Punaarmee ettevalmistused suurema pealetungi alustamiseks olid teada ka Saksa väejuhatusele. 18. armee lahingupäeviku päeva kokkuvõtetest on näha, et Marienburgi liini põhjaossa üritati suurtükiväekindral Kurt Herzogi juhitud XXVIII armeekorpuse toetuseks paisata nii palju üksusi kui võimalik. Mõni kuu varem Narva rindelt Soome saadetud 122. jalaväe diviis toodi Hitleri korraldusel Eestisse tagasi ning saadeti Marienburgi liinile. Kuid väegrupp „Nord” oli alates juuni lõpust kaotanud 54 000 meest ja neid ei suutnud üks diviis korvata. Polnud raske ette näha, et Marienburgi liinil olevatest üksustest ei piisa selle kaitseks. Sellele vaatamata ei tahtnud Hitler midagi kuulda 18. armee tagasitõmbamisest kaitseliinile „Walk” Väike-Emajõel ja Koival.
3. augustil 1944. aastal alustasid Punaarmee 118. ja 12. laskurkorpuse üksused ettevalmistavat rünnakut Laurale, hõivates selle ägedate lahingute järel 6. augustiks. Nii oli Marienburgi liini üks olulisemaid sõlmpunkte läbi murtud, mis otsustas tegelikult kogu kaitseliini saatuse. Sakslaste õnneks oli Punaarmee kandnud suuri kaotusi ega jätkanud kohe rünnakut, andes vastasele mõned päevad hingetõmbeaega. Viivitus läks Punaarmeele hiljem kalliks maksma. 10. augusti varahommikul alustasid 3. Balti rinde väed rünnakut kogu Marienburgi liini ulatuses ning murdsid selle juba esimesel päeval läbi. Läbimurdelõiku kaitsnud Wehrmacht’i 30. jalaväediviis löödi segamini, muutust ei toonud ka 122. jalaväediviisi ning väegrupi reservide lahingusse toomine. Rohkem polnud väegrupi „Nord” juhtkonnal midagi välja panna. Punaarmee 67. armee üksused liikusid pealetungi esimesel päeval Saksa 21. ja 122. jalaväediviisi vastupanule vaatamata edasi, jõudes Vastseliinast kuni Kotelnikini Piusa jõe paremale kaldale. 11. augusti keskpäeval vallutas 116. laskurkorpus Petseri. Optjoki jõel kaitsel asunud 1. piirikaitserügemendi I pataljon tõmmati lahinguta tagasi Krupi küla liinile.
Punaväed lähenevad Tartule. Olukord kuni 20. augustini 1944.
Allikas: Arnold Purre. Võitlused Eestis 1944. Koguteoses Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. IX kirjastus EMP, Stockholm 1960.
Kõige kiiremini tungis edasi Punaarmee 1. löögiarmee, eriti selle koosseisu kuulunud 14. kaardiväe laskurkorpus ühe tankipolgu, kahe tankibrigaadi ja kahe ründesuurtükkide polgu toetusel, mille pealöök oli suunatud Rõugele. Marienburgi liinil segamini löödud Saksa üksused üritasid siinseal ründajatele vastupanu osutada, kuid organiseeritud vastupanuks oli neid liiga vähe. Olukord muutus katastroofiliseks. Punaarmee pealetungi üritati peatada lennuväe kontsentreeritud löökidega. Väegruppi „Nord” toetav 1. õhulaevastik sai loa tegutseda kõigi oma jõududega, hoolimata kütusekulust. Võru poole tungiv Punaarmee kandis õhurünnakutes küll kaotusi, kuid suutis edasitungi sellegipoolest jätkata.
12. augustil kell 13.10 pöördus väegrupi „Nord” ülemjuhataja kindral Schörner Hitleri poole palvega lubada Baltikumi põhjaosa maha jätta. Hitleri viivitamatult saabunud vastus oli järsult eitav. Väegrupil kästi oma positsioonidele jääda ning Punaarmee läbimurre tõkestada. Lisajõude selleks väegrupi käsutusse paraku ei antud. Nõukogude väe koondised jätkasid samal ajal pealetungi. Kogu rinde mehitamiseks sakslastel jõudu polnud, seetõttu püüti kaitsta vaid üksikuid tugipunkte. Suures ülekaalus olevad punaväe üksused suutsid seetõttu Saksa kaitsest mööduda.
12. augustil jätkus Punaarmee pealetung endise hooga. Ületades vastase katteüksuste vastupanu, liikus 67. armee edasi Põlva ja Võru suunas, jõudes õhtuks Madala–Vana-Saaluste joonele. Täielikult varises Saksa kaitse kokku aga 1. löögiarmee lõigus, mille paremal tiival tungis peale 14. kaardiväe laskurkorpus, mis kuulus Punaarmee eliitüksuste hulka.Korpuse 53. kaardiväe laskurdiviis murdis 12. augustil sakslaste kaitse sügavalt läbi ning kapten N. Mironovi juhitud pataljon hõivas soomusüksuste toetusel Rõuge.
Siin asunud Saksa 21. jalaväediviisi katteüksustele tuli Punaarmee sis setung Rõugesse täieliku üllatusena. Nõukogude vägede kätte langesid relvalaod ning ka 21. jalaväediviisi ühe allüksuse lipp. Vangi võeti Eestimaa Kindralkomissariaadi Petseri piirkonnakomissar Alexander Böcking, kes pärast sõda Riias avalikult üles poodi. Sakslaste võitlusmoraal lõi kõikuma, mistõttu nad ei lubanud lahingusse astuda ka peamiselt eestlastest koosnenud reservüksustel, mis jälgisid toimuvat Rõuge ürgoru teiselt kaldalt.
