Astusin kesklinna poole. Minu kõrval peatus Hitchin Taxi märgiga hall Volkswageni väikebuss. Ausalt ütelda tuli see täiesti õigel ajal, sest mu jalad olidki juba väsinud. Roolis oli mustanahaline mees sellele rassile ebatüüpilise tiheda habemega, milles leidus palju halle karvu. Ta rääkis murtud inglise keelt nagu enamik saareelanikke.
„Mister! Ae, mister, kuhu läheb? Vast tuleb peale?”
Ma tegin seda, ma astusin peale tõepoolest. Kabiin oli räpane, põrandale oli visatud suitsukonisid, poolikuid sigarette, jäätisepabereid, tühjaks lutsutet merikarpe. See ei läinud mitte kokku sohvri valge triiksärgiga.
„Mis kesklinna soovid? Lääneossa? Õlletuba, vanad koloniaalmajad, Francois Mahé de la Labourdonnais’ kuju?” loetles ta tähtsamaid vaatamisväärsusi, ehkki ses linnajaos võis neid kindlasti rohkem olla.
Nimetasin hoopis oma hotelli nime.
„Aa, tean,” ütles ta ja võttis vastu ootusi hoopis vale suuna. Sellest tekkis esimene häiresignaal minu peas.
„Mac Auliffe’i puiestee on täis,” pudistas ta, andis gaasi ja lülitas sisse viienda käigu. „Katsume plaaži juures ära keerata.”
Aga nagu arvata võiski, oli plaaži juures kõik ummistunud ja ookeani poolt keeras peateele rodu erinevaid masinaid, eri moodi sõiduridu valides. Need olid täis õnnelikke Euroopa ja üldse Lääne turiste: naised, lapsed, kompsud, koerad. Täitsa kindel, et nende meeleolugi oli hoopis teistsugune kui minul. Tundmatu juht valis nüüd äärelinna viiva sõiduraja, eemaldus ookeanist ja üritas taas juttu teha.
„Kaua juba oled „Titrainis”?”
„Oma kaks nädalat tuleb ära,” vastasin ja muutusin järjest rahutumaks – sain aru, et sõitsime hoopis vales suunas. Ainus, mis mind hoidis tagasi peatust palumast, oli Hitchin Taxi soliidne firmanimi – kui sellel pisisaarel just seda taksot kasutasid, ei saanud sa kunagi petta.
„Ja kust kohast oled?” küsis kaaslane, sõites nüüd mööda tundmatu elamurajooni viiekorruselistest paneelmajadest.
„Eestist,” vastasin pisut vastu tahtmist. Mul ei olnud mingit tuju selle tüübiga lobiseda. Samal hetkel hüppas mulle keegi tagaistmelt kaela ja pigistas mu kõri – sugugi mitte valusasti, kuid otsustavalt. Mu suu seoti kinni helelilla McGyveri teibiga ja ümber käte klõpsatasid käerauad. See oli mul esimene kord elus – isegi Réunioni provintsivõimud ei olnud minuga sedaviisi ümber käinud.
Tüüp vedas oma Volkswageni teepervele. Otsekohe hakkas tagant, jahedast salongist kõlama ameerika tüüpi inglise keel: aeglane, hoolikas ja vaoshoitud:
„Nüüd oled sa meil pihus. Sinuga hakkab tegelema Peremees. Sa olid ammu meil vaateväljas. Lähimad kuud, võib-olla isegi aastad saavad olema sinu elu parimad. Sind viiakse ühele saarele keset ookeani. Sa hakkad suhtlema priimade inimestega. Sa väldid igasuguseid sekeldusi mis tahes võimudega. Sinuga tehakse leping ja sa võid teenida nii palju, et sinu elupäevadeks jätkub.”
Olin hommikul just habet ajanud ja teip tulitas näonahal. Olin oma elu pärast tõsiselt hirmul. Iial poleks ma osanud teada, et semiootikukarjääriga kaasneb selline raske taak. Auto aga sõitis edasi.
Nägin ära, kuhu need raisad suuna võtsid. See oli St Denis’ lennuväli. Kummalisel kombel avanesid kõik triibulised tõkked meie takso ees ja me sõitsime pisikesele kompaktsele punaste tiivaotsakestega MacDonnel-Douglasele otse trappi.
Enne väljumist tulitavasse troopikaõhku võeti teip ära, kuid tõmmati pähe punane kilekott. Täpselt nagu Guantánamo vangid, torkas mulle pähe, kuid juba sundisid tugevad käed mind lennukitrepist üles astuma. Arvasin end olevat päästmatult kadunud, püüdsin veel vastu rabeleda – aga juba olingi lennukis.
