„Palun öelge mulle Ruth.”
„Ja mina olen Taryn.”
Ruth Courtenay hakkas minema poe etteotsa, möödudes teistest klientidest, kes olid peaaegu eranditult naised. Enamikul neist olid käes kapsaks loetud mustriraamatud või kangarullid, mida nad hoidsid hellalt kui sülelapsi, sel ajal kui nad otsisid midagi, mis annaks sobivat kontrasti või millega annaks kangast kokku sobitada.
Ja kuigi pikk kitsas kauplus oli kliente täis, valitses seal raamatukogule omane vaikus. Isegi Pandora raadiojaam, millest lasime muusikat, oli jäänud kangarullide summutava mõju tõttu vaikseks. Mulle meeldis, kuidas kangarullid klientide hääli neelasid, justkui olnuks kõik mähitud nende sooja embusse. Heirloom Yardi astudes kadusid kõik teravad liikluse ja äride hääled ning sireenid.
Mu üheksa-aastane tütar Kendal ütles tihti, et poes on liiga vaikne nagu kellegi unenäos. Ja kuna me elasime kahekesi hubases korteris ülakorrusel, oli see vaikne pood tema jaoks pidev reaalsus, mille pärast ta aeg-ajalt ikka viriseda võttis. Õnneks polnud tal midagi selle vastu, et mu töö- ja eraelu vahel polnud selget piiri.
Ma armastasin meie kodu – muidugi mitte nii, nagu armastasin oma tütart, kangaid ja värve. Mulle meeldis tunne, mis minus tekkis, kui päeva lõpul korterisse taandusin.
Yardi kohal olev korter oli olnud kui vastus palvele, mida ma polnud sõnadesse pannud. Celine oli pakkunud seda mulle enne, kui olin kellelegi rääkinud, et olen rase. Ma polnud tol hetkel veel isegi endale täielikult aru andnud, et ei suuda ühe palgaga Brooklyni korterit ülal pidada.
Celine oleks võinud kellegi teise käest küsida palju suuremat üüri, kuid ta oli alati kinnitanud, et niisugusest korraldusest võidavad kõik. Meil Kendaliga oli pea kohal mõnus väike katus ja Celine’i poe kohal elas inimene, keda ta usaldas.
Jätsin Ruth Courtenay kanga oma töölauale tagaruumi, kus oli minu sülearvuti ja riiuleil vanad kanganäidiseraamatud. Ja korraga sain ma aru, et pärastlõuna hakkab käest kaduma. Kendalil pidid tunnid kahekümne minuti pärast lõppema. See oli tema esimene koolipäev pärast pikka suvepuhkust. Tirisin põlle üle pea, asetasin toolileenile ja läksin tagasi kaupluseruumi.
Pomisesin Celine’ile, et lähen Kendalile järele.
Astusin septembrikuu pärastlõunase õhu kätte. Mu selja taha jäi Eighty-ninth Street, mis ulatus mitme kvartali kaugusel asuva Riverside Parkini, ühe Kendali ja minu lemmikpaigani. Minu ees laius Broadway ristmik, millelt särasid vastu ühtlases rivis vuravad autod ja meie naaberpoe aknad. Koera jalutav mees noogutas mulle sõnatult teretuseks ja ema, kelle laps istus kärus, kummardus, et õnnetule jõmpsikale lutt suhu tagasi pista. Üks kaubaauto oli topeltpargitud ja selle taga olev auto tuututas pahakspanevalt signaali. Suve lõppu võis õhust vaid aimata.
September oli olnud mu lemmikkuu. Mulle meeldis, kuidas september suve pastelsed toonid vaikselt minema uhtus ja täitis Yardi riiulid kastanpruuni, helepruuni ja igat tooni punasega. September tõi poodi tõelised lapitekiõmblejad, kellele meeldis veeta jahedaid õhtuid kangatükke kokku sobitades, õmmeldes ja meistriteoseid luues. See oli aeg, kui äri hakkas õitsema.
Isegi nüüd välja minnes tundsin ma peatse muutuse hõngu. Septembri vankumatu taastulek üllatas mind ikka ja jälle, kuid teistsugustel põhjustel.
Jalutasin paar kvartalit, möödusin Amsterdami avenüüst ja kiirendasin sammu, kui nägin lapsi Kendali kooli ees kogunevat. See oli kahtlemata Manhattani ilusaim riigikool. Kaaraknad, kaardtrepp ja päikselised, kõrgete lagedega klassiruumid kandsid endas seda vana maailma sarmi, mis oli mulle armas. Kendali kool oli veel üks põhjus, miks meie elukorraldus mulle meeldis.
