Suur hulk Eestis 1944. aastal võidelnud Saksa diviise olid aga veel väiksemad. Seejuures ei rakendatud kõiki diviisi koosseisu kuuluvaid mehi sugugi otseses lahingutegevuses. Sellega oli sõltuvalt olukorrast seotud 40–60 % meestest. Veelgi väiksem oli diviisi poolt vahetult eesliinil välja pandud jalaväelaste hulk, mis parimal juhul ulatus 25–30 %-ni üksuse koosseisust. Näiteks Tartu all võidelnud 87. jalaväediviisi koosseisus oli 1944. aasta suvel 7208 meest, kellest otseselt lahingutegevuses oli võimalik kasutada vaid 1946 meest, neist jalaväelastena ainult 1028.Selline olukord tekitas Saksa sõjaväe juhtkonnas kasvavat ärevust. Tartu lahingute ajal andis väegrupi „Nord” peakorter käskkirja, millega kohustati üksuste ülemaid oluliselt suurendama lahingutegevuses kasutatavate meeste osakaalu oma üksuses.
Saksa väejuhatus rakendas ka diviisist väiksemaid üksusi, brigaade. Näiteks Relva-SSi brigaadid, 3. Eesti SS-brigaad ja 4. SS-Soomusgrenaderibrigaad „Nederland” koosnesid kahest rügemendist, kusjuures kummaski rügemendis oli kaks jalaväepataljoni. Nii kuulusid brigaadi rügementidesse 1.–8. jalaväekompanii ning 13. jalaväe-saatekahurite ja 14. tankitõrjepatarei. Vastavalt väiksemad olid ka lahingutoetusüksused.
3. Eesti SS-brigaad nimetati 24. jaanuaril 1944 küll 20. Eesti SS-Diviisiks, kuid veebruarist aprillini osales ta lahingutes Narva rindel ikkagi brigaadikoosseisulisena, umbes 7000 mehega. „Nederland” formeeriti diviisiks pärast Eestist taganemist.
Üsna tihti ei tegutsenud Saksa diviisid ka tervikliku üksusena, vaid olid jaotatud erinevate võitlusgruppide (Kampfgruppen) vahel. 20. Eesti SS-Diviis kujutas endast 1944. aasta suveks paberil küll täielikult formeeritud üksust, kuid ei tegutsenud sellisena kordagi Teise maailmasõja vältel. Erinevaid üksusi ühendavate võitlusgruppide moodustamine kujunes ressursside nappuse all kannatava Saksa väejuhatuse jaoks päästerõngaks, millega püüti välja rabeleda väljapääsmatutest olukordadest. Kättesaadavatest jõududest ja purustatud väeüksustest moodustati kiiresti võitlusvõimelised üksused ning paisati need ohustatud rindelõikudesse. Võitlusgruppide suurus võis olla vägagi erinev. 1944. aastal Eestis rakendatud võitlus gruppidest koosnes võitlusgrupp „Gallas” näiteks staabist, lisaüksustest ning ühest eesti 5. piirikaitserügemendi pataljonist, võitlusgrupp „Falk” staabist, ühest 87. jalaväediviisi pataljonisuuruseks kahanenud rügemendist ja soomepoiste pataljonist, võitlusgrupp „Wagner” aga staabist, 5–6 jalaväepataljonist ning mitmest soomus- ja suurtükiväe üksusest.
Sellised võitlusgrupid lõid kõrgema väejuhatuse jaoks illusiooni, nagu oleks rinne võitlusvõimeliste üksustega kaetud. Tegelikult oli Saksa rinne 1944. aasta suveks muutunud väga hõredaks. Kui tavaline Saksa jalaväediviis pidi suutma kaitsta viie kilomeetri pikkust rindelõiku vastase kontsentreeritud rünnaku vastu, siis tegelikkuses venisid diviisidele määratud kaitselõigud 15–20 kilomeetri pikkuseks.
Puudustele ja probleemidele vaatamata kujutas Saksa diviis 1944. aastal endast tõsist jõudu. 1944. aastaks oli sõja algul küllalt tagasihoidlikult tegutsenud Saksa sõjatööstus liitlaste pommirünnakute kiuste saavutanud täisvõimsuse. Saksa vägede varustusse saabusid sel aastal uued tõhusad relvad. Eriti puudutas see jalaväe käsutuses olevaid relvi. 1944. aastal Sinimägedes võidelnud Rein Olm meenutab olukorda relvastuse alal järgmiselt: „Mägede vahetus läheduses oli arvukalt nn uduheitjate (Nebelwerfer) patareisid. Need kuue- ja kaheteisttorulised reaktiivmürske tulistavad seadeldised, midagi „Stalini orelite” taolist, tekitasid erilist läbilõikavalt kriuksuvat heli. Meist Vaivara poole oli ühel lagendikul suur, arvata 70–80 mürskpommist koosnev „möirgavate lehmade” (heulende Kühe) patarei. Need kujutasid endast umbes 40–50 cm läbimõõduga vahest meetripikkusi paraja nurga all maapinnale asetatud reaktiivpomme. Tabamistäpsus ilmselt eriti suur ei olnud, kuid tulejõud see-eest kohutav. Teele saadeti nad elektrivoolu abil (nägin juhtmeid). Ühel õhtul, juba pimedas, kui ivanid ebasoovitavalt suurt agarust üles näitasid, läkitatigi see „möirgav lehmakari” neid rahustama. Küll oli kole ulgumine ja möirgamine, kui väljakutäis pomme peaaegu ühekorraga minema pani. Mõnekümne sekundi pärast algas Venemaa pool suur maa- ja õhuvärisemine, taevas oli tükk aega punane ja valge, otsekui oleks päike tõusma hakanud. Mõju oli suur – kuni uue päevani valitses idakaares rahu ja vaikus. Taolisi patareisid võis seal rohkemgi olla, mina nägin ainult seda üht. Sinimägedes tutvusime ka uue lähivõitluse relva, nn. „Hitleri vikatiga”. See oli lühike, lühendatud vintpüssipadrunitega, sarvekujulise magasiniga automaatrelv. Tulejõud oli palju võimsam kui seni kasutusel olnud püstolkuulipildujal (MP). Peab ütlema, et relvade ja laskemoona puudust, vaatamata kuuendale sõja-aastale, meil ei olnud, ei Sinimägedes ega ka hiljem Sirgala soos.”
