Mõelda vaid, Peremees oli mulle oma minilennuväljale vastu tulnud!
Mind valdasid segased tunded. Esmalt tahtsin taas asuda protesteerima oma kinniteipimise ja vägisi ühest dominioonist teise tassimise vastu. Sest tõepoolest – ma olin ju lihtsalt vahetanud suurriikide kõrvalisi provintse – Prantsuse Réunionist olin ma toodud kunagisele Inglise Mauritiusele, mis nüüd, tõsi küll, oli iseseisvunud. Ühteaegu oli tõsi, et vahetus võis mulle kasulikuks osutuda: Mauritiuse saare kõrval oli Réunion vaesevõitu. Kuid teisest küljest ootasin ma ära, mida on Peremehel minule ütelda.
Ütlesin talle leigelt, ent säilitades soliidset tooni:
„Kõigepealt soovin ma ära oodata, mida on sul minule ütelda.”
Taas teatas ta oma mahedal baritonil:
„Ma mõtlesin, et sul on mingi mure ja tõin su siia, enda juurde. See, Mauritius siin on Campanella Päikese riik ja siin leiavad kõik mured lahenduse. Aga vast astuksime edasi.”
Sisenesime säravasse halli, mille interaktiivsed seinad hakkasid minu sisenemisel silmapilk mängima Beethoveni seitsmenda sümfoonia aeglast osa. Huvitav on tõdeda, et nad teadsid, et just see viisijupp mu lemmik on. See on vastupanulaul, mis tuletab mulle meelde märtsilund lapsepõlves. Allegretto-osas kõlav ostinato (korduv rütmiline figuur) pole sugugi raskesti mängitav, ent teose esmaettekandel osalesid selles protsessis nonde ajastute väljapaistvaimad muusikud, muuhulgas mängis Beethoveni sõber Antonio Salieri orkestris teist viiulit. Ah, kui ma vaid ise ei peaks nüüd Peremehe juures hakkama teist viiulit mängima!
Ruumikas elutoas oli minu jaoks kaetud laud parimate hõrgutistega. Laua ees ulatas ruumi peremees mulle käe. Igaks petteks teadsin ma oma riski ning puudutasin ta laia kämmalt üksnes sõrmedega.
„Ma ei hakka sinu eest oma tõelist nime varjama, hea ettevõtja,” sõnas ta. „Mu nimi on Harry Barabas ning siin mind üksnes hüütakse Peremeheks.”
Panin sügavalt imeks, miks ta mind ettevõtjaks nimetab, mida ma siis nii väga ette võtnud olin?
„Miks ma siin küll olen?” küsisin „kolleegiltettevõtjalt”.
„Härra Vihmasagar, kas sa oled harjunud sigarit tõmbama enne tugevat lõunasööki või alles selle järel?”
„Mul on kombeks seda enne tõmmata,” vastasin mina ja ta pakkus mulle istet hiiglaslikele täispuhutavatele toolidele.
Ta hakkas hammastega sigarihülsi külge nagu hagijas. Ka mina pidin seda kraapima, sest hülss tundus otsekui klaasist olevat. Samal ajal, kui mina sigaretti läitsin, jõudis Harry Barabas juba järgmise küsimuse juurde:
„Kuulsin, et sa olid küla peal sattunud raskete rahade otsa. Ära pane pahaks mu pealetükkivust, aga me võiksime raha pooleks jagada. Kogu logistika on meie poolt. Sulle tuleks seitsekümmend miljonit.”
Vastasin talle jämedalt: „Te ei suudaks teps mitte seda saasta saarelt ära tuua.”
Peremees puhus minu poole suitsurõnga:
„Meil on transpordikopterid, mis suudavad vette maanduda ja mille päradesse saab kummipaadiga ligi. Kogu operatsioon on sekundite küsimus.”
Mulle tundus, et ta otsekui palus minult halastust, et saaks minu info järgi tegutseda. Kuid see võis tõesti olla võimas „riik”, kuhu ma olin sattunud. Kui Réunion peaks andma häire, et tundmatud jõugud ründavad nende riigi territooriumi, siis USA hävitajad Diego Garcia saarelt on kaheteistkümne-kolmeteistkümne minutiga kohal. Ja need transpordikopterid on lahingutegevuses väga kohmakad, sest vette istudes neelavad nad oma täitmatutesse magudesse paar tonni vett ning nende tõusukiirus on algul väga madal. Ja oletagemgi, et niisugune transpordikopter saab oma makku tonnise kuldkuju – kuhu ta sellega läheb, kui ta ei suuda teha üle mõnekümne sõlme? Ameerika lennukid lasevad ta sodiks. Mis sekundite küsimusest too sell küll räägib, see on ju naeruväärt. Iseasi, kui kasutada eriüksuste uusimat tehnikat – kuldkuju vinnatakse hoopis tsepeliinile ning siis läheneb aeglaselt ja raskelt võimas transpordilennuk, sirutab välja kääritaolised haarmed ja haarab monumendi kaasa, neelates ta lõpuks alla, nagu ta Afganistani sõjas pidevalt võitlejaid oma kõhtu varjule neelab. Kõike seda kaaludes ütlesin ülbelt:
„Ma arvan, et mingi suvilaomanik Mauritiuselt ei suuda konkureerida India ookeanil valitsevate globaalsete superjõududega. Otsi omasuguseid.”