Kui ma üle ristmiku läksin, nägin oma tütart seismas teiste neljanda klassi tüdrukute pundis, vaatamas poisse, kes üksteist naerdes tõukasid. Kendali sirged ja läikivad pruunikasmustad juuksed särasid pärastlõunapäikese käes. Ta oli väga Kenti moodi.
Kendali vasakus põses oli samasugune lohuke, nagu oli olnud Kentil.
Ja tema silmad tõmbusid naerdes samasugusteks kitsasteks piludeks.
Kendal oli kasvanud suve jooksul rohkem kui tema sõbrad. Ta oli paar sentimeetrit pikem kui ülejäänud tüdrukud, kelle pundis ta seisis.
Mu tütar kasvab ilmselt sama pikaks nagu Kent.
Lehvitasin diskreetselt ja Kendal silmitses mind hetke, enne kui sõpradega hüvasti jättis.
„Kuidas siis esimene koolipäev pärast suvevaheaega läks?” küsisin rõõmsalt.
„Normaalselt. Aga ema, ma ju ütlesin sulle hommikusöögi ajal, et saan täiega ise koju. Ainult kolm kvartalit ju. Ja ma saan juba kümme.”
Astusime lapsehoidjatest ja teistest järele tulnud emadest eemale ja võtsime suuna kodu poole. „Ütlesid. Ma tean, et sa saad täiega ise koju.”
„Kas sa oled siis minuga nõus?”
Tema jutt hakkas juba Kenti moodi kõlama. Nii praktiline ja pragmaatiline. „Ma ütlesin, et mõtlen sellele. Pealegi meeldib mulle koos sinuga koju minna.”
„Jah, aga ma saan varsti kümme.”
„Ma tean, et saad.”
Kendal ohkas. „Ma ei saa aru, milles probleem on. Väljas on ju päine päev.”
Päine päev. Kust ta seda väljendit kuulnud oli? Kas keegi rääkis veel nii? Need kaks sõna olid kaotanud minu jaoks tähtsuse juba kaua aega tagasi. „Kendal, päise päeva ajal juhtub palju halbu asju.”
„Aga mitte iga päev, ema.”
„Ma tean,” vastasin pärast põgusat pausi.
Teadsin, et halbu asju ei juhtunud sugugi iga päev. Ma ei kartnud, et mõni inimröövija ootaks oma hetke, et koolist koju tulev Kendal kinni napsata. Mind ei pannud kõhklema mure selle pärast, mis võiks juhtuda. Teadsin, et otsustamine, kas lasta tal üksi koju jalutada või ei, oli vaid minu õlul.
Olime jõudnud Amsterdami avenüüle. Ootasime rohelist tuld ja kõikjal meie ümber kihas liiklus. „Ma ütlesin, et mõtlen sellele. Ja mõtlen tõesti.”
Kendal mossitas. „See kõlab nagu ei.”
Tuli vahetus ja me astusime ristmikule. „Mõtlemine ja otsustamine on kaks eri asja,” vastasin. „Luban, et ei ütle ei, andmata sulle seejuures selgitusi. Räägi nüüd, mida sa täna tegid.”
Kendal tegi suvevaheajajärgse esimese koolipäeva kõrghetkedest lühikokkuvõtte ja kui me Heirloom Yardi astusime, jutustas ta mulle parasjagu uue kunstiõpetaja Austraalia aktsendist. Olime astunud vaid paar sammu, kui nägin, et Celine, Leslie ja kõrval asuva kohviku omanik küürutasid keset poodi lõikamislaua kohal ja vaatasid midagi pingsalt.
Kui nad mu häält kuulsid, tõstsid nad pead ja pöörasid end korraga minu poole. Nende nägudelt peegeldusid nii mure kui üllatus. See, mida nad olid vaadanud, oli nad millegipärast rivist välja löönud.
„Mis lahti?” Jõudsin laua juurde veel enne, kui keegi neist jõudis mulle vastata. Celine sirutas käe õrnalt välja, et ma ei näeks seda, mida nad olid äsja vaadanud.
„Molly sai just kätte People’i viimase numbri.” Celine näitas peaga meie naabri, kohvikuomaniku poole.
„Ja siis?” Ma ei lugenud enam ajalehti.
„Üks fotograaf leidis oma laoruumis asunud vanast fotoaparaadikotist mälukaardi. Ta oli arvanud, et see on kadunud. Ta polnud seda näinud kümme aastat.”
Naersin närviliselt. Celine polnud mingi draamakuninganna, aga ta ajas mulle hirmu nahka. „Ja mis seal siis oli?”
Celine kõhkles hetke ja astus mul eest. Ajakiri oli avatud kohast, kus kahel lehel laius fotolugu, mille pealkiri oli „Kümnenda aastapäeva eel: 9/11 seniavaldamata fotod”. Kõige suurem foto kujutas meest ja naist, kes