädvustatud hetkel oli sündinud, ja ma kummardusin tuge otsides lauaserva kohale.
„See oled sina,” kuulsin Kendalit ütlemas ja sulgesin silmad, et tuua end tagasi olevikku, Heirloom Yardi, lõikamislaua taha, kus mind ümbritsesid meetrid ja meetrid kaunist-kaunist kangast. Kaugete aegade tagune hääl hiilis mu mälusopist välja.
Anna mulle käsi.
Ma ei saanud hingata.
Anna mulle käsi!
Ma ei saanud hingata!
„Taryn!”
Celine hoidis mul ümbert kinni ja tõmbas mind tagasi.
„Sa olid seal? Sa nägid seda?” Kendali sõnad torkasid mind, kuid see valu tuletas mulle meelde, kus ma olen. Turvalises paigas. Elus. Kendal seisis mu kõrval.
„Kõik on korras,” sosistasin Celine’ile. Tundsin, kuidas tema haare pisut lõdveneb.
„Anna andeks, Taryn,” ütles Molly. „Ma lihtsalt arvasin, et tahad seda näha enne, kui inimesed hakkavad sinult selle kohta küsima. See jõuab homme lettidele.”
„Kas mu nimi on ka kirjas?”
„Ei ole,” vastas Celine kiiresti. „Sa pole fotol identifitseeritud, ainult su selja taga seisev mees on.”
Kogusin end, et heita ajakirjale teine pilk, kuid mu pilku paelus taas foto, mitte selle all olev tekst.
Sall, mida suu ees hoidsin, säras kui tuleleek. Mu selja taga hoidis floristivormi kandev mees kõrva ääres telefoni. Tema pilk – nagu ka minu oma – oli suunatud taevasse, teisel pool teed tormitseva tulemöllu poole. Tema särgil oli logo ATHENA FLORIST ja selle alla tikitud tähed andsid kogu maailmale teada, et mehe nimi oli Mick.
Foto ei näidanud seda, et hetk hiljem olin ma põlvili maas ja mees, kelle nimi oli Mick, haaras minust kinni ja tiris mu jalgele, sellal kui kogu maailm meie ümber kildudeks purunes.
Mu pilk langes pildiallkirjale. Sekundeid enne lõunatorni langemist olid tänavad ummistunud pealtvaatajaist ja evakueeritutest. Manhattani florist Mick Demetriou (pildil) meenutas, et inimeste ja rusude vahelt põgeneda oli luupainajalik. „Ma ei uskunud, et jääme ellu,” rääkis ta enda ja tema kõrval seisnud tundmatu naise kohta, kellel ta aitas jõuda turvalisse paika. Demetriou nõbu, New Yorgi linna tuletõrjuja hukkus põhjatornis.
„Ma ei teadnud, et sa olid seal,” ütles Kendal. „Miks sa ei öelnud mulle, et sa olid seal? Mida tähendab „luupainajalik”?”
„Praegu pole õige aeg küsida, Kendal,” vastas Celine ja kummardus mind silmitsema. „Sa ju tead, et võid helistada toimetusse ja öelda neile, et nad seda fotot kasutades iial sinu nime pildi alla ei paneks.”
Ma ei saanud tema sõnadest midagi aru. „Mis sa ütlesid?”
„Paljud kliendid tunnevad su ära. Nad võivad ajakirjatoimetusse helistada ja öelda, kes see tundmatu naine on. Kas tahad, et ütleksin neile ise, et su nime ei avaldataks?”
Ma ei suutnud Celine’ile vastata. Ma ei suutnud selgitada Kendalile, miks ma polnud talle rääkinud, et olin olnud tol päeval tornide lähedal. Ma ei suutnud selgitada, mida tähendas „luupainajalik”.
Kõik, mida ma teha sain, oli jõllitada teist mind sel läikival leheküljel, hoidmas käes säravate saialilledega salli, mis oli päästnud mu elu ja Kendali oma samuti.
Aga Kenti elu polnud see päästnud.
Tasapinnalise salli voltide vahelt tõusis mu ette vana tuttav kaaslane, seesama nähtamatu saatja, mis oli mind Kenti surmast saadik kummitanud.
Seisin seal summutavate kangarullide vahel, kõrvus kisendamas vali heli.
Mu kahetsuse möiret poleks suutnud summutada ka kõik maailma kangad.
Kaks
Ellise saar
august 1911
See asus kõigi paikade vahel, see saartekolmik, millest oli saanud tulekahju järel mu maailm. Immigrantidele, kes saabusid haigetena mis tahes maailmanurkadest, lõpetas Maa oma hoolika pöörlemise selleks ajaks, kuni nad ootasid, et nad terveks ravitaks. Nad ei viibinud kodus, kus oli lõppenud nende endine elu, nad ei seisnud ka uue elu avaral künnisel. Nad olid lõksus kahe maailma vahel.
Just nagu minagi.
