Nii olemegi jõudnud maaväe toonase peamise struktuuriüksuse – diviisini, mis Saksa armees vastavalt oma formeerimisajale või – viisile võis kanda jalaväediviisi, grenaderidiviisi, rahvagrenaderidiviisi, julgestusdiviisi, lennuväe välidiviisi, soomusgrenaderidiviisi jne. nime. Saksa diviisi suurus vähenes Teise maailmasõja ajal tunduvalt. Sõja alguses oli jalaväediviisi ettenähtud suuruseks 17 000 meest, mida sõja lõpuks vähendati 12 000–13 000 meheni.
Alljärgnevalt on toodud mõnevõrra lihtsustatult Saksa jalaväediviisi koosseis 1944. aastal, selline oli ka 20. Eesti SS-Diviis. Diviisi juhtkonna moodustasid staap, motoriseeritud topograafiaüksus ning orkester. SS-diviisides lisandus sellele veel staabikaitsekompanii. Diviis koosnes kolmest jalaväerügemendist (1942. aasta oktoobris nimetati need grenaderirügementideks), mille suurus pidanuks olema 2500–3000 meest. Jalaväerügement koosnes rügemendi staabist, staabikompaniist ning kolmest pataljonist ja lisaüksustest. Tavalises jalaväepataljonis oli 700–800 meest, pataljonis omakorda oli neli kompaniid ja kompaniis umbkaudu 150 meest. Meeste arv diviisi allüksustes sõltus formeerimise ajast ja sellest, missuguse koosseisueeskirja järgi ning missuguse relvastusega konkreetne üksus formeeriti, aga ka formeeritava üksuse meeste vanusest, väljaõppe tasemest jne. Sellepärast tuleb eespool esitatud arve käsitleda suurusjärkudena: tegelikult oli raske leida kahte täpselt ühesuurust üksust.
Suurtükiväes nimetatakse pataljonile vastavat üksust divisjoniks ja kompaniile vastavat üksust patareiks. Saksa keeles vastab divisjonile termin Abteilung. Kuid saksa termini Abteilung sisu on avaram kui eesti terminil divisjon. Peale suurtükiväeüksuste kasutatakse saksa keeles terminit Abteilung ka teiste väeliikide nagu tanki-, side-, luure- jm. pataljoni staatuses üksuste, aga ka mõnede jalaväeüksuste kohta. Näiteks 1941–1942 formeeritud eesti jalaväe-kaitsepataljonide saksakeelne nimetus oli Schutzmannschafts-Abteilungen.
Pataljon oli väikseim üksus, millel oli oma staap, see tähendab, väikseim iseseisvalt tegutsev üksus. Jalaväepataljoni koosseisu kuulus kolm jalaväekompaniid ja üks raskerelvakompanii. Kompaniide numeratsioon rügemendis oli järgnev. Nii kuulusid I pataljoni kompaniid 1.–4., II pataljoni 5.–8. ja III pataljoni 9.–12. Jalaväepataljoni staabi juures oli siderühm ja mõnikord ka pioneerirühm. Lisaks kolmele jalaväepataljonile kuulusid rügemendi koosseisu jalaväe-saatekahurite patarei (ehk 13. kompanii), tankitõrjepatarei (ehk 14. kompanii) ja pioneerikompanii (15. kompanii), mis allusid otse rügemendi staabile. Rügementide pioneerikompaniid ühendati sageli diviisi pioneeripataljoniks diviisi staabi otsealluvuses.
Diviisi koosseisu kuulusid omakorda lisaüksustena tankitõrjedivisjon, kuhu kuulusid motoriseeritud staap ja staabipatarei, 12 iseliikuvat tankitõrjesuurtükki (Jagdpanzer III/IV), 14 (88 mm) rasketankitõrjesuurtükki ning 12 (47/50 mm) kergetankitõrjesuurtükki. Jalaväediviisides kasutati tankitõrjeüksusi tihti rünnakväeosana, sest iseliikuvaid tankitõrjesuurtükke sai kasutada ka ründevahendina. Diviisi koosseisu kuulus ka luurepataljon (Saksa armees hiljem füsiljeepataljon), mis koosnes staabist ja neljast kompaniist. Jalaväediviisis olid need tavaliselt jalgratastel, soomusdiviisides aga varustatud kergete ja raskete soomustatud luuremasinatega.
Raskeüksustest kuulus jalaväediviisi koosseisu suurtükirügement, mis koosnes staabist, staabipatareist ning kolmest (105 mm) kergesuurtüki- ja ühest (150 mm) raskesuurtükidivisjonist. Kergesuurtükidivisjon (leichte Artillerie-Abteilung) koosnes staabipatareist ja kolmest patareist, igaühes 3–4 suurtükki. Raskesuurtükidivisjon (schwere Artillerie-Abteilung) koosnes staabipatareist ja 3 raskepatareist, igas 3 suurtükki.
Lisaks loetletud üksustele kuulusid diviisi kooseisu pioneeripataljon, sidepataljon, õhutõrjedivisjon ja järelveoüksused. Diviisi tagalas asus väli-tagavarapataljon (Feldersatzbataillon), kus olid väljaõppinud mehed, kes vajaduse korral vahetasid välja rindeüksustes välja langenud mehed. Diviisiülemal oli ka korrakaitsefunktsioon ja kohtuvõim tema diviisi vastutada olevas rindelõigus. Korrakaitsefunktsiooni täitis välisandarmeeriaüksus (ehk niinimetatud „ketikoerad” ), kohtuvõimu teostasid kohtuohvitserid vastavalt sõjakohtupidamise eeskirjadele.
