Ma ise olin sellest „uuest” informatsioonist teadlik, aga Pete mitte. Sestap ta ütles:
„Ja seda kõike hoidsid sa minu ees saladuses?”
Aga juba tuligi bussist maha astuda. Paistsid luksushotelli rookatused ja eresinised basseinid. India ookeani müha kostis siin tugevamini. Lained ulatusid niivõrd kaugele, et nende pritsmed lendasid meile näkku tiheda rohelise võsa tagant üle kümnete meetrite. Kui seista nende all, jätsid nad nahale õhukese soolakihi. Võsas liikus rohi: selle all sagisid siniste silmade ja jalgadega sisalikud-gekod, moodustades paiguti S-kujulisi kette. Kõike seda jälgides meenusid mulle miskipärast lumi ning varesed kodukiriku tornis.
Päev kulus puhkamiseks ja suplemiseks. Külastasime mereloomastiku rahvusparki ja pidasime filosoofilisi dialooge hiidkilpkonnade kalmistul. Pete, Lagus ja mina võtsime igaüks eraldi toa, kusjuures Bimmile anti veel valida, kas ta ei sooviks mitte väiksemat koerahütti, aga ta soovis magada oma peremehe voodi ees vaibal. Kui Hiltonid, Radissonid ja Marriottid pürgivad kõrgustesse, siis meie luksushotell siin oli jaotunud paljudeks erinevateks bangaloteks, oli maad mööda laiali. Ta oli otsekui maha kukkunud ja osadeks jaotunud suurhotell.
Lebasime lamamistoolidel, suitsetasime ja vaatasime öötaevast. Lõunarist, mis sisse kraabitud ka ühele 18. sajandi meremehe hauale, paistis siit nii pisike. Oli isegi raske kujutleda, et selle järgi oli kunagi navigeeritud, et selle kujutis ilmus kaptenitele nende unenägudesse ka kesk kõige pimedamat ööd, kui nad oma võrkkiikedel kiikusid.
Taevas oli peaaegu rohekasmust, sest selliseks tegid teda horisondi poole kaldu olevad pilved. Lõunarist, ladina keeli Crux, sädeles ähvardavalt ja näis isegi, et ta on liikunud korraks dr Laguse poole, kes lebas meist pisut eraldi.
„Ja mis seal fantaasiaraamatus siis oli?” pärisin mina unistavalt kaugusse vaadates. „Selles, mille vahelt arhiivis kukkus välja piraatide laastamistööd kirjeldav kiri?”
„See oli täiesti tavaline raamat. Valgustusajastu romantistlikus laadis. Jutt on ühe kiriku preestrist, kes peab matma kellegi paruni neli last. Parunil on terve rodu lapsi, aga neli väikest peab ta viima enamvähem kohe surnuaiale. Väikestel on valged kirstud, mis maetakse päris kiriku müüri äärde, kõik neli tükki kõrvuti. Volbriööl aga jääb pastori klaverile ainult neli klahvi, kõik neli valget kõrvuti. Ja need klahvid mängivad ise. Bourboni saare aaretega ei ole sel kõigel mingisugust pistmist, see lihtsalt on selline lugu.”
Olin küllaltki üllatunud. Keskaegne lugu ja nii 20. sajandi alguse loo moodi. Aga samasuguste lugudega võis ju kiidelda minugi laante, lume ja roheliste karjamaade maa. Sellepärast ütlesingi:
„See kordab üsnagi seda lugu, mis juhtus minu vanaisaga. See oli 90 aastat tagasi, kui Eestimaal elasid vaesed saunades, mis olid madalad tared kerise ja partega – rikkad elasid avarates taludes. Lapsed õppisid juba maast madalast tööd tegema, viieaastaselt mindi seakarja, aasta hiljem lehmakarja. Lehm ei tohtinud kaduma minna – selle eest vastutasid oma varanduse, sisuliselt peaga. Lastel ei olnud saapaid, et talvisel ajal kooli minna, nagu ühes laulus öeldakse: lapsed olid kui vangis eland, polnud ammu murul käind.
Mida vaesem saunik, seda suurem lastekari: minu vanaisa oli oma pere kümnes laps. Seejuures oli ta isa veel kiriku vöörmünder, kuni mõisnik Neff ta talukohast välja ajas ja kogu see pere vaeste kilda sattus. Lapsed silkasid talve ajal üle lumise välja kooli – paljajalu. Nelja väiksekest tabasid külmetushaigused, tugevamad vedasid välja. Pereisa Vihmasagar oli siis juba saunik, aga ikka oli tal õigus oma lapsi kiriku seinamüüri lähedale matta ja sõnad peale lugeda. Sõna võim oli tohutu, sõna pidi lahkunut saatma igal tema surnuteriigis viibitud sekundil. Pastor andis surnule kaasa selle, mis tema suust tuli. Pereisa käis ise oma ühe-kaheaastaseid lapsi kiriku kõrvale matmas, sest teised, pääsenud lapsed ei saanud temaga matusele kaasa minna: puudusid kapukad, laste püksid. Saapaid vahel hoolekandest saadi, aga lapse jalg kasvas saapast kiiresti välja. Niisiis ei olnud ka saapaid, lapsed silkasid külmas lumes paljajalu. Siis pidi lausa lennates läbi hämara lumevalguse tormama, sest jahedus puges kontide ligi ja vedas su jalgade ümber punased nahad, mida nimetati kuresaabasteks. Kasukas neil muidugi oli, aga sellest jäi väheks.
