Lõpp räägib muidugi sellest, et ükskõik, milliseid samme sa aarde leidmiseks ka ette ei võta, teed sinu ees paisatakse laiali (diffuser – see tähendaks praeguses prantsuse keeles „levitama”, kuid võis tollal tähendada näiteks „laiali paiskama”). Kuid see tõlgendus ei ole ühtne ja ainus, sest Levasseuri salakirjas rida lõpeb nii: „u un diffur qecieefurtetlesl” 1985. aastal lugesid asjatundjad sellest välja prantsuskeelse fraasi difficile que c’est pour la tête (raske, mis pea jaoks). Tõepoolest, see on liiga raske ja meie peakesed seda ei võta.
Me satume liiga tõsistesse raskustesse. Olivier Levasseuri kirjas on 527 tähte, neist 239 on sellist, mis moodustavad enam-vähem loetavaid prantsuskeelseid sõnu, 25 sellist, mis tekitavad neis sõnades vigu, ja 263 niisugust, mis moodustavad mõttetuid, täiesti dešifreerimatuid sõnu nagu tiresket, funekortfilttinshientecu või qecieefurtetlesl. Viimaste kohta saavad olla vaid hüpoteesid.
Aga neid meil jagus.
Ühtekokku võiksime Sisaliku läkitust tulevastele generatsioonidele varanduse üles leidmiseks mõista nii:
1) võtke paar banaanilindu;
2) pöörake rüütli pead võllas;
3) ravige oma haavad onguentiga;
4) lahendage mõistatus peast (tête) või tehke midagi varjualusega (toit);
5) te ei pea midagi riivama, et tulla juulis;
6) kuivatage koera, võimalikult mere lähedal;
7) minnes sinna, võrgutage naine;
8) ja magage temaga;
9) kuni see kõik laiali paisatakse;
10) või on nii, et meie peakesed seda ei võta.
Kui seda kõike hoolsasti analüüsida, on selge, et see ei olegi juhatus aarde juurde, vaid Olivier Levasseuri meeleseisundi kirjeldus enne poomist.
Varsti oligi mul Londonisse sõidetud, Sohos Pete’i ja Bengtiga kohtutud ja otsustatud, et lendame ise Seišellidele. Meie, semiootikud, pidime iseseisvalt välja töötama uue hüpoteesi. Ja mis oleksidki meid paremini aidanud kui mugavad hotellid Mahé saare päikeserannikul? Ainult lõunamaa merelainetes supeldes kasvab semiootiku võimekus!
Pariisi–Mahé lennukis sattusime kõik eraldi istuma. Dr Lagus oli lunastanud kaks piletit esimesse klassi, sest tal oli kaasas karjakrantsi tõugu koer Bimm, kes lennumasina õhku tõustes üritas tagumise rea pinkide juurde pugeda, hoolimata sellest, et seal istus üks juba aastates ärimees, kes samuti oli pärit Sohost. Pete oli kaasa võtnud terve hulga semiootilist kirjandust ja kasutas nüüd iga hetke osavasti ära.
Lennukis leidus ka koht, kust oli võimalik paremini mööduvaid stjuardesse tülitada, et neilt võileibu ja jooki küsida, ja pärast seda, kui mina oma kohale istusin, nägin, et minu kohanaaber veedab pidevalt aega selles „improviseeritud baaris”. Seda asjaolu omakorda ära kasutanud Pete tuli minu kõrvale juttu rääkima, küsides muu hulgas:
„Mis paneb ühe eestlase huvituma Aafrika saare salakirjadest? Kui prantslasedki ei oska näiliselt omakeelset dokumenti ära lahendada, kuidas siis veel teised?”
„Vastan kõigepealt sinu esimesele küsimusele. Kus on midagi väga keerulist, seal on eestlane kohe esirinnas. Ta lahendab lahendamatuid ülesandeid ja tahab võita võidetamatuid sõdu. Meie iidsed kindakirjad on samuti omapärase koodiga ja sisaldavad rombide äärest ääreni kestvat arabeskimustrit. Sedagi koodi peaksime kõigepealt lahti mõtestama. Ma ütlen seda, et mu kodu on suurte soode vahel, kus iga mätta all on kaks allikat ja männikoor on nii lahtine, et talvel mööda kaanetanud sood liduv hunt suudab rapsata temast tükke.”
„Ammu pole enam nii poeetilist juttu kuulnud,” sõnas Pete mõtlikult. „Aga vaata nüüd, maandumegi juba.”
Lennuk laskus tuhande jala kõrgusele ja süütas ninas maandumistule. All vilkusid Seišellide suurima saare lahesopid, kaetud õrnalt öise valgusega. Ekipaaž teatas lennujuhtimiskeskusesse oma lennu numbri ja temalt küsiti, kas näitajad on korras. Jaatav vastus saadud, teatati kaptenile maapinnalt maandumisraja number ja lennuvälja reservatsioon. Kapten kihutas üle viimaste majade, ruleeris ja maandus.
