– Mis iganes. Ma eeldan, et ülembaarmen ajab siin minu äri, mitte ei kasuta seda kohta kattevarjuna oma räpastele pisitegevustele. Igasugust kõntsa liigub siin nüüd ringi: hoorad, sulid, jalkahuligaanid, pornokunnid, narkodiilerid, ja tead mis? Kõik see on olnud viimase kahe aasta jooksul, sellest ajast, kui sina siin tööle hakkasid.
– See on kuradi sületantsuklubi ju, kuradi stripiklubi. Loomulikult käib sul siit nii mõnigi kahtlane tüüp läbi. See on hämar äri! protesteerin vihaselt. – Ma olen nii mõnegi rahaka kliendi siia toonud! Sellist rahvast, kes pappi viskab!
– Aitab küll, mine juba, lausub ta ukse poole osutades.
– Ja nii ongi? Ma saan kinga?
Matt Colville’i muie venib veel laiemaks. – Jaa, kuigi väga ebaprofessionaalne minust seda tunnistada, aga mulle pakub see lausa lõbu.
Kuulen selja taga Dewry suust järjekordset hirnatust. On aeg. Ma tõstan pilgu ja vaatan Colville’ile otse silma sisse. – Nojah, vist on aeg suud puhtaks rääkida. Ma olen juba umbes kaheksa kuud järjepidevalt su naist keppinud.
– Mis… Colville vaatab mulle otsa ja ma tunnen, kuidas Dewry mu selja taga jahmatusest tardub ning seejärel midagi vabanduseks köhatades kiiruga uksest välja kaob. Colville on mõne hetke kõnevõimetu, aga pärast väikest võbinat veab põgus ettevaatlik muie ta peenikesed huuled kortsu. Siis raputab ta põlastavalt pead. – Sa oled tõesti hale tüüp, Williamson.
– Päris edukalt kusjuures, ütlen ma, tegemata tema märkusest välja. – Vaata tema Visa kaardi väljavõtet. Hotellid, brändirõivad, mis iganes. Sikutan näpu vahel oma Versace särki. – Selle raha eest, mis sina maksad, niisugust asja ei osta.
Ta silmadesse lööb järjekordne hirmukramp, aga see asendub põlgliku vihaga. – Sa õnnetu värdjas. Arvad tõesti, et su pläma mind kotib? Hale…
Tõusen ja samal ajal võtan põuetaskust Polaroidid ning viskan need lauale. – Võib-olla kotib sind siis see. Hoidsin neid mustadeks päevadeks. Räägivad rohkem kui tuhat sõna, kas pole? lausun silma pilgutades, pööran ringi, lahkun väärikalt kiirel sammul tema kabinetist ja lähen läbi baari välja. Tänaval viib ärevushoog mind jooksusammule, aga kedagi pole mulle järele tulnud ja ma vallandan Soho kõrvaltänavatel valju naeru.
Charing Cross Roadil kõndides kainenen mõnevõrra, sest mind tabab arusaamine, et olen kaotanud oma kõige regulaarsema sissetulekuallika. Püüan sellele vastukaaluks seada, et igasugu tülinat ja sebimist on ka vähem, ning koostan plusside ja miinuste nimekirja, mõeldes kõikidele võimalustele ja ohtudele, mis uue olukorraga kaasnevad. Sõidan Central Line’iga tagasi Liverpool Streeti jaama ja sealt pealmaarongiga Hackney Downsi. Peatume Downsis ja ma lähen välja, vaadates perroonilt üle müüri omaenda tagaakent. Ulatun räpast aknaklaasi peaaegu puudutama. Sellel on nii palju tahma, rasva ja mustust, et võimatu on sisse näha. Need Great Eastern Raili tõprad peaksid, kurat, aknapesu ise kinni maksma, nende sitased diiselrongid on selle ära lagastanud. Jaamast väljudes võtan kaasa uue, täna ilmunud rongiplaani.
Heidan pilgu ka eesaknasse, kui olen oma kööktoas, mida kinnisvaraagendid armastavad stuudiokorteriks kutsuda. Selline see inglise keel on, viimase piirini naeruväärselt pompöösne. Kellel veel oleks selline suurushullustus, et paneelikaid kinnisvaraarenduseks nimetada? Ma olen aristokraat Simon David Williamson ja mu aadress on Leith Banana Flats Estate. Alla vaadates näen apteegi ees üht noort ema lapsekäruga. Silmaalused kotid ütlevad, et temast oleks võinud saada modell… Samsonite’i reklaamidele. Samuti ütlevad need, et ma olen tulnud viissada miili lõunasse ja elan ikka mingil kuradi Great Junction Streetil. Korraga lööb maja kolisema ja värisema, kui teise akna tagant müristab kiirrong Norwichi suunas. Vaatan kella: 6.40 ehk siis 18.40, nagu need raudteefirma töllid seda nimetavad. Täpselt graafikus.
