Motiividest hoolimata oli Hitleri otsus Eestit kaitsta nii Soomele kui Eestile kasulik. Soome juhtkonnale oli üheselt selge, et ainsaks abinõuks, et säilitada Soome iseseisvus, oli säilitada Soome kaitsevõime. Soome armee võis küll taanduda, kuid teda ei tohtinud purustada. Eesti langemise järel Punaarmee kätte oleks Soome kaitse kokku varisenud ning rahu sõlmitud Nõukogude Liidu tingimustel. See omakorda oleks kaasa toonud Soome liitmise Nõukogude mõjusfääriga analoogselt teiste endiste Saksamaa liitlastega nagu Bulgaaria, Rumeenia või Ungari. Nõukogude suurrünnaku tõrjumiseks vajas Soome hädasti Saksa abi, see oleks Eesti langemise järel aga ära langenud. Sama olukorra peale mängisid tegelikult ka Eesti rahvusliku vastupanuliikumise juhid. Nad olid üle Stockholmi sõlminud sidemed lääneriikide luuretalitustega ning olid teadlikud lääneliitlaste ja Stalini vastuoludest. Punaarmee eemalehoidmine Eestist oli ainsaks teeks Eestile parema tuleviku tagamisel. Saksamaa ja Eesti huvid langesid selles küsimuses kokku.
Igal juhul tõi Saksa väejuhatus Eestisse lisajõude ning pani Punaarmee pealetungi seisma. See poleks sakslastel ilmselt õnnestunud, kui nad poleks saanud oma vägesid täiendada eestlaste seast mobiliseeritud meestega. Eestlaste mobiliseerimine poleks sakslastel omakorda läbi läinud, kui seda poleks asunud toetama seni Saksa armees teenimisse eitavalt suhtunud rahvuslik vastupanuliikumine ning Eesti riikliku järjepidevuse kandja, peaminister presidendi kohustustes Jüri Uluots. Eesti juhid lootsid, et mobiliseeritud eestlastest saab alus Eesti oma armee moodustamiseks, mis omakorda võib kujuneda otsustavaks jõuks pärast seda, kui Saksamaa on sõja kaotanud. Mõistes küllalt hästi Stalini arusaama, mille kohaselt ühe või teise Euroopa riigi saatuse otsustas armee, mis sõja lõpul tema territooriumil viibis, lugesid Eesti poliitikud peamiseks eelduseks iseseisvuse taastamisel Punaarmee Eestist eemal hoidmist. Sellise hoiaku jätkuks oli kontakti otsimine Eestis võitlevate Saksa vägede juhtidega, et veenda neid Saksamaa kapituleerumise korral Eesti Vabariigi teenistusse astuma.
Saksa võimud olid tegelikult juba 1943. aastal üles näidanud kasvavat huvi eestlaste senisest suurema kaasamise vastu „bolševismivastasesse võitlusse”, mängides vahel koguni ideega Eestile selleks teatava autonoomia andmisest. Kuigi Adolf Hitler lükkas vastava ettepaneku esialgu tagasi, andis ta 1943. aasta detsembris riigifüürer Heinrich Himmlerile loa mobilisatsioonide korraldamiseks Eestis ja Lätis. Samas andis rahvusliku vastupanuliikumise tugevnemine märku, et rahvuslike ringkondade toetuseta võib mobilisatsioon Eestis läbi kukkuda.
Ettevalmistused eestlaste ulatuslikumaks mobiliseerimiseks algasid 1944. aasta jaanuari viimasel nädalal. 1944. aasta 25. jaanuaril kell 15.00 sai Omakaitse Peavalitsuse direktor kolonel Arnold Sinka väegrupi „Nord” tagalapiirkonna ülemjuhatajalt jalaväekindral Kuno-Hans von Bothilt telegrammi, milles anti korraldus asuda tekkinud eriolukorra tõttu koostöös 207. julgestusdiviisiga formeerima eestlastest koosnevaid rügemente. Kuna ei Arnold Sinka ega viimase poolt informeeritud Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe ei lugenud von Bothi korraldust seaduslikuks, ei asutud seda täitma. Sama päeva õhtupoolikul sai kolonel Sinka uue telegrammi, milles Omakaitse Peavalitsusele anti korraldus asuda koostöös Eesti Omavalitsuse ja 207. julgestusdiviisiga formeerima kolme eestlastest koosnevat rügementi. Kuigi Omakaitse juhid ei lugenud nüüdki eestlaste mobiliseerimist võimalikuks, enne kui on lahendatud Eesti poliitilist tulevikku puudutavad küsimused, asuti mobilisatsiooni ometi ette valmistama. Muude asjaolude kõrval viitab sellele asjaolu, et hiljem loeti just 25. jaanuari mobilisatsiooni esimeseks päevaks.
Järgnevatel päevadel toimusid mitmel pool Eestis koosolekud, kus arutati mobilisatsiooniga seotud küsimusi. 27. jaanuaril toimunud Saksa tsiviilokupatsioonivalitsuse juhi, Eestimaa kindralkomissari SA-Obergruppenführer Karl Siegmund Litzmanni kohtumisel Ostlandi riigikomissariaadi Kõrgema SS- ja Politseijuhi, SS-Obergruppenführer’i ja politseikindrali Friedrich Jeckelniga peeti vajalikuks aastakäikude 1904–1923 mobiliseerimist. Omakaitse juhid arvestasid sellel hetkel veel tunduvalt väiksema hulga aastakäikudega. 31. jaanuaril 1944 teatas Ostlandi riigikomissar Hinrich Lohse Hitleri kantselei ülemale Martin Bormannile, et keerulise olukorra tõttu põhjarindel oli riigifüürer Heinrich Himmler andnud Ostlandi Jeckelnile korralduse mobiliseerida 30 000 lätlast ja 15 000 eestlast. Millal Himmler vastava korralduse andis, kirjast ei selgu.
