Aga Rab ei ole sellest sugugi häiritud, sest tema lööb meid ühtäkki mõlemat pahviks. Laurenit muidugi, aga mind ka palju rohkem, kui ma välja näitan. Pannes ühe käe Laureni ja teise minu ümber, suudleb ta meid mõlemaid õrnalt põsele. Näen, kuidas Lauren kangestub ja tõmbub nüüd täiesti punaseks, ning tunnen ise ühekorraga himurust ja pealetükkivat ahistamist. – Te olete mõlemad ilusad, ütleb ta diplomaatiliselt või on see hoopiski tunne? Olgu, mis on, eksimatult näitab see mulle, et temas on palju rohkem lahedust, sügavust ja väljendusjõudu, kui ma olin osanud oodata. Siis on see jälle kadunud. Käsi ära võttes lisab ta rahulikult: – Vaadake, kui seal kursusel poleks selliseid nagu teie, siis ma oleksin selle pooleli jätnud. Analüüsi filme nagu mingid kuradi kriitikud, ise pole elu sees kaamerat käes hoidnud. Sama käib õppejõudude kohta ka. Meile õpetatakse ainult, kuidas perset lakkuda või vinguda inimeste kallal, kellel on jätkunud julgust oma urust välja tulla ja midagi teha. Kõik kuradi humanitaarerialad on üksainus parasiitide tootmine.
Tunnen, et ahastus tuleb peale. Teadlikult või mitte, aga see poiss oskab õrritada. Näitas meile vilksamisi midagi ilusat ja nüüd saadab meid joonelt tagasi üliõpilaskonda.
– Kui sa nii ütled, pareerib Lauren turtsakalt, kuigi kergendunult, et Rabi lembimuspuhang kuhugi kaugemale ei läinud, – siis see tähendab, et sa nõustud kogu selle thatcherliku paradigmaga, et humanitaaralad tuleb kokku tõmmata ja muuta kõik kutseõppeks. Kui lämmatada idee teadmistest teadmiste eneste pärast, siis lämmatatakse ka igasugune kriitiline analüüs ühiskonnas toimu…
– Eei… eei… vaidleb Rab vastu, – ma tahan seda öelda, et…
Ja nad jätkavad samas vaimus andmist, peavad sõnasõda edasi ja ütlevad teineteisele, et põhimõtteliselt nad vastu ei vaidle, kuigi nende seisukohtade vahel haigutab kuristik, või siis jagelevad ägedalt mingi tähtsusetu pedantliku tunderõhu erinevuse üle. Teisisõnu ehtsad kuradi tudengijobud.
Ma vihkan selliseid vaidlusi, eriti veel mehe ja naise vahel, eriti kui üks on panused teatud asjas just äsja kõrgele tõstnud. Tahaksin neile näkku röögatada: ÄRGE OTSIGE VABANDUSI TEINETEIST MITTE KEPPIDA.
Mõne joogi järel hakkab baar juba talutavamalt pehmes fookuses paistma, asjad näikse aeglustuvat ja inimestel on lihtsalt hea seltskonnas olla ja loba ajada. Ja nüüd mulle tundub, et täitsa tahaks Rabi. See polnud mingi hetkeline asi, vaid on kuidagi vähehaaval kohunud. Temas on midagi puhast ja ürgšotilikku, ülevat ja keldipärast. Peaaegu puritaanlik stoitsism, mida temavanuste meeste juures Inglismaal naljalt ei kohta, kindlasti mitte Readingis. Aga nad jätkavad, need šotlased: arutavad, vaidlevad, väitlevad nii, nagu ainult jõude elavad suurlinna keskklassid Inglismaal seda tegema kipuvad. – Persse kõik need totakad argumendid, ütlen ma suureliselt. – Mina avaldasin teile ennist räpase saladuse. Kas sinul ei ole räpaseid saladusi, Lauren?
– Ei, vastab ta ja tõmbub pead langetades näost uuesti punaseks. Ja ma näen, kuidas Rab kergitab kulme, justkui paludes mul Lauren rahule jätta, sest tundub, et ta suhtub tüdruku piinadesse teatava empaatiaga, mida ma soovin, et ma ka ise tunda oskaksin.
– Aga sul, Rab?
Rab muigab ja raputab pead. Esimest korda on tema silmis näha ulakat helki. – Ei, aga mu sõbral Terryl on neid hulgi.
– Ah Terryl. Tahaks temaga kohtuda. Sa tunned teda, Lauren?
– Ei, vastab Lauren lühidalt, olles ikka veel pinges, kuid juba natuke üles sulanud.
Rab kergitab jälle kulme, justkui tahaks öelda, et see pole ehk väga hea mõte, mis äratab minus juba väheke suuremat huvi. Jah, ma arvan, et tore oleks selle Terryga kohtuda, ja mulle meeldib, et Rabi arvates see hea mõte ei ole. – Millega ta siis hakkama on saanud? pärin ma.
