Vaatan talle otsa ja ta vaatab korraks vastu.
Pärast loengut tutvustab Lauren teda kui Rabi. Kutt on sõbralik, aga mitte ülevoolav, mis mulle täitsa meeldib. Umbes viis jalga ja kümme tolli, mitte ülekaalus, helepruunid juuksed, pruunid silmad. Läheme ülikooli klubisse keelt kastma ja kursusest vestlema. See Rab ei ole sedasorti tüüp, kes rahva seast kohe silma jääks, mis on imelik, sest ta on tegelikult päris ilus. Aga selline tavapäraselt ilus, seda tüüpi kutt, kellega sa kepid tõsiste poiss-sõprade vahepeal. Pärast ühte õlut läheb ta tualetti. – Ilusad kannikad, ütlen Laurenile. – Ta meeldib sulle?
Lauren raputab huuli torutades kategooriliselt pead. – Tal on oma tüdruk ja nad ootavad last.
– Ega ma tema elulookirjeldust ei küsinud, lausun ma. – Ma ainult küsisin, kas ta meeldib sulle.
Lauren müksab mind küünarnukiga üsna järsult ja ütleb, et ma olen rumal. Ta on mitmeski mõttes puritaanlik tüdruk ja natuke ajast ja arust, tähendab vanamoeline. Mulle meeldib tema peaaegu läbikumav nahk, üle pea kammitud juuksed ja prillid, mis on hullult seksikad, nagu ka tema täpsed ja nõtked käeliigutused. Ta on sale, graatsiline ja iseseisev üheksateistkümnene ja mõnikord ma mõtlen, et kas tal üldse on õiget poiss-sõpra olnud. Selle all ma pean vististi silmas, et ei tea, kas ta üldse on keppi saanud. Mõistagi olen aga temasse sedavõrd kiindunud, et ei hakka talle välja ütlema, mida ma mõistan: ta on feminismi omaks võtnud lihtsalt sellepärast, et ta on üks väikelinna kuivik, kellel oleks vaja korralikku polti.
Ta tavatseb selle kuti Rabiga kohvikus käia, filmidest rääkida ja kursuse üle haliseda. Nonii, nüüd on meil ménage à trois. Rabil on selline elunäinud hoiak stiilis kõik-see-on-juba-läbitud-etapp. Ma arvan, et talle meeldib Laureni küpsus ja intelligentsus. Ma ei tea, kas ta tahab Laurenit, igatahes Laurenile ta küll meeldib, seda võib juba kaugelt öelda. No aga kui kutile meeldib küpsus, siis mina olen juba peaaegu kakskümmend viis.
Rab tuleb tagasi ja teeb uued joogid välja. Ta räägib, et töötab venna baaris, et lisaraha teenida. Mina ütlen, et käin vahel pärastlõunati ja õhtuti saunas tööl. Tema kikitab seepeale kõrvu nagu suurem osa inimesi. Pead ühele küljele kallutades mõõdab ta mind hoolikalt ja teeb hoopis teise näo pähe. – Kas sa… tähendab nagu, tead küll…
Lauren ajab oma kitsa suukese vastikusest prunti.
– Magan oma klientidega? Ei, ainult peksan neid vihaga, seletan ma, tehes käega äkilise liigutuse. – Mõni muidugi teeb ettepanekuid, aga see jääb väljapoole agentuuri tingimusi, valetan ma tuimalt ametlikku joont korrates. – Ükskord tõesti… Ma vaikin hetkeks. Mõlemal on suud ootusärevuses nii ammuli, et ma tunnen ennast nagu vanaema, kes kahele süütule orvukesele unejuttu loeb ja on jõudnud juba peaaegu sinnamaale, kus kuri hunt välja ilmub. … – Ükskord tõesti tegin ühele kenale vanapapile käega, kui ta hakkas rääkima, kuidas ta oma kadunud naist taga igatseb. Ei tahtnud mina temalt kahtesadat naela vastu võtta, aga ta käis peale. Siis ta ütles, et ma olen viisakas tüdruk, nagu näha, ja vabandas ette ja taha, et oli mind sellisesse olukorda pannud. Väga armas vanake oli.
– Kuidas sa küll võisid, Nikki? prääksub Lauren.
– Sul on lihtne, kullake, sa oled Šotimaalt, sinu eest tasutakse õppemaks ära, ütlen ma. Lauren teab, et selle vastu pole tal suurt midagi panna, ja mulle sobib see hästi. On karm tõde, et tegelikult pakun ma massiliselt õnnelikke lõppe, aga see pole midagi sellist, mida teeks millegi muu kui raha pärast.
5
Skeem nr 18734
Ma olin Colville’i jaoks valmis, kuna Tanya oli selle tõpra käitumisest märku andnud. Ta oli juba tükk aega tahtnud minust lahti saada ja nüüd oli raisal võimalus. Muidugi ei kavatsenud ma ilma võitluseta alla anda ja viimase aasta jooksul olin Chez Colville’i sisemise poolega Holloways põhjalikult tutvust teinud.