Noh, viib siis peremees ühe lapse surnuaeda, täitsa valges riides – vankril, ise tõstab kirstu ja rakendab hobuse ette. Suksule antakse ainus kuljus, mis sel saunikul on. Aga siis – vaata aga, viib peremees lapse kalmistule ja matab ta pühakoja juurde – öösel laps tagasi, veel valgemas riides, kui ta maetuna oli, pea läbipaistev. Saabub poriselt teelt. Tuleb läbi eeskambri, tuleb läbi tagakambri ja siis sõnab: „Nüüd sain ma saapad. SEAL jagati?”? „Kas hoolekandest?” uurib peremees. „Ei, koolekandest,” vastab surnud laps, kes on tulnud kodu käima. Asi on selles, et meie tuuleranna-maa keeles kõlavad „koolnu” ja „hool” täitsa ühtemoodi.”
Olin oma lukku nii süvenenud, et mul läks sootuks meelest, et olime ikka veel kaugel Seišellidel, lõunamaal. Koeraomanik hüppas pahaselt püsti.
„Lõpeta see poliitiline agitatsioon! Sa ju lausa agiteerid praegu!”
„Mille kasuks ma agiteerin?”
„Sa agiteerid vaesust! See oli liialt õudne lugu. Aga nüüd – koeraga ujuma!”
See pani tõusma ka Pete’i.
„Sa võta käterätik kaasa. Sa pead koera kuivatama, muidu me võime aardest ainult und näha. Peame tegema nii, nagu Levasseur käskis.”
Sõna „ujuma” juures hakkasid Bimmi silmad lausa põlema. Kõndisime mööda kuuma teerada, mis oli hakanud päevaajast juba jahtuma ja oli kaetud merest siledaks poleeritud graniitkividest, mille kõrval kasvasid lilled, mida Euroopas võiks kannikesteks kutsuda. Peni vehkis sabaga, nii et inimesena tekkis soov talle isegi kaasa tunda, et nii pisikesed asjad teda lõbustasid. Kuid ootamatult sattus koer vängele metsikult kasvavale hobutatrale, mida Seišellidel nagu Tristan da Cunha saarelgi ohtralt kasvab ja millest on nii hurmavaid pildikesi maalinud Jules Verne oma „Kapten Granti lastes”.
„See on vist mürgine rohi,” ütles Pete. „Koera nina tunneb liiga hästi selle ammoniaagi moodi lõhna.”
Bimm taganes kummalisest rohust nagu lummutisest.
Aga juba oli tunda ka ranna ja meriadru aroomi. India ookean tormas veel üsnagi päikesesoojana rannikule ja jahenes alles seal. Dr Laguse koer hüppas lainete eest ära, siis aga sukeldus nende sisemusse.
„Viskame siis koera vette,” ütlesin mina. „Piraadiaardekirstu kiri ütleb ju, et un chien turc un… de la mer… et bien sécher. See tähendab, et koera tuleb kuivatada täpselt seal, kus tal on merega tegemist olnud.”
Dr Lagus võttis trussikud ära ja vahetas need ujumispükste vastu. Siis tõmbas ta taskust vorstijupi ja meelitas sellega koera merevette. Peagi ujus Bimm veepritsmetes.
„Võib-olla on aare seal, kuhu ta nina tüürib,” naljatas Pete. Ja kohe oli tal uuesti ütlemist, seegi kord peni kohta:
„Kui juba hakkasid koera maitsva vorstiga narritama, siis anna see ka lõpuks kätte! Mis sa ilmaaegu narritad!”
Dr Lagus tegi ütlemata kibestunud näo. Kuid samal ajal kuulsime, kuidas meie ühine, meile kõigile sedavõrd omaseks saanud koer Bimm lõugadega läbi vee tegi: „Oo-hng! Oo-hng!”
„Talle on vesi kurku läinud,” kommenteeris dr Lagus ja andis koerale vorsti kätte. Üsna varsti nähti teda koera kuivatamas. Just nii oli ju ette nähtud.
„Kas ta ei ütelnud mitte sama fraasi, mis ka piraadi kirjas oli?” pakkusin mina. „Seesama „ongat”?”
Ammu oli aeg teha inventuuri selle kohta, mida me õieti Seišellidel tegime. Oli see nüüd tõsine teaduslik uuring, kas me ajasime 18. sajandil toimunud sündmuste jälgi? Või oli see