Aga Harry Barabas tundus olevat mu mõtted läbi näinud, sest ta kostis rahulikult:
„Võrdleme minu ja sinu võimalusi. Te tõite ühe kasti välja ja jäite järgmisel hommikul politseile vahele nagu poisikesed. Dr Lagus on siiani teadmata kohas, võib-olla polegi teist enam elavate kirjas, kuid vannun, et meile ta pihku pole jäänud. Ja võrrelgem nüüd meie kahe võimalusi. Mina olen siin areaalis tegutsenud oma kolmkümmend aastat. Mul on laialdane võrgustik. Ma võin mis tahes ettevõtmiseks palgata parimaid jõudusid. Selle karbitäie eest, mis teie kahe käsutuses on, saaksite mõnelt täikalt paar miljonit ja asi korras. Kuid mina räägin sinuga tõsiselt, ma räägin kümnetest miljonitest! Ja kui meil see kuld käes on, siis somaallased tulevad meilt ise katust paluma. Ja Mauritiuse sotsiaaldemokraatidelt saaksime paluda, et nad võtaksid käsile oma kolleegid, Briti toorid. Nagu nad seda seitsmekümne kaheksandal tegid. Ja Suurbritannia parlamendis võetakse arutlusele Ameerika sõjaväebaasi minema ajamine Diego Garcialt. Ja see tähendab, et Talibani vastu ei tehtaks enam ühtegi väljalendu. Siis võiksime me kõigutada tasakaalu mis tahes maailma nurgas.
Jah, sina ise võiksid oma isiklikul jahil kusagil Kariibi meres võõrustada Lembit Öpikut, oma liberaaldemokraadist suguvenda Inglise alamkojas, teha temaga diil, et võimupiirkonnad meie ookeanil jagataks ümber. Lembit Öpik olevat ju kuuldavasti üsna maksva sõna ja võimsa haardega mees…”
„Aga kas sina siis ei olegi ameeriklane?” naersin mina.
Kuid vastus sellele küsimusele jäi mul saamata. Sel hetkel tippis sisse särav kaunitariõhvake, mustas õhukeses kleidis Monica. Ta nime sain ma teada otsekohe, sest Harry Barabas hüüdis teda sel kombel.
Lähimal vaatlemisel ei saanud Monica ebaprantsuspärane nimi talle sobida, sest mulle vaatas vastu ehtne pariislanna. Veelgi lähemal jälgimisel aga sarnanes ta nende nutuste ning üliintelligentsete pariislannadega, kes on väga õpetatud, kes tihti sattuvad Sorbonne’i uusimate auditooriumide šamottseinte vahele ning kellelt on tulnud sotsioloogilis-semiootiline nulli ja kulutuse idee. Sest just niisugustel pariislannadel on peas lihtne, ent hurmav kuklale seotud hobusesaba-soeng. Oma pruunist juuksevärvist ei loobu nad mingil juhul ja nii ei teinud seda ka Monica.
Kuid Monica läks meist täiesti sõltumatult laua taha ja istus ligemale tuunikalasalatile, mida ta võibolla mõtles hiljem jagama hakata. Oma ehmatuseks märkasin, et Monica kleidil on sügav seljadekoltee, mis ulatus peaaegu lõhikuni, paljastades tema valge õrna naha. Nende pikkade peente sõrmede vahele võis kujutella ka suitsupitsi, ent Monica ilmselt ei suitsetanud, seda tabas minu treenitud pilk tema näpuvärvi järgi otsustades kohe.
„Monica ei ole inglise keeles kuigi tugev,” ütles Peremees ootamatult. „Kuid sa võid temaga harjutada oma prantsuse keelt. Ta on meil üks kahest raamatukoguhoidjast, tema ampluaa on rohkem humanitaaria, samas kui Mecklenberg tegeleb meil aviodünaamiliste uurimistega…”
Ehkki neidis jäi meist palju kaugemale, alustas ta sealt sädinal:
„L’humanité – c’est une catastrophe! Kõik on suhteline ja sa ei saa tõsikindlaid järeldusi teha. Bibliograafi töös pean ma neid tegema kogu aja, kuid siin seab humanitaarsus piirid ette. Lisaks sellele kasutatakse mõistet „humanitaarne teenistus” alati sel juhul, kui on midagi juhtunud.”
Ka Harry Barabas võttis nüüd tunduvalt võluvama hoiaku ega olnud enam nii võitlev.
„Monica,