Kõlaritest hakkas kostma hääl:
„Tere varahommikust, daamid ja härrad, siin räägib teie kapten. Reis Pariis–Victoria on lähenemas lõpule. Alustame maandumist Seišellide rahvusvahelisel lennuväljal lähimate minutite jooksul. Kell on kolm tundi ees Pariisi ajast ja näitab 5.15, lennuväljal on 28 °C sooja. Palun mitte enne turvavöösid lahti päästa, kui lennuk on täielikult seiskunud. Tänan teid, et kasutasite Air France’i teenuseid ja meie tiim vabandab väikese viivituse eest õhkutõusmisel. Meeldivat päeva!”
Seni liikumisvabaduseta koer Bimm ajas end lootusrikkalt jalule ja ilastas täis oma suukorvi. Ka Pete tõusis minu kõrvalt üsnagi otsustavalt.
„Kõige parem on meil praegu laenutada paat,” ütles ta pagasijärjekorras. „Meil on palju asju läbi arutada, enne kui läheme kivide juurde. Olen kindel, et meile ei teeks paha, kui arutaksime kõigepealt läbi, kui palju on Buse’i sõnumis prantsuskeelset ja kui palju kreoolikeelset.”
Kui ta seda ütles, hakkas dr Laguse lähedal ootamatult tööle pagasilint ja ta koer hüppas hirmutatult eemale.
Lagusel oli kogu aeg tegemist kohalikega. Kohalik kaunitar müüs suuri tääkliiliaid, Lagus peatus ja sügas oma karvast säärt lühikese püksi alt. Lõpuks ostis tääkliilia.
Pidime liikuma Bel Ombre randa, kus leidusid graveeringutega kivid. Sealsamas asus ka hotell, kus olime neljakesi ööbinud ka eelmisel aastal. See oli verandadega mäeküljel ja väikese külma mägijärve, pigem tiigiga – ning passis meile ideaalselt. Dr Lagus ja mina peatusime tolmusel tänavanurgal bussipeatuse lähedal, et bussi oodata. Pete oli taas lausa liiga arukas ja hakkas pikalt-laialt teaduslikke teooriaid seletama:
„Senised teaduspraktikad on seletanud Levasseuri kirja liigagi kummalisel kombel. Meie peaksime siinkohal asjasse enam selgust tooma. Ma arvan, et turc ei tähenda selles kirjas sugugi „türgi”, vaid turc tähendab tamariski, mida 18. sajandi alguse kreooli keeles hääldati tamuar või tamuarc. Seega, ma arvan, et me teeme väga valesti, kui me seda siit saarelt otsime. Kirjas on ka rida „minge läbi”, mis peaks justkui viitama maha painutatud tamariskidele, mille alt saab läbi minna. Seega otsime aaret üldse valelt saarelt, me peame minema Réunionile, seal on ju puhkealal kuulus Inglaste tee – see on täis selliseid maha painutatud tamariskipuid, mis ei ole tänapäeval sugugi väga palju suuremad kui 1730. aastal.”
„See on ka tõsi,” ütlesin mina. „Tamariskidel on juba kord selline omadus, et nad pealtnäha justkui kuivavad, aga tegelikult kasvavad vabalt edasi.”
Dr Lagus ei teinudki midagi, nokitses vaid kõrvast vaiku ja karjakrants tema kõrval püsis samuti täitsa rahulik. Palavusest oli ta keel viimse võimaluseni väljas ja igal võimalikul ja võimatul juhul küsis ta pudelist juua. Aga juba tuli ka buss, mille igast aknast vaatasid vastu sümpaatsed kreoolitarid. Saare koolilapsi võis ära tunda nende roosast koolivormist. Tüdrukute mustad keerulised soengud olid täiesti Seišellide läbipõimunud džungleid väärt.
Dr Lagus asetas jala bussi ning peagi oli tal pilet käes.
„Ma usun, et meie ajame kaks asja segamini,” seletas ta meelekindlalt. „Kui me räägime kohast Réunionil, mille nimi on Chemin des Anglais, siis seal on küll üks haud pealuu ja kontidega hauaplaadil, aga selle kohta käiv kiri seletab järgmist: „Mina, Prantsuse kuninga komandör, tunnistan vaenlase paremust selles lõppenud rängas heitluses ja peidan Jumala pilgu all maasse selle kulla ja hõbeda, mis kuulub ainuüksi Tema Majesteedile, mäekünkale St Gillesi lähedal, kahe tamariskipuu vahel 15 jala sügavuses. AD 1701.””
Pete näis midagi unustanud olevat ja küsis nüüd:
„Ma võin