Nad ei teadnud midagi Edwardist, sest ma polnud temast midagi rääkinud.
Olin alustanud kuuenda korruse arstikabinetis õetööd ja mul polnud New Yorgis õieti tuttavaid. Isegi Dolly ei teadnud, et Edward Brim oli röövinud mu südame paar tundi pärast seda, kui olin teda oma esimesel tööpäeval liftis kohanud.
Ma olin pillanud oma vihmavarju ja tema tõstis selle üles.
„Kas on vihma oodata?” küsis ta laialt naeratades. Ta oli esimese põlvkonna ameeriklane just nagu mina. Sain tema laulvast hääldusest aru, et tema vanemad on eurooplased. Nagu minugi omad. Mehe pähkelpruunid juuksed olid hoolikalt vahatatud ja soengusse kammitud, kuid tema ülikond oli pisut kortsunud ja varrukaserval oli väike praemunatükk – tibatilluke –, mis veenis mind, et ta on poissmees, ilma et oleksin pidanud selleks kiikama tema vasemat kätt. Ta oli pikk nagu mu isa, kuid kõhn. Tema silmad olid seda värvi nagu koidik pärast vihmast ja tuulist ööd. Aga tema välimus oli väga newyorgilik. Tema vanemad olid kindlasti pärast Elliselt lahkumist linnas elanud, erinevalt minu omadest.
„Õhus on vihma lõhna,” vastasin.
Lift võttis suuna üles poole ja mees naeratas laiemalt. „Kas tõesti?”
„Kas teie siis ei tunne seda?” küsisin ja soovisin sedamaid, et saaksin sõnad tagasi võtta. Loomulikult ei tundnud ta seda. Ta elas linnas.
Tema kõrval seisev mees naeris. „Edward, ta on maatüdruk. Nemad teavad alati, millal on vihma oodata.”
„Noh, sellisel juhul on küll hea, et ma hommikul kingi läikima ei löönud.” Edward ja teine mees naersid.
Ta kummardus minu poole. „Olge õnnelik, et oskate vihma ette ennustada, preili. Pole just palju neid asju, mille eest meid ette hoiatatakse.”
Naeratasin talle, suutmata tema silmilt pilku pöörata.
„Kas olete äsja New Yorki kolinud?” uuris ta.
Noogutasin.
„Tere tulemast, preili…”
„Wood. Clara Wood.”
Mees kummardas kergelt. „Meeldiv tutvuda, preili Wood. Edward Brim, teie teenistuses.”
„Minu korrus.” Noogutasin vastumeelselt hüvastijätuks. Edward kergitas kaabut. Ja tema silmad püsisid minu omadel, kuni uksed sulgusid ja lift tõusmist jätkas.
Nägin teda samal päeval veel korra, kui ta läbi vihma trolli peale jooksis. Ja pärast seda nägin ma teda peaaegu iga päev kas liftis või Asch Buildingi fuajees. Kuulsin, kuidas ta rääkis oma Triangle Shirtwaist Factory raamatupidajatööst, mida ta tegi kümnendal korrusel, ja teadsin, et töökaaslane, kes tihti koos temaga liftis sõitis, oli kangaostja nimega Oliver. Teadsin, et Edwardile meeldisid Earl Grey tee ja makroonid ja piparmünt, sest tundsin tema rõivastel neid lõhnu. Teadsin, et talle meeldisid pesapall ja ema tehtud küpsetised ja Inglise õlled.
Ta soovis mulle alati ilusat päeva, kergitas alati kaabut, näis tahtvat minult alati midagi küsida just sel hetkel, kui lift jõudis minu korrusele ja ma pidin väljuma. Tulekahjupäeval, just siis, kui liftiuksed avanesid, küsis ta minult, kas tahaksin tööpäeva lõpus näha õmblejate korrust. Oli laupäev. Üheksanda korruse õmblejad pidid lõpetama tööpäeva kell viis. Vastasin jaatavalt.
Ellise õed ei teadnud, et olin vaadanud pealt, kuidas Edward hüppas üheksandalt korruselt alla minu juurde, sabas karjuv tüdruk, kelle juuksed ja kleit olid leekides. Tüdruk polnud julgenud üksi hüpata ja kui tuli nad aknast välja peletas, oli Edward haaranud tal kätest.
Dolly ja teised arvasid, et mul oli eriliselt vedanud, et olin pääsenud eluga.
„Sul on õnne, Clara,” ütlesid nad.
Ma ei tundnud, et mul oleks olnud õnne.
Kui ma olin väike, tähendas õnn seda, et sa leidsid üles millegi, mille arvasid olevat jäädavalt kadunud, või seda, et sa võitsid laadal portselannuku või said uue kübara või su tantsukaart oli täis. Hea õnn tekitas tunde, nagu oleks taevas sind suudelnud ja jumalad sulle naeratanud.
