Siis näen, et Tanya astub sisse, paistab nagu heroiiniuimas. Tema kuivetunud nägu on tuhkvalge, aga silmis põleb äratundev tuluke. – Kallis… ta paneb käed mu ümber. Tal on sabas mingi kõhetu kutt, kes on tegelikult hoopis tsikk, nagu ma nüüd aru saan. – See on Val, ütleb ta Londoni narkari arhetüüpse ininaga. – Sind pole siin sada aastat näha olnud.
Ei tea küll, miks. – Jah, olen Hackneys tagasi. Ajutiselt nagu. Nädalavahetusel sai tiba kimutud, selgitan, kui mingi veider neegribande sisse trügib: närvis vibalikud, vaenuliku olemisega. Imelik, et mõni tõbras siin üldse kihla vedada tahab. Mulle see õhkkond ei meeldi ja me läheme välja, see imelik verevaene eit Val ja üks must tõbras vahetavad veel omavahel paar vihast sõna ja ma kõmbin King’s Crossi jaama. Tanya kiunub midagi suitsude kohta ja eks ta ole, mina siin püüan maha jätta, aga ei lasta, vajadused on vajadused ja ma koban taskuid kõliseva järele. Ostan mõned sigaretid ja läidan ühe metroos. Üks tähtsust täis innukas paks valge tõbras, kes kannab London Transporti uut helesinist gei-rünnakrühmlase univormi, käsib mul suitsu ära kustutada. Ta viitab tahvlile seinal, mis on üles seatud nende mitmekümne inimese mälestuseks, kes hukkusid siin mingi oina äravisatud konist puhkenud tulekahjus. – Kas te olete loll? Kas teile ei lähe see korda?
Kellega see tola oma arust räägib? – Ega ei lähe küll, kurat, need tõprad on ise süüdi. Ringi sõites võtad teadlikult riski, pahvatan talle vastu.
– Mu hea sõber sai selles tulekahjus surma, sa värdjas! kisendab see vihane tropp.
– Paras tolgus pidi olema, kui sinusuguse sitakotiga sõbrustas, hüüan ma, aga samal ajal kustutan suitsu, kui me eskalaatori ees ritta võtame. Tanya naerab ja see tibi Val on puhta ära pööranud, keeb raevust, raibe.
Sõidame metrooga Camdenisse ja Bernie poole. – Te, tüdrukud, ei peaks King’s Crossi ümbruses hängima, ütlen naeratusega, teades täpselt, miks nad seda teevad, – eriti veel mingite kuradi neegritega, lisan. – Nende ainuke huvi on mõni kena valge tibi sebida ja teda kupeldada.
Val-tots naeratab seepeale, aga Tanya läheb härga täis. – Kuidas sa nii võid öelda? Me läheme ju Bernie poole. Tema on sul üks paremaid sõpru ja ta on ka must.
– Muidugi on. Ma ei räägigi minust, need on minu vennad, minu rahvas. Peaaegu kõik mu sõbrad siin on mustad. Ma räägin hoopis sinust. Ega nad mind kupeldada ei taha. Pane tähele, isegi kuradi Bernie teeks seda, kui teaks, et puhtalt pääseb.
See pisike poissnaine Val itsitab taas kuidagi kummaliselt võluvalt, Tanya aga mossitab edasi.
Jõuame Bernie poole, kusjuures mul ununeb korraks, millises selle näruse kvartali korrusmajas ta pesitseb, sest väga ebaharilik on päevavalges siia saabuda. Äratame unest ühe üksiku parmu, kes on trepikäänakul omaenda kuse sees kokku varisenud. – Hommikust, röögatan reipal häälel ja parm toob kuuldavale midagi mõmina ja urina vahepealset. – Jajah, seda on sul lihtne öelda, teravmeelitsen ma ja tüdrukud muigavad selle peale.
Bernie on veel üleval, olles ise ka just Stevie juurest tagasi jõudnud. Ta on alles spiidilaksu all, see kettide, hammaste ja metalli kuldne ja must hunnik. Haistan kimu ja muidugi on tal köögis piip juba käimas ja ta annab mullegi mahvi. Imen pikalt ja kõvasti, hullumeelne ind on tema suurtes silmades, kui ta välgumihkliga tuld teeb. Hoian hinge kinni ja puhun siis aegamööda välja, tundes rinnus jäledat suitsust kõrvetust ja jalgades nõrkust, kuid toetan käe tööpinnale ja naudin jahutavat, rammestavat laksu. Silmitsen alumiiniumvalamus igat leivapuru ja veepiiska sunnitud üksikasjalikkusega, mis peaks südame pahaks ajama, aga ei aja, sest tardumus on mind vallanud ja viinud mu hinge ruumi külmemasse kohta. Bernie ei raiska aega, vaid paneb juba järgmise täie oma vanas räpases lusikas hakkama, asetab fooliumile tuhakihi ja sätib kokat õrnalt ja ettevaatlikult selle peale nagu ema last hälli magama. Hoian tulemasinat paigal ja imetlen tema mahvi hillitsetud ägedust. Bernie ütles kord, et ta harjutas vannis vee all hinge kinnihoidmist, et kopsumahtu suurendada. Vaatan lusikat ja riistapuud ning mõtlen äraoleva murega, kuidas see kõik meenutab liigagi selgesti mu heroiinipäevi. Aga persse sellega; ma olen vanem ja targem ja hero on hero ja koka on koka.