Evald Loosaar on lahingut Rõuges meenutanud järgmiselt: „Enne meie orgu laskumist sõitsid äkki tugeva müra saatel vene tankid Haanja poolt. Nad tulid mäest alla mööda kirikust ja suundusid Rõuge-Võru maanteele. Neid tanke oli vist seitse või kaheksa. Me olime tankidest üle kilomeetri kaugel oru teisel kaldal ja siit oli hea näha, mis all orus toimus. Ka olime me varjatud, kuna siin asus madal võsamets. Paistis sakslasi oli Võrus vähe ja need sattusid vene tankide ilmumisel paanikasse. Tankid avasid kohe tule paanikas jooksvate sakslaste pihta. Tankide järel tulid ka vene jalaväelased. Аlgas äge lahing. Saksa ülemad käsutasid jooksvad sõdurid korrale ning vastupanule. Sakslased kogusidki end ja asusid maanteekraavist ja hoonete varjust vastu tulistama. Kuskilt tagantpoolt hakkas klähvima saksa miinipilduja. Kuid selle tuli ei olnud täpne. Mürsud lõhkesid valju kärgatusega üle venelaste kiriku taga võsas. Mõned langesid ka järve. Loomulikult see ebatäpne tuli venelaste pealetungi ei peatanud. Tankid rühkisid edasi ja nende järel ka jalaväelased. Äkki süttis plahvatava leegina põlema üks vene tankidest, mille luugist hüppasid välja põlevate riietega tankistid. Ei mäleta ega polegi võimalik näha palju neid oli, kuna tank varjus musta suitsu sisse. Võis arvata, et tank sai pihta saksa tankirusikast, kuid teised tankid rühkisid ikka edasi ja jalavägi asus rünnakule. Võitlus oli lühike. Sakslased ei pidanud rünnakule vastu ja põgenesid Rõugest, kes autol, kes jala. Osa põgenes Võru suunas, mõned isegi meie suunas, suurem osa siiski Nursi poole. Venelased aga jõudsid juba ära lõigata taandumistee Võru poole ja osa autosid ei pääsenud enam läbi. Autod jäeti maha ning põgeneti jala üle põllu metsa poole. Ka üks luksusauto, vist mõne kõrgema ülemusega tahtis läbi lipsata, kuid ei pääsenud. Siis hüppas sohver autost välja ja põgenes teeäärsesse rukkipõldu, tema järele ka ülemus, kuid ta oli aeglasem ning venelased nabisid ta kinni, enne kui ta jõudis rukkipõldu kaduda. Sohvril aga õnnestus põgenemine. Hiljem saime teada. et kinnivõetud ülemus oli Petseri piirkonna Gebietskomissar Boeking. Nii et päris suur tegelane. Venelased poosid tema hiljem Riias üles. Sohver aga oli meie kandi mees. Madikülast Erich Oper. Hiljem ta kukkus venelaste kätte ja talle mõistis tribunal 25 aastat vabaduskaotust, kuid ta seda aega ära ei istunud. Amnestiaseadusega sai vabaks ja elab nüüd Tartus. Meie üksus Rõuge lahingusse ei sõtkund ehkki mehed nõudsid tule avamist venelastele küljelt. Eriti ägedalt nõudis Klaudius Hirv ja veel mõned teised tule avamist ja venelastega lahingusse astumist. Kuid saksa ülemused – kapten ja leitnant keelasid kategooriliselt selle ära. Esiteks polnud neile antud lahingukäsku ja teiseks, mis oli peamine põhjus, meil ei olnud lahingulaskemoona, selle väikse kogusega mis oli, ei tasunud alustadagi. Muidugi meid eestlasi vihastas sarnane olukord, kus sakslased vaatavad külma närviga pealt oma kamraadide rasket võitlust ja olukorda, mis toimus Rõuges. Meid haaras lahinguärevus ning praegu oli hea võimalus punaväelastele poolenisti selja tagant kallale tungida, kuna nad ei teadnud me olemasolust teisel pool orukallast. Kuid omapead tegutseda sõjas ei saa, siin tuleb täita ülemuste korraldusi ja käske. Nii jäigi meil tuleristsed saamata.”
53. kaardiväe laskurdiviisi edu lõi Saksa kaitse lõplikult segamini. 13. augustil jätkas diviis edasitungi Sõmerpalu suunas, põrgates siin Saksa üksuste mõnevõrra ägedamale vastupanule, mida raudteelt toetasid soomusrongid. Õhtuks langes Sõmerpalu jaam siiski Punaarmee kätte. Punaväe teatel õnnestus neil siin hävitada ka üks Saksa soomusrong, mida kinnitab ka 18. armee lahingupäeviku päevakokkuvõte. 52. kaardiväe laskurdiviis tungis samal ajal Tsooru-Antsla maanteele ning jätkas rünnakut Antsla suunas. Samal ajal alustasid 122. laskurkorpuse kolm diviisi otsustavat rünnakutVõrule. Väiksemad Saksa võitlusgrupid panid küll ägedalt vastu, kuid 13. augusti pärastlõunal langes mitmest kohast põlev Võru Punaarmee kätte.
Võru