Eelmainitud relvadest olid uduheitjad (Nebelwerfer) võetud relvastusse tegelikult juba 1941. aastal. Tavaliselt 12 kaupa koos kasutatuna oli nende 7000 m kaugusele ulatuval, üsna ühtlaselt territooriumi katval tulelöögil purustav efekt. Umbes samal ajal jõudis Saksa armee relvastusse ka möirgav või ulguv lehm (heulende Kuh) – ametliku nimega 32-cm Wurfkörper –, mida sõja jooksul korduvalt täiustati ja parandati.
Väga populaarseteks relvadeks kujunesid 1944. aastal Eesti lahingutes tankirusikad ja nn. ahjutorud. 1942. aastal Leipzigis Hugo Schneideri tehases välja arendatud tankirusikas (Panzerfaust) võeti kasutusele 1943. aastal, kuid ulatuslikumalt hakati teda tootma 1944. aastal. Kuna tankirusikas oli tankidele reaalselt ohtlik 30 meetri (uuematel mudelitel 60 meetri) pealt lastuna, nõudis tema kasutamine suurt isiklikku vaprust ja osavust. Samas oli õige nurga alt tabamise korral tanki hävitamine küllalt kindel, mistõttu tankirusikad kujunesid Teise maailmasõja rinnetel kardetud relvaks. Kui tankirusika näol oli tegemist originaalrelvaga, siis „ahjutoru „või „tankihirm” ehk ametliku nimega Raketenpanzerbüchse 54 tugines 1943. aastal Tuneesias ameeriklastelt sõjasaagiks saadud M 1 basuukidele, mis muudeti saksa inseneride arendustööga Teise maailma sõja üheks efektiivsemaks tankivastaseks relvaks. „Ahjutoru” suutis 150 meetri pealt lastuna läbi lüüa iga tanki soomusest ning muutus oma lihtsa kasutamisviisi tõttu Saksa vägede seas küllalt populaarseks. Samas olid relval ka omad nõrgad küljed. Kuuli- või killutabamus muutis selle kasutuskõlbmatuks.
Olulist osa etendas Saksa armee tegevuses lennuvägi. Eriti aktiivselt kasutati Eesti lahingutes kuulsaid sööstpommitajaid Ju-87 ehk Stukasid. See nimetus on lühend sööstpommitaja ametlikust nimest Sturzkampfflugzeug. Eriline tähendus oli idarinde lahingutes 1944. aastal sööstpommitajate tankide hävitamiseks kohandatud mudelil Ju-87G.Nendel lendasid Eesti taevas 1944. aasta augustis Teise maailmasõja kuulsamaid Saksa sõdureid major Hans-Ulrich Rudel, aga ka Soome Ihantala lahingutes meie põhjanaabrite iseseisvuse säilimises suurt osa etendanud ooberstleitnant Kurt Kuhlmey.
1944. aasta lahingutes nähti Eestis ka Saksa armee parimat soomusrelvastust. Neist ei vaja „Panther” – tankid (Panzerkampfwagen V) ja Tiiger-tankid (Panzerkampfwagen VI) lähemat tutvustamist. Kuigi lahinguväljal oli tegemist Teise maailmasõja parimate soomusmasinatega – see tähendab, et igaüks neist võis võidelda 5–6 T-34ga –, oli nende puuduseks nõrk mootor ning sagedased tehnilised rikked. Lahingus oli Tiigreid raske hävitada, seda kergemini langesid nad aga rivist välja väiksemate vigastuste tõttu. Mis aga kõige olulisem – neid polnud piisavalt palju, et vastu seista vastase järjest suuremaks kasvavale ülekaalule.
Isegi täispööretel töötanud Saksa sõjatööstus ei suutnud anda ligilähedaltki sama palju toodangut kui USA sõjatehased või lääneliitlaste toel üles ehitatud ning toorainega varustatud Nõukogude sõjatööstus. Seetõttu oli iga moodne relv hinnas. Eriti soomusmasinad, millest igaühe kaotus väga valusana tundus. Nii pole imestada, et näiteks II armeekorpuse peakorteri tasemel arutati põhjalikult kahe Vahi mõisa juures vigastatud ning eikellegimaale maha jäänud Tiiger-tanki oma positsioonidele transportimist. Kuna selle teostamiseks oleks olnud vaja tankide vastas asunud hästi kindlustatud vastase positsioonid vallutada, mis võinuks maksma minna pataljoni, otsustati lõpuks siiski ettevõtmisest loobuda ning tankid õhiti.
Vähem tuntud Saksa soomusmasinatest, mida Lõuna-Eestis 1944. aastal arenenud mobiilses sõjas kasutati, tasub eeskätt ära märkida rünnaksuurtükke