Igal võimalusel tuleb investeerida, raisk. Seda ma püüdsin Berniele hiljuti selgeks teha, kuigi olin liiga üles kruvitud, et oma mõtet korralikult edasi anda. See on võti. See lahutab võitjad kaotajatest, eristab tõelised ärimehed suuresõnalistest sinikraedest, kes on korraks nodi otsa sattunud ja tüütavad sind ajalehes ja telekas oma jutuga, kuidas nad on kogu aeg seda ja teist sehkendanud ja muud seesugust jura. Niinimetatud edulugusid pasundatakse meedias pidevalt, aga tegelikus elus me ju teame, et need on vaid jäämäe tipp, sest me näeme ka läbikukkumisi. Istume baaris kõrvuti mõne tolgusega, kes lõksutab laialt lõugu selle kohta, kuidas ta oleks praegu või sees, kui poleks olnud neid tõpraid ja toda lurjust ja noid sitavikateid, sest kogu aeg on kõik teised süüdi, mitte nemad ise, kes nad usuvad lihtsameelselt seda valet, et võid tühipalja jutuga kuhugi tippu jõuda. Berniel oleks targem ette vaadata, sest tema suust kostab ka juba täpselt sama jama. Sest seda sitta jätkub ainult teatud ajaks ja siis pead oma hunnikut vaatama ja investeerima (kui oli õnne mingi hunnik kokku saada), enne kui kõik läbi põletad. Muidu pole muud, kui istu kõrtsis ja kiunu, mis kõik oleks võinud olla, või veel hullem, tõmba kimu ja rüüpa kärakat.
Mul on vaja midagi investeerimiseks ja ma pean nüüd minema Amandat vaatama, seda külma eite, kellel on lademetes, mida investeerida, ja kes mind ikka endiselt kuivale imeb, raisk.
Tädi Paula ettepanek, mille peale ma telefonis peaaegu naerma oleks pahvatanud – peaaegu oleks vaesele vanamemmele otse kõrva hirnunud –, kõlab nüüd järjest mõistlikumalt.
Kuid kohustused ei anna oodata ja ma suundun piinarikkale bussi-rongiteekonnale Mandy-mina-tulin-ja-sina-võtsid-kõik-endale poole Highgate’i, kust ma käin poissi kogu aeg peale võtmas ja maksan talle nelikümmend kulli nädalas, mis lihtsalt poisi näost sisse kaob. Sest ärge arvakegi, see poiss on tõesti paks. Eelmine kord, kui ma ta Šotimaale minu ema vaatama viisin, ütles see oma itaalia-šoti aktsendiga: „Ta on täpselt nagu sina selles vanuses.“ Täpselt nagu mina selles vanuses. Paksuke, kes korjab kergesti sinikaid ja on rammus saak mänguväljakute ja tänavate kõhnadele peenikestele madudele. Kuradi õnn, et tuli puberteet ja hormoonid lõid möllama ja päästsid mind sellest rasvapõrgust. Võib-olla on minu kahetine hoiak temasse tingitudki sellest, et see väike vaene tolgus meenutab mulle mind ennast sellest ajast, kui ma olin noorem ja polnud nii lahe. Aga ma ei usu, et ma iial päris samasugune võisin olla. Tõenäoliselt on siin mängus vanaisa, emapoolne muidugi, see paks juudiroju.
Nüüd me kõmbime mööda West Endi, et minna Hamleysse tema jõulukinki välja valima. Üritus ise on muidugi ammu selja taga, praegu käivad jaanuarikuu hullud päevad. Andsin talle kinkekaardi sellel põhimõttel, et valikuvabadus tuleb omandada maast madalast. Amanda hoidis kätt ees ja nõudis, et ma läheksin temaga koos valikut tegema. Me pole veel teab mis palju maad Oxford Circuse jaamast kõndida jõudnud ja kuigi on külm, hakkab väike tõbras hädaldama, jääb jonnakalt seisma ja hõõrub jalgu. Videomängude tolgus, istuks parem kodus soojas ja toksiks PlayStationit. Isegi sel pidulikul aastaajal olen mina talle samasugune koorem nagu tema mulle. Me astume sisse ja ma jätkan oma hädiseid katseid juttu teha, lootes samal ajal, et kuskilt poodide vahelt ilmub vaatevälja mõni näkk, keda jõllata.
Talvel on see häda, et tüdrukud on kõik liiga sisse pakitud. Sa ei tea, mida saad, enne kui kodus oled ja pakendi avad, aga siis on juba liiga hilja hakata seda tagasi viima. Jõulud. Tsekkan esmalt valge telefoni sõnumeid. Selle numbri annan alati naistele, keda ma pole põrutanud. Siis punase telefoni omi, mille kaudu liigub kasutatud kaup, ja siis rohelise, millega aetakse äriasju. Ei midagi.
Poed ja rahvamassid ja rämpsuhunnikute tassimine hakkavad mind varsti ära tüütama. Mis poissi puutub… temaga sidet pole. Üritan küll. Mitte nüüd väga hullusti, aga niipalju, kui mul jaksu on. See on vahetus, mis tuleb ära teha, meie mõlema huvides, ma oletan. Lõpuks on mul rämpstoidust puhitused ja kõrvetised, näpud täiesti põhjas ja mille nimel? Vanemlikud kohustused? Sotsiaalne läbikäimine?
On sellest kõigest kellelegi mingit kasu?
Vaatan üht näkki ja meenutan kibedusega paari nädala tagust aega, kui viisin Beni (see nimi oli Mandy idee) Madame Tussaud’ vahakujude muuseumisse. Ma ei saanud muud teha, kui mõelda Mandyst, kes oli nüüd ühekorraga nii ennast täis, sest teda hakkas põrutama mingi tema unistuste yuppieülbik, kes ütles,