Lauren tuleb oma taevasinises hommikumantlis minu tuppa, pilgutab uniselt silmi, juuksed sassis, nühib prille ja torkab need ette. – On kõik hästi? Ma kuulsin karjumist…
– Ainult ühe impotentse menopausiealise mehe haledad kaebed öös. Arvasin, et need võiks olla mahe muusika su feministikõrvadele, muigan lõbusalt.
Aeglaselt mulle lähenedes sirutab ta käed välja ja põimib need mu ümber. Milline läbi ja lõhki armas naine, alati valmis minusse suhtuma suurema osavõtlikkusega, kui ma väärt olen. Ta usub, et ma teen nalja ainult varjamaks valu, olen sarkastiline, et peita oma haavatavust, ning ta vaatab mind kogu aeg otsivalt ja tõsiselt, et näha fassaadi taga tegelikku Nikkit. Lauren arvab, et ma olen nagu tema, aga kogu ta teeskluse juures olen mina siiski külmem eit, kui tema iial olla suudaks. Vaatamata kompromissitule poliitikale, mida ta järgib, on ta ikkagi armas neiu, lõhnab oivaliselt lavendliseebi järele, nii värske. – Mul on kahju… Ma tean, ma ütlesin sulle, et sa oled hull, kui hakkad õppejõuga suhet pidama, aga ainult kuna ma teadsin, et sa saad haiget…
Ma vabisen, vabisen tema käte vahel üle kere ja ta jätkab: – Kuss, kuss… pole midagi… kõik on hästi… aga ta ei saa aru, et ma vabisen naerust tema oletuse peale, et see kõik mulle korda läheb. Ma kergitan pead ja naeran, aga kahetsen seda otsekohe, sest ta on armas tüdruk ja nüüd ma olen teda pisut lolliks teinud. Mõnikord tuleb õelus instinktiivselt. Ei saa uhkust tunda, aga saab tõsta teadlikkust.
Paitan lepitavalt ta õblukest kukalt, aga naeru pidada ei suuda ikka. – Haahaa-haa-haa… sa eksid, kullake. Tema on see, kes maha jäeti, tema sai haiget. „Õppejõuga suhet pidama…“ haa-haa-haa… sa räägid täpselt nagu tema.
– Kuidas muudmoodi sa siis seda sõnastaksid? Ta on abielus. Teil on suhe…
Raputan aeglaselt pead. – Mul ei ole suhet. Ma kepin temaga. Õigemini keppisin. Enam mitte. See komet, mida sa kuulsid, oli tema reaktsioon sellele, et ta enam mind ei kepi.
Lauren naeratab suunurgast rõõmsalt, kuigi veidi süüdlaslikult. See tüdruk on liiga korralik, liiga kombekas, et teiste ebaõnnes varjamatult mõnuleda, isegi kui need teised on talle vastumeelt. Ja üks Colini mittearmsamaid omadusi oli see, et talle Lauren ka ei meeldinud ja ta nägigi ainult seda pealispinda, mida Lauren talle välja näitas. Aga selline ta oli, mitte eriti taibukas.
Lükkan teki kõrvale. – Tule õige siia ja kallista mind korralikult, ütlen ma.
Lauren vaatab mulle otsa, vältides pilguheitu mu paljale kehale. – Jäta, Nikki, ütleb ta häbelikult.
– Tahan ainult kallistust, lausun huuli torutades ja astun talle lähemale. Ta tajub, et meie alasti ihude vahel on tema paks hommikumantel ja et teda ei kavatseta vägistada, niisiis soostub ta mulle väikese puikleva ja kangevõitu kallistuse tegema, aga ma ei lase temast lahti ja tõmban meile teki peale.
– Näh, Nikki, ütleb ta, aga varsti tunnen, kuidas ta rahuneb, ning sõõrmetes lavendlilõhn, vajun ma ilusasse unne.
Hommikul ärgates leian voodist tühja koha ja kuulen köögist askeldamist. Lauren. Igal naisel peaks üks armas noor naisuke olema. Tõusen üles, tõmban hommikumantli ümber ja lähen kööki. Kohv susiseb ja tilgub filtrist kannu. Kuulen nüüd, et ta on duši all. Eestoas ütleb automaatvastaja vilkuv punane tuluke, et ma sõnumeid kuulaksin.
Ma kas ülehindasin või alahindasin Colinit. Ta on vastajasse päris mitu sõnumit jätnud.
Piip.
– Nikki, helista mulle. See on rumal.
– No tere-tere, rumal, ütlen ma telefoni suunas. – See on Nikki.
Ta on telefonis päris mesine, see Colin, aga ainult koomilises mõttes.
Piip.
– Nikki, palun vabandust. Ma kaotasin pea. Ma hoolin sinust tõesti, ausõna hoolin. Seda ma tegelikult ju öelda tahtsingi. Tule homme mu töö juurest läbi. Eks ole, Nik.