Sadamahoone akendega koridor sidus laenatud maal asuvaid haiglatiibu suurema saarega, mille nimi oli Ellis: see sõna näis kontrastina sosistavat lootusest. Haiglast, kus ma töötasin õena, jäi lühikese paadisõidu kaugusele Manhattanil asuv Battery Park. Teisele poole jäid väinad ja sinine satiinavarus, mis ulatus kõigi mahajäetud kodumaadeni. Ellise haigla oli statsionaarne vahepeatus, kus otsustati ära see, kes sa olid ja kes sinust pidi saama. Kui sind õnnestus terveks ravida, olid sa kaldal teretulnud. Kui su haigus oli ravimatu, saadeti sind tagasi sinna, kust sa olid tulnud.
Kui see välja arvata, siis meeldis mulle elada paigas, kust Ameerika sadamakaid napilt käeulatusest välja jäid. Vaatasin linna siluetti pisut teistsuguse ihaga.
Ma polnud juba viis kuud oma jalga New Yorgi pinnale tõstnud. Nägin oma ühiselamuaknast selle säravaid hooneid ja kuulsin aeg-ajalt hommikuti, kuidas elu tänavail kihama lõi. Aga ma polnud valmis sinna naasma. Praam tõi mulle kätte kõik selle, mida vajasin, ja õdede eluruumid olid puhtad, uued ja täis värsket mereõhku, kuigi vahest ehk liiga kitsukesed. Jagasin tuba ühe teise õe, Dolly McLeodiga, kes töötas ja elas samuti kolmandal saarel, E-kujulise Ellise alumisel pulgal. Meie ühiselamu oli kiviviskekaugusel hoonetest, kus ootasid sajast rahvusest haiged. Nende südamesoov oli saada hinnatud nii terveks, et neil õnnestuks kohata oma lähedasi musitrepil ja saada saarelt minema. Me jahutasime nende palavikus laupasid, ravisime haavu ja kütsime nende hääbuvat lootust. Mõned neist olid haiged lapsed, kes olid oma tervetest vanematest lahutatud. Oli täiskasvanuid, kes kandsid haigusi, millest nad laevale astudes polnud teadlikudki olnud. Oli ka neid, kes olid liialt nõdrameelsed, et oma eluga hakkama saada, ja seetõttu saadeti nad kodumaale tagasi, hoolimata sellest, et nende kopsud ja süda olid terved.
Nad rääkisid keeltes, mis ei sarnanenud millelegi tuttavale: pikad, kandilised laused, mida sidusid omavahel alfabeetilised häälitsused, millel polnud rütmi ega riimi. Mõne fraasi olime me, õed, sagedase kuulmise järgi selgeks saanud. Näis, nagu olnuks täide läinud unistuse jaoks olemas tuhat sõna ja luhtunute jaoks vaid üks nuuksatus. Paljud lahkusid haiglasaarelt tervemana, kui olid saabunud, kuid seda ei saanud muidugi öelda kõigi kohta. Oli neid, kes lahkusid siit taevastele radadele.
Töö hoidis meid tegevuses koidust ehani. Öösel saabus uni kiiresti. Ja miski siin ei meenutanud tulekahjut.
Dolly ja paar teist õde ootasid väga vabu päevi, kui nad said kaldale minna. Tagasi saarele tulid nad kesköise praamiga, lõhnates tantsuõhtu järel kölnivee ja tubaka ja soolase higi järele. Algul kutsusid nad mind endaga kaasa, kuid neil ei kulunud just palju aega taipamaks, et ma ei lahku iial saarelt. Dolly, kes teadis natuke sellest, mis mind siin saarel kinni hoidis, jutustas, et oli kord tulekahju üle elanud. Ta oli siis olnud kaheksane. Ta kinnitas, et need tunded ei jää minuga igaveseks. Mõne aja möödudes langeb hirmukate mu õlgadelt nagu maonahk.
Ma ei kartnud tuld. Mul oli kohutav aukartus selle ees, kui kiiresti võis kaduda kõik see, milles arvasid end kindel olevat.
Ma polnud rääkinud Dollyle kõike. Tema ja teisedki õed teadsid tulekahjust. Kõik inimesed New Yorgis teadsid Triangle Shirtwaisti tulekahjust. Dolly ja teised õed teadsid, et mina ja kõik teised, kes olid olnud seitsmendast korrusest madalamal, olid põgenenud turvalisse paika kohe, kui Asch Buildingi ülakorrustel oli tulekahju lõõmama löönud. Nad teadsid, et sada nelikümmend seitse Triangle Shirtwaisti töötajat polnud tulest pääsenud.
Nad teadsid, et Washington Streeti poolne väljapääs oli olnud suletud – varaste tõttu – ja et ainus asi, mis tulekahjust märku andis, oli tulekahju ise, sest hoiatavat sireeni polnud paigaldatud. Ja nad teadsid,