Aga aitab enesejälestamisest, sest tegin oma vahetuse kenasti ära ja olen nüüd Soho baaris koos innuka ja ilusa töökostüümis tüdrukuga, kelle nimi on Rachel ja kes töötab reklaaminduses, on just tähtsa ettekande pidanud ja nüüd tiba purjakil, sest tal läks hästi, ja kes ütleb kogu aeg „oi isver“. Ta jäi mulle baarileti ääres silma, seejärel vahetasime mõned meeldivad sõnad ja naeratused ja ma lahutasin ta joobnud seltskonnast. Muidugi minu pool Islingtonis käib praegu renoveerimine ja ma olen sunnitud sõbra näruses kööktoas sitsima. Jumal tänatud, et mul on vähemalt see Armani ülikond, väärt igat penni. Ja kui ma teen ettepaneku minna tema poole Camdenisse, ütleb ta: – Oi isver, mu toanaabril on praegu külalised.
Nii et nüüd tuleb mõru pill alla neelata ja minitakso juhile E8 aadress köhatada. Kutil on vähemalt niipalju viisakust, et viib meid ikka kohale, raisk. Need mustade taksodega persevestid sinna üldse ei sõida või kui sõidavad, siis vaatavad sind sellise näoga, nagu nad oleksid mingid kuradi sotsiaalhoolekandjad – kõike seda õiguse eest röövida su taskust kakskümmend naela viie-kuue näruse miili eest. Isegi see araabia või türgi tolgus võtab oma viisteist kulli.
Piidlen silmanurgast seda eite Rachelit, kes on vestluspauside keskel diskreetselt oma mõtetes ja nagu näha, langevad tema ootused iga järgmise fooriga üha madalamale. Aga muidu on ta üsna jutukas ja nädalavahetuse pohmaka ägedus ei lase mul eriti pikalt keskenduda. Pealegi kui oled tibi rajalt maha võtnud ja juba tead, et näkkas, siis tekib selline antikliimaksi tunne. Kui ta on teel sinu poole, siis tuleb kepp, mingit huinjaad sellega enam pole, aga kogu rituaal muutub seepeale kuidagi masendavaks. Hakkad niisama seltskondlikku loba ajama, edasi liigud juba Benny Hilli naljade peale. Ja kõige raskem osa on nüüd kuulamine, kuigi see on samas ka kõige tähtsam. See on tähtis sellepärast, et nagu näha, on tal vaja minust veel rohkem nägu teha, et kõigel sellel on sotsiaalne kattekiht ja asi on (vähemalt potentsiaalselt) milleski enamas kui lihtsalt kepis, enamas kui paljas loomalikus kiimas. Kuigi omalt poolt tahaksin öelda, et pea õige suumulk kinni ja tõmba püksid maha, niikuinii me enam teist korda ei näe ja kui meie teed peaksidki ristuma, siis maskeerime oma piinlikkustunnet stoiliselt ja teeseldud ükskõiksusega, mina aga mõtlen jälestusega neile häälitsustele, mida sa kuuldavale tood, kui sind läbi tõmmatakse, ja sellele kahetsusele, mis su näost järgmine päev vastu vaatab. Kuidas see küll nii on, et ainult negatiivsed asjad silma torkavad ja vähemasti ähmaseltki meelde jäävad.
Aga nii ei lähe, sest me oleme trepil ja järgmine hetk juba minu punkris, kus ma vabandan „segaduse“ pärast ja ütlen kahetsevalt, et peale selle brändi pole midagi pakkuda, ja kui tema muudkui edasi jahvatab, vastan, – Jah, Rachel, pärit olen Edinburghist, ja valan joogi välja. Hea oli, et vähemalt ehtsad lahti pakkimata konjakiklaasid üles leidsin.
– Oi, seal on kõik nii ilus. Paar aastat tagasi käisime seal festivalil. Hästi tore oli, teatab ta plaadikaste üle vaadates.
Getomehe kõrvadele pidanuks see olema õel ja mürgine lause, aga kõlas ometi nii sümpaatselt, kui ma samal ajal meelitavalt brändit klaasis loksutan. Ma imetlen tema graatsiat, veatut jumet ja ilusa hambareaga naeratust, kui ta ütleb: – …Barry White… Prince… sul on väga hea muusikaline maitse… siin on ju terve hunnik souli ja garage’i…
Ja asi pole lihtsalt brändis, sest kui ta määrdunud kohvilaualt oma klaasi võtab, tunnen, kuidas kujuteldav lukk mu kõhus avanema hakkab, ja ma mõtlen NÜÜD. Nüüd on aeg armuda. Vea see lukk ometi lahti ja lase armastuse sisikonnal teid ligasesse õndsusesse neelata, kui üks raevunud härg ja hull lehm armulaeva pardale astuvad. Vaadake jaburalt teineteise silmadesse, ajage lolli juttu, minge paksuks. Aga ei. Ma teen seda, mis ma alati teen, kasutan seksi kui armastuse õõnestajat, haaran tast kinni, naudin tema teatraalset, moepärast tehtud ehmatust ja me paneme tatti, siis koorime riided seljast ja kukume nühkima, lakkuma, õrritama ja keppima.
