Väärtasjade ükshaaval üle lugemisel saime arvu 801. Mõistsime, et viimane aeg oli Pete asjasse pühendada: et näed, vana kallis kamraad, leidsime ja pealegi veel niisugusest kohast, kus keegi oodatagi ei osanud. Siin ei jäänud midagi muud üle, kui saata kogu kraam postiga ja ükshaaval saarelt minema. Ei hakataks kahtlustama, kui saadetised tuleksid Pete’i Dublini ülikooli aadressil. Kõik pakid valgustataks küll läbi, kuid ilmselt ei tehtaks veidrate piirjoontega asjust nendes eriti suurt numbrit. Pakid olid minemas ju akadeemilistesse ringkondadesse! Tuli Pete’i informeerida.
Telefonis jäi Pete esmalt mõtlikuks ja seejärel kahtlevaks.
„Te olete hullud!” hüüdis ta. „Kuidas see teil õnnestus? Me ei saa endale lubada luksust olla mustad arheoloogid!”
„Pete, meie käsutuses on juba kuus-seitse miljonit,” argumenteeris dr Lagus, kõndides rannal edasi-tagasi. „Mitte keegi ei saa kunagi teada, kust need asjad pärit on. Maailmas liigub iga päev ringi viiskümmend tuhat kõige erinevama otstarbega muinasväärtust. Ma võtan kontakti Fleischmani fondiga Pretty Trustist, see varustab Los Angelese kunstikeskust. 800 kuldasja ja pärlit pole neile mingi probleem ära paigutada. Nad leiavad igale asjale legendi. 92 % nende varudest on illegaalse päritoluga. Aga meil on see raha käes, pihus, mõistad?”
Pete küsis, mida me rahaga peale hakkaksime, kui me ei saaks siis enam korralikult magadagi. Meil oldaks kogu aja kannul. Ta ise peaks oma akadeemilise karjääri jätma, ehkki tal olid just nüüd nii suured plaanid.
See pani dr Laguse häält kõrgendama, nii et ma konspiratsiooni huvides palusin minna metsatukka ning sisemaa poole. Kohati ta lausa röökis telefoni.
„Pete, selle rahaga avame me mitu erinevat galeriid nii Euroopas kui ka Ameerikas. Meil saavad olema oma galeriid, mõistad? Kas ma pean sulle puust ja punaseks tegema, et kuus miljonit on meil käes, kuid sada nelikümmend kolm miljonit magab ikka veel maapõues? Ja sa ei oska hinges aimatagi, kuskohas, sest sa ei tea, kust me kaevasime, labidat me röövlinägude kombel sinna ei jätnud. Ja nüüd jääb sul võimalik valida, kas töötad koos meiega või kerid kus kurat!”
Telefonikõne teine pool päris ilmselt, kus me kulda hoidma hakkame, ent dr Lagusel oli ennetav vastus:
„Kanalisaartel on Gold Money nimeline maksusadam, mida hooldab Royal Bank of Scotland. Selle suurte varude vahel hakkame hoidma ka kulda. Suurbritannia rahapesuvastane seadus muidugi küsib kulla päritolu kohta, kuid me peame leidma omale aristokraadist variisiku, kes suudab tõestada, et tema vanavanaisa on selle kõik pärandanud.”
Pete telefoni teises otsas ilmselt kahtles dr Laguse mõistuses, sest dr Lagus pidi talle midagi lubama. Ja doktor lubas:
„Tead, Pete, sa mängid meiega kaasa ja saad hiljem kolmkümmend miljonit dollarit. See on sinu enda huvides. Paigutad meie varanduse oma kabinettidesse ära ja meie inimesed tulevad neile varem või hiljem järele. Paindumatud, karastatud inimesed, tõelised maa soolad.”
Telefoni teises otsas öeldi ilmselt veel midagi ja dr Lagus lõpetas kõne.
„Pete on meie mees,” ütles ta rahulolevalt.
Läksin St Denis’ postkontorisse ja ütlesin, et ma tahan rääkida selle juhatajaga.
Juhataja oli neljakümnendates eluaastates mees, kes troonis oma moodsas avaras klaasseintega kabinetis. Loomulikult kippusid need klaasseinad mind häirima, sest klaasseintel on omadus nägusid meelde jätta. Minu ees oli seersant Patou Parvedy, juba valgeks kuluva nahaga sümpaatne kreool.
„Istuge,” ütles ta.
Ma olin tõsiselt närvis. Kuidas alustada? Alustasin nii: „Härra Parvedy, te olete kindlasti kuulnud suurest varandusest, mis kütkestav piraat Olivier Levasseur teie saarele jättis?”
