PUNAARMEE TUNGIB LÕUNA-EESTISSE
Punaarmee Balti operatsiooni algus
23. juunil alustasid kolm Valgevene rinnet ja 1. Balti rinne suurrünnakut idarinde kesklõigus, purustasid ühe nädalaga väegrupi „Mitte” põhijõud ning tõrjusid nad Valgevenest välja. Pealetungi käigus jõudsid 1. Balti rinde väed juuli alguseks Läti ja Leedu piirile. Nõukogude väejuhatus pööras 3. Valgevene ja 1. Balti rinde armeed vastavalt Vilniuse ja Šiauliai peale eesmärgiga lõigata väegrupp „Nord” ära väegrupist „Mitte”. 10. juulil alustasid pealetungi ka 2. Balti rinde väed, jõudes 18. juulil Läti territooriumile. 31. juulil jõudsid 1. Balti rinde üksused Kapkakalnciemsi juures Riia laheni ja lõikasid väegrupi „Nord” 34 diviisi Saksa armee põhijõududest ära. Isegi telefoniühendus Berliiniga tuli Sigulda-Helsingi-Oslo kaudu tsiviilliinile ümber suunata. Niisuguse olukorra püsimise korral asendunuks Kuramaa kott Eestimaa kotiga ning Jüri Uluotsa kontaktid Saksa üksuste juhtidega võinuksid viia üsnagi huvitava olukorrani.
1944. aasta juulis avas sissetung Lätisse ja Leedusse Punaarmeele tee ka Lõuna-Eestisse. 21. juulil vallutas 3. Balti rinne neli päeva varem alanud pealetungi käigus Ostrovi. Seetõttu jätsid Saksa üksused paar päeva hiljem lahinguteta maha Pihkva ning tõmbusid tagasi Marienburgi kaitseliinile, mis kulges Peipsist piki Optjoki jõge üle Laura, Alūksne ja Gulbene. Edu võimaldas Nõukogude väejuhatusel kiirendada ettevalmistusi sissetungiks Lõuna-Eestisse.
Esialgsete plaanide kohaselt pidid Eesti 1944. aasta algul vallutama Leningradi rinde väed, mis Narva alt Pärnu suunas edasi tungides oleksid hõivanud ka Tartu. Teisejärgulise, kuid tugeva löögi pidi Leningradi rinne andma Pihkvale, arendades sealt edu Riia suunas ning puhastades Lõuna-Eesti Saksa vägedest. Pealetungi takerdumine Narva all sundis Stavkat esialgset plaani korrigeerima; pealöögi andmine tehti ülesandeks seni teisejärgulisele lõunapoolsele rindelõigule. Kuna pärast Volhovi rinde ühendamist Leningradi rindega oli viimane muutunud liiga pikaks ja raskesti juhitavaks, moodustati 18. aprillil Leningradi rinde lõunalõigust eraldiseisev 3. Balti rinne, mille koosseisu arvati 42. , 67. ja 54. armee, hiljem ka 2. Balti rinde 1. löögiarmee. Rinde ülemjuhatajaks määrati kindralpolkovnik Ivan Maslennikov.
1900. aastal sündinud Ivan Maslennikov polnud mitte sõjaväelane, vaid elukutseline timukas. Kodusõjas punaste poolel võitlemise järel teenis ta piirivalves ja sisevägedes, alustades seejärel Beria toetusel karjääri NKVDs, tõustes 1936–1939 „suure terrori” ajal selle juhtide sekka ja oli 1939–1943 Nõukogude Liidu siseasjade rahvakomissari asetäitja NKVD vägede alal. 1944. aasta aprillist oktoobrini oli ta 3. Balti rinde ülemjuhataja. Maslennikovi elu vaadates on selge, et ta võis rahulikult oma sõdureid surma saata, hoolimata seejuures ka talle alluvate vägede poolt „vabastatud” alade elanike saatusest. Tänu oma sidemetele suutis Maslennikov end konkurentsis teiste rindeülematega tihti edukalt maksma panna ning mõjutada operatsioonide planeerimist. Sõja lõpul blokeeriti tema juhtimisel Saksa väekoondist Kuramaal, seejärel määrati ta Nõukogude vägede ülemjuhatajaks Kaug-Idas. 1948–1954 oli ta jälle Nõukogude Liidu siseministri asetäitja, kuni Beria kukutamine tema jalgealuse kõikuma lõi. 1954. aasta 16. aprillil lõpetas Maslennikov elu enesetapuga, lastes endale kuuli pähe.