Enne seda olen aga kindlaks teinud, et tema palk, ametialane positsioon ja sotsiaalne taust pole üldsegi nii muljetavaldavad, kui ma alguses olin ette kujutanud. Ta on kepitav, muud ei midagi. Vahel tuleb ikka kõvasti vaeva näha, et kellegagi mitte tuttavaks saada.
Pärast pisukest uinakut teeme seda hommikul uuesti. Niipea, kui mul kõva on, olen tal jälle peal ja me väänleme ja pumpame, samal ajal kui 7.21ne Norwichi ekspress Hackney Downsi jaamast läbi põrutab, otsekui tahaks meid hoobilt Ida-Angliasse kaasa pühkida, ja Rachel laseb: – Ooh, jumal… Simon… Si-moooon…
Rachel vajub magama ja ma kobin üles, jätan talle kirja, milles teatan, et pean varakult tööle minema ja kõllan talle hiljem. Lähen üle tänava kohvikusse ja rüüpan teed, oodates, kuni ta alla tuleb. Tema ilusale näolapile mõeldes tuleb kerge härdus peale. Fantaseerin sellest, kuidas ma lähen uuesti trepist üles, võib-olla mõni lilleõis pihus, avan oma südame, tõotan kustumatut armastust, teen tema elu eriliseks, olen see prints valgel sõjaratsul. See on meesterahva fantaasia samamoodi nagu naise oma. Aga ei enamat. Iiveldama ajav tühjusetunne lasub mu peal. Lihtne on armastada või kasvõi vihata kedagi, keda juures pole, keda me päris hästi ei tunne, ja mina olen selles asjas ekspert. Teine pool on see kõige suurem probleem.
Siis näen nagu varitsuses passiv salapolitseinik teda trepikojast väljumas. Tema liigutused on järsud ja kanged, kui ta üritab orienteeruma hakata, paistab nagu pesast välja kukkunud linnuke, inetu, kohmakas ja nurgeline, hoopis teistsugune tüdruk, kui see hurmav alkoholisegune pano, kes jagas minuga voodit ja põgusalt ka elu, eile öösel. Pööran pilgu The Suni spordiküljele. – Minu arust Inglismaa peaks šotlase peatreeneriks palkama, hõikan kohvikupidajale Ivan Türklasele. – Kuradi Ronnie Corbetti või sellise.
– Ronnie Corbetti, kordab Ivan muiates.
– Mingi Heartsi tõpra, ütlen talle, tõstes kuuma magusa tee huultele.
Kui ma uuesti trepist üles lähen, tunnen, et Rachel on jätnud sellesse rõvedasse punkrisse natuke oma lõhna, mis on igati teretulnud, ja ühe kirja, mis eriti teretulnud ei ole.
Simon
Vabandust, et hommiku maha magasin. Võiks jälle näha. Helista.
Rachel. X
Oo. Nii tore on kellestki lahkuda, kui öeldakse, et võiks jälle näha, sest paratamatult jõuab kätte aeg, kui sa lahkud neist sellepärast, et nad sind enam näha ei taha. Kõigile palju meeldivam. Kägardan kirja kokku ja pistan prügikasti.
Ma ei oska Rachelit oma maatriksis kuhugi täpselt paigutada. Kui ma Londonisse tulin ja ühes Forest Gate’i punkris elama hakkasin, olin kindlalt nõuks võtnud ennast lääne poole üles töötada: Essexi tüdrukute asemele Põhja-Londoni juuditarid ja lõpuks juba Sloane Rangerid. Aga nood muidugi teavad, mis värk on. Kui esimesed on nõus pakkuma seksi tühja-tähja elumõnude vastu ja keskmised lunastavad ennast neuroosidest, siis viimane sats kepib sind koidikuni, aga sõrmus nende sõrmes ei ole sinu jagu, vaid see on tõotus juhmile kõrgklassi Chuckiele. Need kuradi rikkad feodaalajastu intsestijäänused sõlmivad oma sundabielusid aina edasi. Nii et loobusin Debretti aadlimatriklis näpuga järge ajamast ja võtsin taas sihikule Hampsteadi.
Aga Tanya, kes minu klassifikatsioonis isegi esimese lahtrini ei küüni, helistab mu punasele mobiilile, et teatada oma tulekust. Mõtlen sellele koolnukahvatule näole, mis on viimastel aastatel näinud sama palju päikest kui Nosferatu, huuled paistes ja villis, nagu oleks plastiline kirurgia tuksi läinud, mõtlen tema luidrale raamile ja punnsilmadele. Kokaiinihoorad. Kuhu kurat neid veel paigutada?
Pistan Great Eastern Railway rongide sõiduplaani peatsi vahele ja selleks ajaks, kui ta pärale jõuab, on kõik omal kohal. Ta tunnistab, et see sitavikat Matt Colville viskas ta üks õhtu baarist välja. Ta suured silmad janunevad smäki, mitte munni järele. Ütlen talle, et ta on üks tänamatu libu, mina korraldan tema heaks kõik ära ja ta on valmis hoopis laskma mingitel tolgustel kuskil King’s Crossi näruses urkas hero või koka eest oma perset rammida, selle asemel et teha korralikku kaupa Soho kenas meelelahutusasutuses. – Mina pingutan