Kõige hullem on just see, kui teadlased lähevad kaugele India ookeani saarele aaret otsima ja salakirja lahti mõtestama ning pööravad seal tühisest asjast hoopis tülli. Isegi iidne ajalugu naerab seal nende üle.
Järgmisel päeval oligi nii, et dr Lagus tagus peaga vastu rannaliiva ja nuttis:
„Miks ta küll ära läks, see meie Pete! Ta oli nii tundlik! Miks ma pidin teda küll solvama!”
„Ta läks lihtsalt Pariisi seda iidset käsikirja tooma, kus võib leiduda meie saladuse võti,” selgitasin mina.
Kuid Bengt Lagus pistis jälle pea liivasse nagu jaanalind.
Me ei hakanud Pete’i ootama. Läksime taas lennukile ja sõitsime Seišellidelt Réunionile – selle sümpaatse saarekese kirdeosas asub eelmainitud Inglaste tee – Chemin des Anglais, kus aardekirste on otsitud juba kahekümnenda sajandi kahekümnendatest aastatest saadik.
Esimest korda esineb Chemin des Anglais Réunioni 1763. aasta kaardil ja kulgeb käänuliselt üheteistkümne järsu mäeaheliku vahel. Täpselt sajandijagu varem olid tee jaoks kive kokku tassinud Komooridelt ja Madagaskarilt pärit orjad. See oli tõeline titaanitöö, tuhanded vaevu sülle mahtuvad kivid, kokku kantud. Kivid, mille alumine ots mulda mahtumiseks teravaks ihutud. Need polnud seega just üleliia rinnakorvi-sõbralikud, seepärast vast suridki kümned orjad piraadi halastamatu piitsa all.
Rada ulatus mereni ja just sinna mererannikule meil asja oligi. Nimelt on arvatud, et rannal teatava korrapäraga kulgevad kivikühmud on piraadi salamärkide koopiad tegelikus ruumis – kuid see oli umbes kaheksateistkümnendajärguline hüpotees, mida õieti keegi enam tõsiselt ei võtnud.
Kaskaadid Inglaste teest põhja poole langevad kaljujärsakutest merre, seejuures näeb üks kaljupank tõepoolest välja nagu rüütli pea. Niisiis seadsime oma sammud just sinna. Algas liivarand, kuid kühmud jätkusid. Keegi naljahammas Prantsusmaalt oli arvutiprogrammi alusel kindlaks teinud, et künkad tegelikul maastikul korduvad samasuguse sagedusega nagu e-tähed tollel Levasseuri läkitusel, mille ta veel tapalavalt rahva sekka viskas.
Sääl me siis käe mulda pistsimegi.
Õige pea ümbritsesid meid sel rannikul elutsevad, rahvusvaheliselt kaitstud hiidkilpkonnad, keda kohalikud kutsuvad ka aldabraks – hiiglasliku massiivse kilbiga, umbes 120 kilogrammi kaaluvad loomad. Teadsin, et kui aldabrale pakkuda mõnd rohelist liblet, siis võib ta oma pea lausa mõnekümne sentimeetri pikkuses välja sirutada ning nuusutamata ja inimest täiesti usaldades selle lible ära süüa – nad lähenesid inimestele meelsasti, lootes maitsvat toidupala või lihtsalt silitust. Aldabra ei karda mürki, ehkki ta organism on mürgistusele vägagi vastuvõtlik. Ta usaldab. Koidikul kogunevad aldabrad alati hulgakaupa rannajoonele ning vaatavad sealt merd. Paitamise peale sirutasid nad kaelad välja ja hakkasid vigisema, kuid tarvitses mul jalaga tugevasti vastu maad põrutada, kui nad tõid kuuldavale lühikeste portsjonite kaupa krigisevat heli. Ma ei saanudki aru, kas kilbikad loomad põrutusi nautisid või mitte – nii flegmaatiliselt käitusid nad.
Nüüd peksis Bengt Lagus peaga vastu maad ja üks aldabra hakkas talle kohe lähenema. See võttis väga kaua aega. Kulus oma kümme minutit sellest, mil aldabra oli midagi otsustanud – selleni, mil ta suunurgad üles kruttis ja reaalselt tegutsema hakkas. Inimesel oleks temalt õppida just nimelt arukust.
Dr Bengt Lagus oli nii endast väljas, et tagus maad ka rusikaga. Aldabra lähenes ta rusikale ning katsus keelega ta higi soolasid. Maitstav ei avaldanud aldabrale erilist muljet ja ta hakkas portsjonite kaupa vigisema. Koer vaatas seda kõike osavõtmatult pealt.
„Siingi kohal arvan ma, et ta lepitab nagu eestlane,” ütlesin mina juhtunut kommenteerides.