Punaarmee ettevalmistused uue suurema rünnaku alustamiseks väegrupi „Nord” vastu ei jäänud Saksa poolele märkamatuks. Väegrupi „Mitte” kokkuvarisemine ning oht kaotada maismaakontakt väegrupiga „Nord” sundisid Saksa väejuhatust kaaluma võimalust oma väed Eestist ja Põhja-Lätist välja tõmmata. Vastava ettepaneku esitas Hitlerile 1944. aasta juuli alguses väegrupi „Nord” ülemjuhataja kindralooberst Georg Lindemann, kuid raevunud Hitler asendas ta jalaväekindral Johannes Friessneriga. Paraku jõudis ka kindral Friessner paari nädalaga samadele järeldustele, üritas Saksa armee peakorteris leida toetust otsusele Eesti maha jätta ning tagandati samuti. Väegrupi „Nord” juhiks määrati kindralooberst Ferdinand Schörner, kellele langes tänamatu ülesanne lootusetust olukorrast kuidagi välja rabelda. Hitler tegi Schörnerile ülesandeks hoida Baltikumi Saksa kontrolli all. Selleks anti talle erakorralised volitused nii Wehrmacht’i, Relva-SSi kui ka partei- ning tsiviilvõimu asutuste üle. Mis aga puutub otsusesse Eesti maha jätta, siis selle jättis Hitler Schörnerit väegrupi „Nord” etteotsa määrates ainuisikuliselt enda pädevusse.
Ferdinand Schörnerit on iseloomustatud kui kõige brutaalsemat Hitleri väejuhtidest. Samuel W. Mitchum kirjutab, et ta võis nii reamehi kui kõrgemaid sõjaväelasi väiksemategi eksimuste pärast sõjakohtu või mahalaskmiskomando ette saata. Münchenis alama keskklassi perekonnas sündinud Schörner võitles Esimeses maailmasõjas peamiselt Itaalia rindel, teenides seal Saksamaa kõrgeima aumärgi vapruse eest – „Pour le mérite”. Pärast Esimest maailmasõda osales Schörner aktiivselt võitlustes kommunistliku liikumise vastu Saksamaal, liitus peagi natsidega ning jätkas sõjaväelase karjääri, põrkudes aga aristokraatliku preisi ohvitserkonna põlgusele. See vastasseis lähendas Schörnerit Hitlerile, kes tegi temast oma usaldusaluse. Teise maailmasõja puhkedes paistis Schörner silma Poola kampaanias, Kreeka ja Kreeta vallutamisel ning eriti 1941.–1942. aasta karmides talvelahingutes Venemaal, kus Schörneri brutaalsed võtted aitasid kriitilistel hetkedel koos hoida Saksa vankuvat rinnet. 1944. aasta algul kaitses Schörner kangekaelselt Nikopoli sillapead, piirati sisse, kuid suutis koos vägedega piiramisrõngast läbi murda. Hitleri vaimustusel polnud piire. Järgnes 17. armee juhtimine Krimmi lahingutes, mis lõppes sakslaste jaoks aga katastroofiga. Schörneri karjääri see ei kõigutanud ning 1944. aasta juulis saatis Hitler ta päästma väegruppi „Nord”.
Schörneri esimeseks ülesandeks oli ühenduse taastamine väegruppide „Nord” ja „Mitte” vahel. 10. augustil üritasid sakslased Läänemereni tunginud vene rünnakkiilu Tukumsi juures kokku suruda, kuid löödi tagasi. Seejärel allutati sealsed üksused Narva lahingutest tuntud väegrupi „Nord” tankivägede juhatajale ooberst krahv Hyazinth von Strachwitzile, kes jättis ära suurtükiväe ettevalmistustule, mis oleks vastast hoiatanud, ning vallutas Tukumsi 20. augustil ootamatult tagasi, taastades ühenduse väegruppide vahel.
Saavutatud edu oli siiski habras. Jõudu Eesti kaitsmiseks sakslastel enam polnud. Lisaks rindel olevatele diviisidele kattis kogu Lõuna-Eestit 207. julgestusdiviis, mille koosseisus oli lahinguüksustest 94. julgestusrügement ning alluvuses 1. ja 5. eesti piirikaitserügement ja Omakaitse üksused. Lõuna-Eestis paiknevate Saksa vägede nõrkus oli ilmselt teada ka Punaarmee juhtkonnale, kes alustas ettevalmistusi pealetungiks, et vallutada Lõuna-Eesti ning purustada Eestit kaitsev armeegrupp „Narva”. 3. Balti rinde juhataja armeekindral Maslennikovi korralduse kohaselt pidi 67. armee kindralleitnant Vladimir Romanovski juhtimisel läbi murdma vastase kaitseliini selle põhjapoolses osas ning liikuma Võru-Otepää suunas. Temast lõunas ründava 1. löögiarmee sihiks oli aga Rõuge-Sangaste suund. Seejärel tuli rinnete rünnaküksused pöörata põhja ning anda pealöök Tartule, lastes samal ajal selja tagant läbi 54. armee, mis pidi liikuma Läti territooriumile.
Pealetungi alguseks koondati rindele märkimisväärsed jõud, mis tagasid Punaarmeele selge ülekaalu kogu rindelõigu ulatuses. Läbimurdelõigus oli Nõukogude ajaloolaste andmetel ülekaal elavjõus 4,3-kordne, suurtükkide ja miinipildujate osas 14,8- ja soomustehnika osas 4,1kordne. Rinde paremal tiival liikuv 67. armee pidi andma pealöögi oma vasaku tiivaga (vähemalt kuus laskurdiviisi) Võru suunas ning murdma läbi vastase kaitseliinist Troitsa ja Pankjavitsa vahel. 67. armee koosseisu kuulusid 116. laskurkorpus (89., 291. ja 326. laskurdiviis), 119. laskurkorpus (44., 128. ja 376. laskurdiviis) ja Leningradi