„Aga kullakene,” alustas mahe bariton. „Need aarded ei ole siin saarel. Need on Mahé saarel, Seišellidel. Vähemalt kakssada aastat on turistid seda nii siit kui ka sealt otsinud, on toodud suured puurtornid, kasutatud satelliidi ja loodete abi, maapinda on songitud kõikvõimalike kiirtega. Tulu ei ole sellest mitte mingit olnud.”
Käes oli tõe hetk ja ma ütlesin:
„Teadke siis, et mina ja üks minu sõbrapoiss oleme need üles leidnud. Täiesti juhuslikult.”
Parvedy tõstis kulmud kõrgele.
„See ei saa tõsi olla. Te kas teete minuga praegu lolli nalja või olete leidnud midagi muud. Kui te nalja teete, siis – teadke, et minu tööaeg on üsna piiratud.”
Avasin tagasihoidliku spordikoti ja demonstreerisin talle kalliskive ja käevõrusid.
„Mis ütlete nüüd?” küsisin.
Seersant Parvedy avas ja sulges suud nagu India ookeani haikala.
„Kui palju teil neid on? Kus need täpselt olid?”
Nüüd tuli minu kord selgitada.
„Vaadake, meie ei ole mustad, kuritegelikud arheoloogid. Oma koduülikoolides oleme lihtsad filoloogid. Tulime siia, koopia Levasseuri krüptogrammist näpu otsas, abiks ajaloolised ja filoloogilised teadmised. Praegu teab maailmas vaid neli inimest, et midagi sellist on sündinud. Alles eile oli neid inimesi kaks. Maa sees on veel piisavalt aardeid, et rajada terve finantsimpeerium ja vallutada pool Euroopat. Igaühele sellist õnne elus ei pakuta. Ja täna pakun ma seda teile.”
„Mida te mulle täpselt pakute?” ei suutnud Patou Parvedy mõista.
„Valmistage ette nelisada liht- ja nelisada väärtpakki,” ütlesin mina. „Kuld ja kalliskivid tuleb saata Iirimaa pealinna Dublinisse. Iga ese ise pakis. Tasuks selle eest saate miljon dollarit. Me oleme ausad, me maksame.”
Seersant Parvedy jäi järele mõtlema. See võttis tal kaua aega ja sellepärast otsustasin teda aidata.
„Nagu te näete, ei riskeeri teie mitte millegagi. Teete kogu loo ühe korra kaasa ja lahkute rikka mehena.”
Ta nägi ka ise vabalt ära, et riski pole, ja nõudis aadressi, kuhu pakid saata. Dr Lagus tõi veel teisegi spordikotitäie naudi ja postipakkide vorpimine võis alata. Saadetised läksid Pete’i ülikooli-aadressil ja otse tema nimele. Ta oli meile selgitanud, et nii olla kõige turvalisem.
Järgmisel hommikul olid Prantsuse kreemikas politseivormis mehikesed rannal meie telgi juures. Poisid võtsid asja väga tõsiselt, kaasas oli kolm automaasturit. Hirmunud klutid, kes pidasid meid vähemalt pommiterroristideks. Sellest oli kahju, et asi lõppes nii ootamatult, olime jõudnud Pete’ile saata kõigest sada kümme väärtasja.
„Olete arreteeritud,” ütles politseiohvitser. „Teie kaevamised on siin ebaseaduslikud ja ka teie kirst on leitud.”
See oli alles pauk! Meil olid oma advokaadid muidugi olemas, kuid dr Laguse oma viibis parasjagu Berliinis ja minu oma Tallinnas. Rikkuritena olime alles algajad, me polnud jõudnud veel kõiki nõkse ära õppida. Ütlesin paigalt liikumata:
„Teil ei ole õigust meilt mingeid vihjeid välja pigistada, enne kui meie advokaadid ei ole siin. Ma tunnen seadust, värdjad.”
Sain selle eest automaadikabaga üle küüru ja meie tee viis kohe St Denis’ politseijaoskonna poole. See oli olnud valus hoop, õlg lausa tulitas.
Majaks osutus suur tektoonkivist hoone vanasadama ja vanade merele suunatud kahurite juures. Musta maasturiga sinna toimetatud, valvas iga meie asfaldil läbitud ruutmeetril meie järele õige mitu troopikakiivrites musta meest. Lõpuks toimetati meid koloneli kabinetti. Pani imestama, et lihtsad säändeniilased ei tundnud meie vastu mingisugust huvi. Igas Euroopa linnas oleksime viivitamatult rahva hulgas kangelasteks saanud.
Koht oli muidugi taas kaunis: kolmnurkseks pügatud palmid, sealsamas sillerdav meri. Ainult läheduses voolava tähtsa liiklussõlme autod rikkusid