28. jaanuaril oli Riias igal juhul toimunud suurem nõupidamine Saksa kõrgemate võimukandjate, Eesti ja Läti Omavalitsuste juhtide ning kõrgemate sõjaväelaste osavõtul, mille tulemused võttis kokku kindralkomissar Litzmanni kiri Hjalmar Mäele 29. jaanuarist 1944. Selles teatas Litzmann, et Himmleri käsul viiakse Eestis läbi mobilisatsioon. Ostlandi riigikomissariaadis toimub see SS-Obergruppenführer Jeckelni juhtimisel, kes volitab selle juhtimise Eesti kindralkomissariaadis kindralinspektor Frw. – Oberführer Johannes Soodlale. Samas võib meeste värbamist läbi viia vaid direktor Hjalmar Mäe korraldusel ja kindralkomissari kinnitusel.Kindralinspektuur pidi seega läbi viima meeste kokkuvõtmise, Omakaitse Peavalitsus aga formeerima neist väeosad. Seega allusid formeeritavad üksused Omakaitsele, s. t. väegrupile „Nord”.
Kuu aja pärast mobiliseeritud eestlaste staatus aga muutus. 29. veebruaril 1944 teatas Jeckeln, et nüüdsest allutatakse kõik Eestis mobilisatsiooniga kasarmeeritud üksused ning ka eesti politseipataljonid SSi riigifüürerile, välja arvatud taktikaliselt Wehrmacht’ile allutatud kolm eesti piirikaitserügementi ning Relva-SSile allutatud üksused. Selline alluvusvahekord jäi püsima kuni 1944. aasta septembrini.
Jeckelni ja Mäe kirjavahetus lükkab ümber viimase mälestustes esitatud pildi üldmobilisatsiooni korraldamisest Eestis. Kirjavahetusest nähtub, et mobilisatsiooni ei kuulutatud välja mitte Mäe ettepanekul, vaid sakslaste nõudmisel. Mäe ei julgenud soodsat olukorda kasutada ega tõstatada sakslaste ees küsimust mobilisatsiooni hinnast ehk Eesti poliitilise staatuse muutmisest, kuigi vastavaid pöördumisi oli Saksa võimude poole 1943. aasta lõpul tehtud eestlaste poolt ridamisi. Mäe suutmatus otsustaval hetkel Eesti huvide eest seista tekitas tema vastu pahameelt isegi lähemate kaastööliste seas.
Teha polnud enam aga midagi. Kuigi Eesti poliitiline staatus jäi endiselt selgusetuks, oli selge, et Punaarmee sissetung Eestisse ei võimaldaks Eesti iseseisvuse taastamisest rääkida isegi mitte teoreetiliselt. Seetõttu leidsid Eesti sõjaväejuhid, et mobilisatsiooniga tuleb kaasa minna kõigele vaa tamata. Avalikult kuulutati mobilisatsioon välja 30. jaanuaril 1944 ja see hakkas samast kuupäevast kehtima. Mobilisatsiooni ehk täpsemalt öeldes kaitseteenistusse kutsumise kuulutas välja Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe, andes 30. jaanuaril 1944 välja neli määrust:
1) 1904.–1923. aastal sündinud meeste kaitseteenistusse kutsumise määrus.
2) Ohvitseride, sõjaväeametnikkude, ohvitseriasetäitjate, sõjaväeloomaarstide, sõjaväeapteekrite, allohvitseride ja sõjaväe meditsiini- ning loomavelskrite kaitseteenistusse kutsumise määrus. Määrus kehtestas kaitseteenistuskohustuse kõigile 20. juunil 1940 Eesti Vabariigi tegevväkke või reservi kuulunud kuni 60-aastastele ohvitseridele ja kuni 55-aastastele allohvitseridele.
3) Määrus, mis kehtestas kaitseteenistuskohustuse kõigile kuni 60aastastele arstidele, loomaarstidele ja rohuteadlastele.
4) Määrus, mis kohustas meeselanikkonda vanuses 17. kuni 60. eluaastani astuma Omakaitsesse.
Esimese määruse sissejuhatuses teatas Mäe mobilisatsiooni põhjen-dades: „Eesti ja eesti rahva kaitsmine Nõukogude Venemaa kallaletungi vastu nõuab, et kõik võitlusvõimelised mehed rakendatakse võitlusse. Seepärast käsin käesolevaga teostada mobilisatsiooni Eesti üksustesse.” Mobilisatsiooni alla kuulusid 1904–1923 sündinud mehed, kellel enne
20. juunit 1940 oli Eesti Vabariigi kodakondsus. Meeste mobiliseerimisel lähtuti Eesti Vabariigi seadustest, sellega püüti anda mobilisatsioonile tugevamat õiguslikku alust.
Esimestel päevadel jäi vastuvõtupunktidesse ilmunute arv tagasihoidlikuks. Tekkis mulje, et mobilisatsioon kukub läbi. See tekitas ärevust Saksa võimukandjate seas ning kutsus esile süüdistusi eestlaste aadressil, et need ei soovi oma kodumaad kaitsta. Eestlased omakorda vihjasid Eesti poliitilise staatuse ebamäärasusele, mis ei motiveeri eestlasi mobilisatsiooniga kaasa minema.