Tema muidugi ootas, kuni mu vahetus lõpeb. Öö on olnud vaikne. Siis olid Henry ja Tšingiz mõnede poistega sisse tulnud, kõik üsna korralikult täis. Oli olnud mingi tüli ühe teise jõuguga ja kõik olid umbe võidujoovastuses, vahetasid muljeid ja nii edasi. Räägiti, et Aberdeen ja Tottenham on liidu moodustanud. – Selles seltskonnas küll olla ei tahaks. Kes kurat seal jookide eest maksab? Kuradi baarmen ilmselt, naeran ma ja mõned poisid ühinevad minuga. Mina olen praegu kunn ja valan maja poolt üsna mitu klõmmi, sest tunnen, et mu siinne valitsusaeg hakkab lõppema.
Mõnes mõttes kurb, see on olnud justkui teine kodu, sissepääs, võimalus kohtuda selliste inimestega, kellega ma justkui alati juhtun kohtuma, aga siin tuleb piir tuleb ette. On aeg edasi liikuda. Sellistes kohtades töötades ei võida sa kunagi. Ise pead ühte seesugust asutust omama. Silmanurgast näen, et ilmub Lynsey ja teeb mulle silma, valmistudes lavale minema.
Jah, kõik on plastmass ja kroom, kogu garnituur on laitmatult puhas, aga ikka on tunda liisunud konisid ja jobihaisu jõmmide pükstel, tüdrukute odavat parfüümi, veega lahjendatud õlut ja haiglast meeleheidet selle tralli keskel.
Lynsey igatahes jagab matsu, tema on liiga tark, et sellisesse kohta konutama jääda, kui tal parim-enne möödas on. Ta hoidub hoolikalt kundedele välja näitamast oma põlgust, mida temasugune arukas ja haritud noor naine nende vastu kindlasti tunneb ja minu vastu küllap samuti, ehkki meile kõigile meeldib mängida mõttega, et me oleme erinevad, et meil on oma ainulaadne perspektiiv kogu selle värgi suhtes, me võtame seda asja omaenda erilise lunastava irooniaga. Aga tema on teistsugune ja jagab matsu. Ta on filminud mõned meestekad, avanud oma veebilehe, et nime tuntuks teha, ja nüüd lihtsalt korjab selle sületantsuajaviitega kundesid kokku. Ühtegi sutekast kutti silmapiiril pole ja tema innukas naeratus muutub äraolevalt jäiseks iga kord, kui üle piiri astud. Tema ei mängi kellegi teise mängu, ainult enda oma ja seepärast ta mulle ei sobi.
Kahju. Vaadates teda seal tegemas neid atleetlikke puusanõkse, mis Tanyasuguse narkohoora joonelt reanimatsiooni saadaksid, takseerin neid päikesepruune sääri kuni hõbedase miniseelikuni sama üksikasjalikult nagu pappi viskav klient ja mõtlen, et mõni neist Lynsey videotest tuleb kindlalt üles otsida.
Vahetuse lõpus astub Dewry muidugi ligi, lapseahistaja idiootlik irve näol. – Colville tahab sind oma kabinetis näha, ütleb see rõve sitapea peaaegu lauluhäälel.
Ma tean küll, milles asi on, nii et tuppa astudes võtan tema vastas ilma palumata istet. Colville’i pilusilmad vilavad kahvatus salakavalas näos ringi, vahtides mind nagu mingit kuradi millimallikat. Ta lükkab ümbriku üle laua. Tema lollaka halli pintsaku revääril on plekk. Mõni ime, et see eit…
– Sinu lõpparve, seletab ta oma pugejaliku häälega. – Kuna sinu sada neli nädalat katseaega lõpeks alles kahe nädala pärast, siis hüvitist me töölepingu lõpetamise puhul maksma ei pea. Kõik on aus, nagu sa näed. Seadus on selline, irvitab ta.
Ma vaatan talle tõsiselt otsa. – Miks, Matt? küsin ma solvumist teeseldes. – Me oleme ju vanad sõbrad!
Ei, see pilk ei aita, Matty-poisi nägu jääb kõigutamatuks, kui ta toolil tahapoole nõjatub ja aegamisi pead raputab. – Ma hoiatasin sind, et kellaaegadest tuleb kinni pidada. Ma vajan sellist ülembaarmeni, kes oleks kohal. Ja mis veel tähtsam, ma hoiatasin sind, et see sinu sõbratarist väike hoor ei käiks siin minu klientidele mingeid ettepanekuid tegemas. Ta üritas nädala eest isegi ühte politseinikku ära rääkida, lausub ta uuesti jälestusega noogutades ja ma kuulen Dewry tasast hirnatust – too naudib seda samapalju kui Colville.
– Ka nendel on munnid küljes või nii vähemalt räägitakse, vastan naeratusega. Taas kostab mu selja tagant vaikset kõkutamist.
Colville tõuseb sirge