Õhusõidukis muutus kõik kardinaalselt. Käerauad eemaldati, tundmatust taksojuhist ei olnud enam kippu ega kõppu. Vastu lõi hubast kohvilõhna. Uksel seisis sirgeselgne ja naeratav kapten, justkui oleksime me suundumas äriklassi reisile üle ookeani. Tal olid kuldsed pagunid, ta naeratas pimestavalt. Ja sealsamas olid ka piltilusad stjuardessid, hirvelikud rinnakumerused valgete siidpluuside alt paistmas. Naiselikud käed surusid mind õrnalt istuma ning idamaise välimusega stjuardess – Michelle paistis olevat ta nimi, nagu rinnasildilt lugeda võis – riivas me pea kohal ventilaatorit käivitades mind oma seelikulõhiku kahe musta otsakesega. Kohe tundsin vastupandamatut iha. Kunstlik tuul ajas ühe teise stjuardessi pruuni juuksepahmaka ta rinnale, varjates rinnasilti nimega Agnés.
„Kus ma olen?” küsisin vapustatult. „Miks te mind hotelli ei viinud?”
Aga siis astus minu juurde kitsapealine ameeriklane, suvepalavusele vaatamata korrektses mustas ülikonnas. Tundsin temas eksimatult ära hääle takso tagasalongist. See hääl ei vakatanud ikka veel:
„Pean sind informeerima, et oleme sind su enda julgeoleku huvides toimetamas ühele India ookeani väikesaarele. Rahvusvaheline kuritegelik grupeering on juba teada saanud suuraarde olemasolust ja isegi täpsest asukohast ning soovib teid kõiki kaitsta. Ka dr Lagus ja dr Collins on juba meie peakorterites, ära toimetatud erakordselt kurja maailma eest. Sulle tagatakse sinu uues asupaigas kõik inimõigused, sa oled täielikult ühendatud muu maailmaga. Sul saab olema interneti kasutamise õigus, sa võid saata ja lugeda kirju ega pea tundma muret oma elu pärast.”
Püüdsin sellest pikast jutust kinni ühe olulisevõitu teate. Ta oli maininud asjaolu, nagu teadnuks keegi aarde asukohast. Kuid seda ei saanud mingil juhul olla!
Taas meenus mulle see must, pilvine, kuum öö, mil me „kauba” olime leidnud. See oli olnud vaikne nagu enne maailma loomist: isegi kauged kuked ei kirenud, ehkki Réunionil teevad nad seda muidu igal suvalisel ajahetkel. Mäletan hästi, et kaevamise ajal, alguses ja lõpus olime niihästi mina kui ka doktor kogu ümbruse läbi kamminud – kas tõesti ei juhtunud keegi peale? Aga ümbrus oli tühi, ainult kakaopuude ja palmide kohin. Isegi meri oli veeretanud oma laineid tavalisest laisemalt. Ehkki meri tegi seda tihti.
Või see üksik mööda teed tulija, kes võis korra silmanurgast silmata, kuidas me doktoriga Jeesustena oma risti tassisime? Naeruväärt… Ei, ma sain aru, et tundmatu ameeriklane blufib. Vastasel juhul ei oleks St Denis’ kolonel meid sugugi nii hõlpsalt ära lasknud. Ja kogu meie tagasihoidliku vangla ümbrus oleks juba minu väljatuleku ajal kihanud kõikvõimalike salateenistuste agentidest.
Olukord võttis mind kogelema. Sõnadest suutsin ma esialgu välja öelda vaid esimesi häälikuid:
„S… öelge, ega te ei ole CIAst?”
„Ma ei ole sealt. Aga nüüd kinnitage rihmad, lennuk läheb ruleerima.”
Mind haaras tohutu äng. Sööstsin oma kohalt, et prõmmida halastamatult, ent abituna otse vastu sulguvat salongiust. Mitte keegi ei üritanud mind takistada. Üksnes kitsapealine jänki ütles:
„Söör, ma pean teid paluma, et te istuksite taas oma kohale. Niiviisi… Pean teid paluma, et te istuksite siia minu kõrvale. Kui lubate…”
Ta istus tõepoolest minu kõrvale ning me mõlemad kinnitasime rihmad.
„Näen, et olin algul teiega liiga avameelne. See, mis ma ütlesin, et me oleme teadlikud Levasseuri aarde asukohast, ei vasta tõele. Sellest teate ainuüksi teie. Kuid me oleme teadlikud kusagil saarel – ja see territoorium on liiga suur, et me suudaksime üksi otsida – niisiis, kusagil saarel peituvatest kolmest või isegi neljast gigantsest kuldkujust – Goa Tuleristist ja asekuningate kujudest. „Nostra Senhora da Cabo” põhjaminek tähendab tonnide viisi kulda ja seda kulda on rohkem kui kümmekonnal Euroopa ja Aasia väikeriigil kokku. Kuid teadke, et meie logistikafirma opereerib vähemalt sadade pangakontodega üle maailma. Meie aastakäive on 28 miljonit dollarit aastas, lisaks veel pilvelõhkujad LAs ja Chicagos, sealt siis rendisummad. Me oleme ise väikeriik.”
„Ja miks ma teist siis ometi kuulnud ei ole?” pärisin mina, masseerides kõrvatrumme, sest väike lennuk oli ei tea