Ühel kilpkonnal oli jalal punakas haav ja esmaabi õppinud inimesena sidusin selle kinni. Terve sidumise aja vaatas aldabra mulle otsa ja tema pilgust peegeldusid mitte rahalised, vaid kogu planeedi loodusaarded.
„Siin on midagi,” ütles dr Lagus äkki äärmiselt tõsiseks muutudes.
„Mis siin siis on?” astusin minagi lähemale ja haige jalaga aldabra tundus veidi otsustusvõimetu, et kas tulla meiega kaasa või ei. Bimm lakkus teda.
Kuid dr Lagus kraapis juba liiva.
„Vaata,” jätkas ta. „Mingi vars või sang. Siin peab midagi olema.”
Ka mina pistsin nüüd käe tulikuuma liiva. Pihku hakkas midagi labidasarnast. Liiv krudises mõnusasti, kuid käenaha jaoks oli see liiga kuum.
„Ma toon telgist labidad,” otsustasin. Ja minnes mõtlesin veel, et koht ei ole kaevamiseks sobiv, sest siin tatsas ringi liiga palju kilpkonni ja kilpkonnad on teatavasti turistidele vaatamisväärtusteks. Nad klõpsivad nendest pilte nii mis jube. Seetõttu tuleks koht märgistada ning oodata ööd. Nõnda siis naasingi labidata ja ütlesin seda ka dr Lagusele. Ta nõustus ja me panime kohale sileda halli basaldi, mille dr Lagus otseti merest leidis.
Öösel kella ühe ajal tulime tagasi. Meil olid kaasas labidad, kangid ja soomlastest maha jäänud viinakäru, mille peale otsustasime hiljem panna aardekirstu. Oli kottpime, ent endiselt soe. Kilpkonnad juba magasid, ent meie saabudes tõstsid nad päid, kaaludes ilmselt, kas tasub meile läheneda. Seekord ei teinud me neist välja.
„See on ju ilmselge, et siin midagi on,” ütles dr Lagus, kaevates, hambad ristis.
Pärast esimeste liivakihtide eemaldamist tundus, et olime sattunud teatavale pronksristile. Labida metallotsaga koputamisel leidus liiva all veel mitmeid kõvu kohti. Meie metalliotsija audiodiskriminaator andis ülipika signaali – see osutus leitud objekti tohututele mõõtmetele. Metalliotsija rohekas numbrilaud oli üksiti meie ainus valgusallikas. Võisin isegi kella vaadata, fikseerimaks ajaloolist kellaaega. Kell polnud palju.
„Siin… see… on…” hingeldas dr Lagus. Mõõtsin senise kauguse maapinna suhtes ära ja leidsin, et olime kaevamisega jõudnud jala sügavusse.
„Proovi kangiga,” soovitasin mina ja seadsin ka ise riistapuu risti ühe haru alla. Dr Lagus leidis, et augu kaldad tuleks ära kindlustada.
Hiiglaslik metallrist andis järele. See oli üliraske. Üritasin tõsta – see võis vabalt olla üle kahesaja kilogrammi!
„Ja see on alles algus,” tõdes doktor.
Algus oli see ka seepärast, et leid tuli kõigist kohtadest liivast lahti kaevata. Metalliotsija näitas nimelt, et risti all on neli hiiglaslikku sammast.
„Need on asekuningate kuldkujud,” hingeldasin mina. „Võime endile juba ühe käega õnne soovida, oleme õnnesärgis sündinud. Need on nemad, olen selles raudselt kindel.”
„Enne olid raudselt, aga nüüd on miskipärast roostes,” vastas dr Bengt Lagus tuntud semiootiku Mihhail Lotmani sõnadega.
Doktoril oli kohe ka soovitus varuks.
„Kas tead, Jakupp,” ütles ta. „Praegu on meie jalgade all kolm tonni kulda. Tõenäoliselt võib siin olla ka väiksemaid kirste ja „rist” on alles algus. Kas sa ütleksid ära saja viiekümnest miljonist dollarist? Kas sinust jääb veel järele teadlast, semiootikut, teades, et oled sellise varanduse peal? Me võiksime selle eest mehitada oma Kuu-reisi, NASA vajamatagi. Me oleksime uued Roman Abramovitšid. Jäta meelde, ära hinga kellelegi, et me selle leidsime.”
Ma teadsin, et see võib minna just nii. Ma olin seda kogu aeg teadnud! Ent kas või tuntud loodusseaduste järgi võis oletada, et me ei suuda seda kõike ära viia nõnda, et keegi sellest teada ei saaks. Informatsioon levib, eriti sellisel väikesel saarel nagu Réunion, mis on tuubil turiste. Oli vaja langetada otsus, et me võtame kõik endale. Ma andsin mõista, et suur rist tuleb tassida saare sisemaale, Helli grotti väikeste koskede juurde.
„Hiljem tuleme siia suurema meeskonnaga,” ütlesin mina. „Raha sunnib nad vaikima. Asekuningate kujud