Seega oli täiskoosseisulise Saksa jalaväediviisi koosseisus tavaliselt 10 jalaväepataljoni (9 rügementide koosseisus pluss luurepataljon diviisi staabi otsealluvuses) umbes 40 kompaniiga, lisaks teiste väeliikide pataljonid ja divisjonid.
Peale selle olid eraldi väljaõppe- ja tagavaraüksused (Ausbildungsund Ersatzeinheiten), kus mobilisatsiooniga väkke kutsutud kutsealused või reservistid välja õpetati. Väljaõppe- ja tagavaraüksuste koosseisu kuulusid ka mehed, kes olid pärast haavatasaamist või haigestumist ja ravi hospidalist välja kirjutatud, kuid ei olnud veel piisavalt terved rindele saatmiseks. Nende jaoks moodustati erilised tervenejate kompaniid (Gene sungskompanien). Väljaõppinud või täielikult paranenud mehed saadeti täiendustena väli-tagavarapataljonide kaudu rindele, kuid väljaõppe- ja tagavaraüksuste meestest formeeriti ka täiesti uusi üksusi. Väljaõppe- ja tagavaraüksused asusid kaugemal tagalas ega allunud rindeüksustele. Näiteks Relva-SSi eesti üksuste väljaõppe- ja tagavaraüksused asusid märtsist septembrini 1944 Kloogal ja Paldiskis ning allusid Relva-SSi ülemjuhatajale Ostlandi riigikomissariaadis.
Suur tähtsus üksuste ees seisvate ülesannete lahendamisel on ohvitseride arvul ja väljaõppel. Ohvitserid jagunevad noorem-, vanem- ja kõrgemateks ohvitserideks ehk kindraliteks. Nooremohvitserid olid Wehrmacht’is leitnant, ülemleitnant ja kapten (hauptmann), nad juhtisid allüksusi rühmast (umbes 30 meest) kuni kompaniini, olid adjutandid, käsundusohvitserid, nooremad staabiohvitserid jne. Sõja teisel poolel, suurte kaotuste tõttu ohvitserkonnas, juhtisid nooremohvitserid ka pataljone. Näiteks oli Waffen-Obersturmführer (ülemleitnant) Oskar Ruut Sinimägede lahingus 20. Eesti SS-Diviisi füsiljeepataljoni ülema kohusetäitja. Tavalise jalaväepataljoni koosseisus oli ette nähtud 20–25 ohvitseri, nende seas ainsa vanemohvitserina pataljoniülem, lisaks arst, adjutant, mõnikord ka sideülem pataljoni staabis. Vanemohvitserid on major, kolonelleitnant (ooberstleitnant) ja kolonel (ooberst). Nemad täitsid ametikohti pataljoniülemast kuni rügemendi- ja brigaadiülemani ja teenisid kõrgemate staapide ja peakorterite staabiohvitseridena. Wehrmacht’i kõrgemad ohvitserid olid kindralmajor, kindralleitnant, kindral (näiteks jalaväe-, suurtükiväe-, ratsaväe-, soomusvägede kindral jne.), kindralooberst ja kindralvälimarssal. Kõrgemad ohvitserid juhtisid diviise ja kõrgemaid väekoondisi.
Eesti ohvitserkond kandis esimese Nõukogude okupatsiooniaasta jook sul suuri kaotusi. NKVD ja NKGB arreteerisid sadu ohvitsere ning nad veeti Venemaa vangilaagritesse surema. 1940. aastal Eesti kaitseväe tegev teenistuses olnud 16 kindralit viidi kõik Venemaale.
14. juuni 1941. aastal küüditati Värska õppelaagrist Venemaale veel umbes 300 eesti ohvitseri, kes olid pärast Eesti okupeerimist koos Eesti sõjaväega Punaarmeesse üle võetud. Sellepärast oli Saksa armee eesti üksustes eestlastest vanem- ja kõrgemaid ohvitsere üsna vähe. 1944. aastal formeeritud piirikaitserügemente ja Omakaitse lahingupataljone juhtisid tihti vanemad reserv- ja endised Kaitseliidu ohvitserid, kes oma vähem silmapaistva positsiooni tõttu olid NKVD ja NKGB küüsist pääsenud, kuid kelle sõjaline kvalifikatsioon oli sageli „roostes”. Kõrgeim endine eesti ohvitser Wehrmacht’is, kindralmajor Viktor Rieberg, oli 1939.–1940. aastal järelümberasujana Saksamaale läinud ja Saksa kodanik. Sõja lõpuks ülendati ka kindralinspektor Johannes Soodla Waffen-Brigadeführer’iks ja Relva-SSi kindralmajoriks. Kumbki neist ei juhtinud rindeüksusi. Edukaimad eesti ohvitserid Saksa sõjaväes Alfons Rebane, Harald Riipalu ja Paul Maitla olid 1941. aastal veel leitnandid. Nemad võlgnesid oma kiire karjääri ja kõrged autasud isiklikule vaprusele ja sõjalisele andekusele.
Saksa