Ma ei taha neid esimesi päevi seal tegelikult meenutada. Need ei ole mäletamisväärsed. Ah jaa – ma olin alasti. See oli minu suur eelis 21. sajandi inimese ees, meil ei olnud nii võimsat rumalat tabu alastioleku vastu. Tegime tööd ja üldse viibisime vabas õhus alailma alasti, nii et see mind eriti ei häirinud.
Orupõhi oli segane kiviladestu. Siin-seal oli keegi silunud silma järgi kuni tuhanderuutmeetriseid lappe, kuhu oli istutatud puid või külvatud rohttaimi. Tundsin enamiku taimeliike ära, kuid oli ka selliseid, mida ma näinud ei olnud. Ühtegi putukat polnud.
Uurisin kogu paiga esimese paari tunniga läbi ja edasi polnud mul midagi teha. Pöördusin oma kuplisse tagasi ja avastasin, et madalale lavatsile selle kolmanda, parempoolse suletud võlvi ette on tekkinud mitmesuguseid… veidraid asju. Olgu, osa olid äratuntavad puuviljad, nii et sõin natuke. Kuid misasi on karusnahast pall? Saepurust silinder? Lame ketas, justnagu puutüvest lõigatud seib, ainult et masendavalt korrapärane, küljed ja sentimeetrine riba pealispinnast pronksjas, keskelt aga punane? Olgu, selle viimasega oli kõige lihtsam, see oli lihtsalt kauss veiniga… Vein, muide, maitses hullemini kui hobusekusi.
Mõned asjad nägid välja nagu mõistatused. Leidsin näiteks noa, kuid see oli mingist metalsest sõrmejämedusest traadist kookonis peidus. Veendusin, et tera on päris vahe, kuid mul kulus ligi tund, enne kui ma aru sain, kuidas see lahti käib. Kui trikk selge, oli see muidugi mõne hetke küsimus ja ma pidin selle loojatele au andma, et niimoodi oli tera tõesti ohutult peidus, kuni seda ei vajatud. Selle peale tulin palju hiljem, et see oli teatud laadi katse – kui ma oleksin olnud nii loll, et nuga kätte ei saa, oleksin ma olnud ka piisavalt loll, et nuga minu kätte usaldada ei tasu.
Ma väsisin ruttu ja jäin oma madratsile magama. Kui ma üles ärkasin, oli öö. «Taevas» paistis kuuvalgus sealt, kus enne oli olnud «päike». Ma ei näinud suurt midagi ja kükitasin oma madratsil, kuni uuesti magama jäin. Ärkasin selle peale, et läks valgeks. Kui mitte miski muu, siis see näitas selgelt, kui võõrik see paik on – valgus ei süttinud küll sekundiga, kuid päike ei tõusnud, lihtsalt see asi pea kohal lülitus sisse.
Sõin paar puuvilja, tegin veel ühe ringi ja hakkasin uuesti uurima kõiki neid asju, mis mulle sinna lavatsile olid pandud. Mul õnnestus kaht kivi kokku lüües saada kätte sädeme. Kehitasin õlgu ja tegin prooviks tule üles, kasutades neid pressitud saepurust silindreid. Mul tuli üks mõte ja kuna mul midagi paremat teha ei olnud, lõikasin lõhki karusnahast pallikese. Muidugi alustasin ettevaatlikult, eks ole, kuid ma ei tüüta teid kõigi üksikasjadega – see oli lihtsalt lihatükk. Nülgisin selle, küpsetasin lõkkel ja tulemus polnud kõige hullem.
Nii kulus nädalaid. Sain aru, et mind jälgitakse. Kui mul mingit asja rohkem hakkas kuluma, tekkis seda rohkem. Kõik, mille ma edasiseks uurimiseks mujale tõstsin, püsis alles, kuid kõik, mida ma enam ei vajanud, kadus. Tuld tegin sealsamas lavatsil ja tuhk kadus. Kõik oma häda tegin muide ojja, vesi uhtus selle minema. Mis võrest läbi ei mahtunud, tasus mul jätta vaid lõkkeasemele ja see kadus.
Tahtsin muidugi teada, kuidas asjad tekivad ja kaovad, kuid ma ei näinud seda kunagi. Ma uurisin seinaorva ja ilmselgelt käis selle tagaosa lahti, kuigi seal polnud vähimatki pragu. Kuppel aga oli lihvitud kivist – siledast, kuid mitte üleloomulikult siledast –, samas kui tolle orva tagaosa oli selline, nagu paljud võõrikud asjad selles mu vangistuses – väga tugev ja üleloomulikult sile, nagu tardunud sulametalli pind, mis peegliks on lihvitud; see oli värvitud muu kivi sarnaseks, aga mitte väga hoolikalt. Vastikud tegelased olid täpselt välja arvutanud, kui kiiresti ma liikuda suudan – kui ma jäin välismüüri juurde valvama, võisin isegi kuulda urinat ja metalseid kilksatusi, kuid kui ma sisse tagasi tormasin, oli kõik juba läbi, asjad vahetatud ja sein kinni.