Ajame mingit pläma teineteisele näkku, mida lahutab ainult mõni toll, hoides samal ajal köögimööblist kinni nagu paar Star Treki kõvemat kutti kaptenisillal, kui vaenlase laserikiired alust kõigutavad.
Bernie räägib naistest, litsidest, kes on teda tillist tõmmanud, vaese tõpra elu ära rikkunud, ja mina vastan samal teemal. Siis läheb jutt edasi litside meeste peale, kes meid samuti on tillist tõmmanud, ja kuidas nad oma jao veel kätte saavad. Me kanname Berniega ühiselt kauna ühe Claytoni-nimelise tüübi peale, kes kunagi oli väikest viisi meie mõlema sõber, aga praegu on hakanud igale tõprale tünga tegema. Clayton on hea sihtmärk alati, kui vestluses paus tekib. Kui selliseid vaenlasi ei oleks, tuleks nad välja mõelda, et elus oleks natuke dramaatikat, natuke sisu ja mõtet. – Vend türastab iga päev järjest rohkem, ütleb Bernie, hääles kummaline ebaehtne mure, – iga päev järjest rohkem, kordab ta endale pähe koputades.
– Jajah… kas ta seda Carmelit kepib veel? küsin ma. Olen alati ise seda tibi panna tahtnud.
– Ei, see on läbi, Carmel tõmbas tagasi koju, Nottinghami või kuskile kuuradi kohta… ütleb ta sellise venitatud aktsendiga, mis ulatub Jamaicalt Põhja-Londonisse, vahepeatusega Brooklynis. Siis paljastab oma hambad ja lausub: – Aga sina, šotlane, sina näed tänaval uut tibi ja tahad kohe teada, mis värk temaga on, kes ta kutt on ja nii edasi. Isegi kui endal on kena naine ja laps ja pappi kah. Selle vastu sa ei saa.
– Ma olen lihtsalt suhtleja tüüp. Ma püüan seltskondlikuks jääda, muud ei midagi, muigan ma, vaadates toa poole, kus tüdrukud diivanil istuvad.
– Seltskondlikuks… Bernie naerab ja kordab, – hea on seltskondlikuks jääda…
Ta võtab peale. – Keep on rocking in the free world, purtsatan ma ja lähen tuppa.
Näen, et Tanya sügab läbi topi käsivart, ilmselt on tal smäki alt väljatulek ja otsekui mingi kummitusliku ülekandega hakkab mul omal silm tõmblema. Tahaks keppi teha, et natuke mürke välja higistada, aga narkareid mulle ei meeldi keppida, sest nad ei liiguta. Kurat teab, mis kraami see poisstibi Val pruukinud on, aga ma haaran tal käsivarrest ja peaaegu lohistan teda peldikusse.
– Mis sa teed? küsib ta otseselt soostumata ega vastu punnimata.
– Suhu annan, teatan silma pilgutades ning ta vaatab mind hirmu tundmata ja naeratab siis pisut. On aru saada, et ta väga tahab mulle meelehead teha, sest ta on sedasorti tüdruk. Selline haavatud, kes alati tahab meelehead teha, aga ei saa hakkama. Tema roll elu näitelaval: nägu, mis peatab mõne türastanud tõpra rusika.
Läheme siis peldikusse ja ma võtan välja ja juba ta tõuseb. Val laskub põlvili, raisk, ja ma hoian seda rasvast pead oma kubeme kohal ja ta imeb ja tunne on… ei ole tegelikult, ei midagi. Käib kah, aga mulle ei meeldi, kuidas tema pisikesed kurjad silmad kerkivad mind takseerima, kindlaks tegema, kas ma naudin või mitte, ja ainuüksi see mõtegi tundub nüüd naeruväärne. Õieti soovin praegu ennekõike, et oleksin taibanud oma õlle kaasa võtta.
Vahin seda halli kolpa, hävitavat pilku, mis minu poole üles vilksab, ja põhiliselt neid suuri hambaid, mis istuvad uimastitavitamisest, alatoitumusest ja olematust ravist kokku tõmbunud igemetes. Tunnen ennast nagu Bruce Campbell mingis Evil Dead 3: Army of Darkness väljalõigatud episoodis, kus zombid suuseksi teevad. Bruce virutaks selle hapra kolba lihtsalt pulbriks ja ma pean siit minema saama, enne kui mul tekib kiusatus sedasama teha ja enne kui mu lõdvenev munn selles ilges mädanevas sahtlis ribadeks kistakse.
Kuulen