– Noh, alustab Rab ettevaatlikult, – tal on selline seksiklubi. Teevad videosid ja muud seesugust. Tähendab, minu rida see pole, aga noh, Terryle läheb peale.
– Räägi veel!
– Noh, Terry käis ühes kõrtsis, kus kunded said pärast sulgemist salaja edasi juua. Seal olid ka mõned tüdrukud, keda ta tundis, ja mõnikord võibolla paar turisti. Üksöö sai eriti kõvasti võetud ja läks käperdamiseks ja anti minna, eks ole. Sellest sai tavaline asi. Ükskord võeti see turvakaameraga linti. Ta ütles, et kogemata, Rab pööritab kahtlevalt silmi, – aga sellega läks amatöörvideote tegemine lahti. Filmisid keppimist ja panid lõigud netti üles, siis saatsid neid tellijatele postiga ja vahetasid teistega, kes sama asja tegid. Tegid teatrit ka, enamasti vanadele klubilistele, viiekas per kärss. Ee… iga neljapäev.
Lauren paistab selle kõige peale kaunis tülgastunud ja näha on, et tema arvamus Rabist langeb iga hetkega, millest Rab ka väga hästi aru saab. Aga minu meelest on see kõik väga põnev. Ja homme ongi neljapäev. – Kas homme ka filmitakse? pärin.
– Jah, ilmselt küll.
– Kas me võime ka tulla?
Rab pole päris kindel. – Noh, ee… Ma saaks teid oma külalistena kaasa võtta. See on privaatne üritus. Terry, ee… hakkab võib-olla teid ära rääkima, nii et kui me läheme, siis lihtsalt ärge tehke tema jutust välja. Ta ajab jama.
Lükkan juuksed kukla taha ja hüüatan suureliselt: – Mulle võiks see isegi sobida! Laurenile ka, lisan. – Kepp on üks hea võimalus inimesi tundma õppida.
Lauren heidab mulle pilgu, mis ründava härja jalust niidaks. – Mina ei lähe kuhugi rõvedasse kõrtsi räpaste vanameestega koos pornofilme vaatama, veel vähem nendes osalema.
– Ole nüüd. See on kindlasti lõbus.
– Ei ole. See on vastik, jälk ja hale. Ilmselgelt on meil lõbust erinev arusaamine, nähvab ta tuliselt vastu.
Ma tean, et ta võib kergesti ärrituda, ja ma ei taha temaga tülli minna, aga seisukohad tuleb selgeks teha. Ma raputan pead. – Me õpime filmikunsti? Õpime kultuuri? Rab räägib just, et meie oma nina all on toimumas terve underground-filmikultuur. Me peame sellest osa saama. Eneseharimise mõttes. Pealegi on võimalus keppi saada!
– Räägi tasem! Sa oled purjus! piiksub ta mulle ja vaatab vargsi kõrtsis ringi.
Rab naerab ja tekitab Laurenis veel suuremat ebamugavust, kuigi võib-olla püüab ta sellega omaenda kohmetust varjata. – Sulle meeldib teisi šokeerida, eks ole, ütleb ta mulle.
– Ainult iseennast, vastan ma. – Aga sina, kas sa ka osalenud oled?
– Ee, ei, mulle see eriti ei istu, rõhutab ta veel kord, aga peaaegu süüdlaslikult.
Nüüd mõtlen sellest kutist Terryst, kellele meeldib osaleda. Ei tea, milline ta välja näeb? Soovin, et Rab ja Lauren oleksid natuke seiklushimulisemad ja mõtleksid sellele, kui lahe võiks olla kolmekat teha.
7
Skeem nr 18735
Olen (lõpuks) tagasi kodulinnas. Rongisõit, mis kunagi kestis neli ja pool tundi, kestab nüüd seitse tundi. Ilged edusammud. Sitaks moderniseerume. Ja hinnad lähevad seda kallimaks, mida aeglasemaks jääb sõit, raisk. Pistan Begbiele adresseeritud paki jaamas postkasti. Võta mõnuga, poisiuss. Sõidan taksoga Walki otsa peale, sellele suurele tuiksoonele, mis näeb välja üsna samasugune nagu alati. Walk on nagu ülikallis vana Axminsteri vaip. Võib-olla pisut tuhm ja pleekinud, aga endiselt piisavalt kvaliteetne, et neelata endasse ühiskonna vältimatud pudemed. Paula korteri juures peatudes maksan taksojuhist naljavennale tema hingehinna ja looklen lõhkise fonoluku kõrvalt kusehaisusesse trepikotta.
Paula embab mind, kutsub sisse ja paneb oma hubasesse elutuppa istuma, pakkudes teed ja küpsist. Ta on heas vormis, seda peab tema tunnustuseks ütlema, ehkki välja näeb ta ikkagi nagu klaverijalgadel liiklusõnnetus. Kuid me ei jää siia kauaks, samuti ei lähe me mitte Paula baari, kuulsasse Port Sunshine Tavernisse. Liiga töine puhkus oleks seal tema jaoks. Ei, me läheme