Hea õnn tekitas elevust ja pani sind end võitmatuna tundma.
Hea õnn ei jätnud sind nii meeleheitlikult vajama kohta, mis oleks igavesti eilse ja homse vahel.
Kui mu vanemad tulekahjust kuulsid, tahtsid nad, et läheksin tagasi Pennsylvaniasse. Isa kinnitas, et tal on oma arstipraksises minu jaoks alati koht olemas. Aga ma ei tahtnud olla taas see, kes olin olnud, minna tagasi maakolkasse, kus ümberringi oli kõik ühtmoodi pruun või roheline. Olin just tähistanud oma kahekümne esimest sünnipäeva. Ma elasin New Yorgis, mis säras nii päeval kui öösel kõigis värvides. Olin olnud uue elu künnisel või nii oli see mulle vähemasti paistnud. Kui tulekahju poleks olnud, oleks Edward kutsunud mind õhtusöögile või teatrisse. Me olime määratud teineteisesse armuma – olin selles kindel, kuigi olin tundnud teda vaid kaks nädalat.
Aga kui tuhk ja põlenud kangad langesid Edwardi katkise keha ja paljude teiste peale nagu lumi ning ma ei saanud nende heaks enam midagi teha, teadsin, et vajan kohta, kus mõelda järele selle üle, mille olin kaotanud veel enne, kui see mul käes oli. Selleks sobis vaid vahepealne paik.
Kolm
Haigla kaks saart olid tehtud mullast ja kividest, mis kaevati välja New Yorgi tänavate alt, kui sinna ehitati metrood. Mind hämmastas see, et on võimalik kuhjata hunnikute viisi mulda keset vett ja veenda seda sinna paigale jääma. Vahel mõtlesin endamisi, kas maavärina korral pudeneks saared koost. Kas Jumal võtaks neid kaitsta, kui need polnud tema loodud? Räägitakse, et ammustel aegadel, kui Jumala sõrm oli lahe kohal, olid siin pikad mõõnarannaribad ja aakrite viisi austrite elupaiku. Jumala loodu oli juba ammu kadunud.
Mu vanemad tulid Ameerikasse Euroopast aastal, kui ma sündisin, enne Ellise haigla loomist. Teine ja kolmas saar kerkisid merepõhjast üksteise järel aastaid pärast Ellise haigla avamist, kui sai selgeks, et Ameerikasse pagevate haigete ja nakkusohtlike immigrantidega tuleb midagi ette võtta.
Kui ma Philadelphias õenduskooli lõpetasin, ei mõelnud ma üldse sellele, et võiksin siin töötada. Ma poleks valinud niisugust eraldatud kohta. Mind meelitasid Manhattani tänavad. New Yorgi sära oli mind võlunud sestpeale, kui olin olnud seitsmene ja käinud ühel etendusel, mis jääb mulle alatiseks meelde. Olin tahtnud saada sellest vapustavast energiast osa niikaua, kui mäletasin.
Mu õde Henrietta ei lahku Pennsylvaniast tõenäoliselt iial. Ta oli seal abiellunud, saanud lapsed ja kussutab seal unele ka oma lapselapsed. Temaga ei juhtunud iial midagi üllatavat ja see sobis talle. Tema jaoks oli igal värvil vaid üks toon. Olime selles suhtes väga erinevad. Tema leppis üheainsa tooniga.
Mind olid värvid alati tõmmanud. Alati. Mida eredamad või intensiivsemad või erilisemad, seda parem. Ma ei minestanud iial nagu mu õde, kui isa palus mul end operatsiooni juures assisteerida ja meie käsnad ja instrumendid muutusid tumepunaseks. Vere värv paelus mind, isegi kui patsiendi piinad ei lasknud mul seda pärani silmi imetleda. Henrietta ütles, et punane on surma värv. Mina ütlesin talle, et see on elu värv. On ju? Kas see siis pole elu värv?
Kui kehad tol tulekahjupäeval asfaldile prantsatasid, oli elu see, mis neist välja voolas.
Nägin vahel öösiti tulekahju unes ja mu aju manas kõnniteedele verelombid just nagu tasapinnalised punased buketid. Ma ei teadnud, et olin teinud häält. Aga kindlasti pidin ma seda tegema, sest Dolly äratas mind ja sosistas: „Sul pole midagi karta, Clara.” Mõnikord tuli mu unenägude keskus välja stsenaariumiga, kus Edward jäi tulekahjus ellu. Miks ei võinud mu unenägude lõimijad tulekahju üldse sinnapaika jätta? Mulle meeldiks näha unes, et tulekahju polnudki.
Mu saarel polnud mulle mingeid ootusi. Ma polnud siin aegade algusest olnud ja kahtlemata pole ma siin, kui aeg läbi saab. Inimesed palatites vahetusid. Õed tulid ja läksid. See oli mugav koht, kuhu pidama jääda.
Nägin