Piip.
– Nikki, ärme seda niimoodi küll lõpeta. Tule minuga õpetajate klubisse lõunale. Sulle meeldis ju seal. Eks ole. Helista mulle töö juurde.
Aeg muudab enamiku tüdrukuid naisteks, aga mehed jäävad tegelikult igavesti poisteks. Seda ma nende juures kadestan, seda, kuidas nad oskavad oma lollustest ja ebaküpsusest mõnu tunda – ma ise püüan alati seda jäljendada. Samas võib see üsna väsitav olla, kui oled pidevalt vastuvõtja osas.
3
Skeem nr 18733
See on Soho viimane sopaauk, kitsas ja nõretab odavast parfüümist, praetud toidust, alkoholist ja prügist, mis lõhkistest mustadest kilekottidest tänavaserva laiali laotunud. Ragisevad neoontuled ärkavad läbi uduvihmase videviku ridamisi, otsekui trotslikult jõetule elule, jagades oma iidseid ja viljatuid tõotusi.
Ja ainult aeg-ajalt heitsid sa pilgu nende ülevate naudingute vahemeeste, nende ülikonnas ja mantlis kandilise lõua ja pöetud peaga kappide poole ukseavadel või siis äraaetud kokaiinihooradele, kes trepil kõõluvad, palja elektripirni värvi haiglaselt kollakad näod roidunud kundedele, kimbatuses turistidele ja joobnud lõõpivatele noorukitele silmi tegemas.
Mulle on see aga kõige kodusem kant, kuhu ma elu sees sattunud olen. Lõnkudes joomaklubi uksel mööda ühest tuttavast musklimehest, kelle hinnaline mantel tuules lehvib, on see minu jaoks märk, et olen pika maa edasi liikunud sellest ajast, kui ma Leithis avalikus saunas töötasin ja herosõltlasi kupeldasin, kes süsti eest keppi andsid.
Buss Henry noogutas. – Tere, Si, ja mina naeratan ja püüan sõõrmeid mitte laiali ajada, nagu see mul tihtipeale tahtmatult juhtub, kui ma mõne mõttetu ajudeta ambaaliga silmitsi satun – sest sul oli neid vaja ja need poisid said alati aru, kui neisse üleolevalt suhtuti. Nii et mu sihverplaat väändub tõmblevaks naeratuseks. – Tere, Henry! Olen praegu vähe oimetu, mees. Sai vänta valedesse larhvidesse topitud.
Henry noogutab süngelt, me ajame veel natuke juttu ja ma kaen, kuidas ta külmad neandertalisilmad aeg-ajalt üle mu õla vilksavad, et vaadata, kas mu selja taga midagi ei toimu. Tulistab selliseid kiskjapilke, mis iga väikse tulekahju kohe kustutavad, enne kui see jõuab suuremaks paisuda.
– Colville on täna kohal?
– Ei, raisk, õnneks ei ole, vastab Henry. Tema on turvaline ala, me mõlemad vihkame oma ülemust südamest. Mõtlen Matt Colville’i naisest, kui sisse astun ja Henryle aidaa ütlen. Kui kassid on kodust ära… Tanya tuleks siia tuua, et saaks kupeldama hakata. Kõllan talle moblale, aga üllatus-üllatus, tema number ei ole kasutusel, nagu hääl mulle ütleb. Raske on harrastada korraga smäkki ja kräkki ja pidada samal ajal meeles, et mobiiliarved saaksid tasutud. Sellega on üks väike võimalusekene luhtas ja ma tunnen, et hinges närib natuke, nagu ikka sellistel puhkudel, kui teiste lohakus mulle kaudset ebamugavust põhjustab.
Aga ilma Colville’ita ja kui Dewry ka veel kontoris on, olen mina põhipomo. Marco ja Lenny on ka täna tööl ja mõlemad teevad tublit letimüüki, mis tähendab, et minu roll on puhtalt seltskondlik. Istun põhiliselt baari paremas nurgas ja pean audientsi, tõustes teenindama ja tähelepanelikku lugupidamist üles näitama üksnes siis, kui mõni tuntud nägu, jalgpallur, pätt või üliseksikas daam (iga viimane kui üks neist) asutusse siseneb. Vahetuse lõpus astun läbi Randolphi poest ja võtan hunniku geipornot, mis on mõeldud anonüümseks kingituseks ühele mu vanale sõbrale. Siis suundun ühte silmatorkamatusse kohvikbaari õlut jooma. Alati tahan pärast töö lõppu klubist kiiremas korras kuradile tõmmata, sest see on nagu mõnusa vanni sotsiaalne ekvivalent. Antud baar kärab küll – Ikea tüüpi nüri ausammas meie piiratud kujutlusvõimele. See on Soho, aga see võib olla ükskõik milline teine iseloomu kaotanud koht maailmas.
Olen