Igal õhtul sadas vihma. Vihma ei sadanud taevast, vaid vesi purskus fontäänidena kaljuavadest; kui asja uurisin, leidsin peidetud metalltorud. Iga kuueteistkümne päeva tagant algas torm. Tuul keerutas ringi ja ajas mind mu kuplist välja. Kuppel uhuti veega puhtaks, madrats asendati ja ma kaotasin kõik asjad, mis olid kuplis. Suurem osa neis tekkis küll kohe uuesti ja ma sain paari päevaga kõik tagasi, kuid igatahes rikkus see mu niigi halva tuju. Vein, nagu öeldud, oli kohutava maitsega, nii et üritasin seda ise teha. Suutsin pressida mahla, valmistada anuma ja õhuluku, kuid mahl ei läinud käärima. Lihtsalt ei läinud ja kõik. Ma üritasin valmistada relvi. Tulemus ei kannatanud kriitikat. Olgu, sain kokku primitiivse kivikirve, kepi otsa kinnitatud teravaservalise kivitüki, millega muidugi oleks parema puudumisel edukalt saanud purustada kaasinimese või vajadusel suure kiskja, kasvõi lõvi või karu kolba. Ma ründasin sellega salapärase orva tagaosa ja välismüüri, kuid mul ei õnnestunud neid isegi kriimustada. Ütleme, et sel oli siiski teatud – moodsa sõnaga – teraapiline efekt, sain oma frustratsiooni välja valada ja natukeseks ajaks see aitas.
Möödus arvatavasti aasta. Lõpupoole ma enam päevi ei lugenud. Kõik see, mis ma seal tegin või olin, oli absoluutselt mõttetu. Ma olin lõhkunud kõiki seinu. Tulemusteta. Ma olin üritanud kaevata. Tulemusteta, igal pool tuli vastu seesama tume klaasjas kalju, millest koosnesid mu vangla seinad ja mida mu tööriistad kriimustadagi ei suutnud.
Ma sain väga hästi aru, et see org ei ole elus. Puud õitsesid, kuid ei kandnud vilja. Mahl ei läinud veiniks. Tundus, et keegi on võtnud Maast vaid tüki, silmaga nähtava osa, ja ehitanud selle üles, sügavamalt mõistmata, kuidas kogu elusloodus toimib. Muidugi me teadsime, et kui mesilasi ei ole, ära oota viljapuudelt saaki, nii nagu me saime aru, et sügavamas mõttes on see üks ja sama elu, mis paneb veini käärima ja haavad mädanema.
Mind haaras põhjatu ükskõiksus. Seda vastikut veini kulus aina rohkem ja lõpupoole ma enam ei hoolinud. Isegi keset merd üksikul saarel on sul alati lootus. Milline võis see seal minul olla? Vahepeal hakkasin paksuks minema, sest teha polnud midagi. Siis tuli aegu, kus jõin ainult veini ja jäin kõhnaks kui luukere. Selle aasta sisse mahtus kõike – oli meeleheitehooge, oli perioode, mil kombineerisin ja konstrueerisin, oli aegu, kui lihtsalt võtsin end kätte, jooksin ja tõstsin raskusi. Oli aegu, kui üritasin savist kirjutustahvleid valmistada ja kaljudesse sõnumit toksida. Kuid üldiselt käisin maha.
Kas jumalad mõõdavad mu vaprust? Olin kõike proovinud.
Siis ühel õhtul – see tähendab pärast seda, kui tuled kustusid – lõikasin endal veenid läbi.
Tulemus ületas kõik ootused. Kupli all süttis valgus ja minu toiduorva salapärane tagasein nihkus kõrvale. Sealt sirutus välja metalne madu, mis must kinni haaras. Võitlesin hetke instinktiivselt, ent siis lasin end lõdvaks ja puhkesin naerma – mida oli mul kaotada? Madu aga tegi midagi mu käega ja mõne hetke pärast avastasin, et verd enam ei jookse ja sügavat viltust haava käes katab tumehall pehme plaaster. Madu lasi mu lahti ja hakkas tagasi tõmbuma. Olin juba aru saanud, et tegelikult ei ole see mingi õige madu, pigem ülikeerukas masin. Haarasin sellest kinni ja lasin end ka avasse vedada.
Olin verekaotusest nõrk ja mul ei olnud kerge kinni hoida. Madu oleks minust arvatavasti ühe rapsakuga vabaneda suutnud, kuid mängisin sellele, et ta ei julge mind vigastada. See oli ju nii totralt elementaarne – pean ma surma eest võitlema hakkama? Kui too, kes mind seal kinni hoidis, soovis, et ma elus püsiksin, siis nüüd tuli mulle midagi vastu anda – kasvõi näiteks teadmine, kes ta selline on.
Madu kõhkles, peatus. Tükk aega ei juhtunud midagi. Nägin läbi ava punakat hämarust ja midagi taolist, mida mäletasin esimesest ärkamisest võõras maailmas. See ei olnud väga kutsuv, kuid ma olin purjus ja üle sellest piirist, et midagi karta. Lõpuks hakkas madu uuesti liikuma ja vedas mu ettevaatlikult läbi ava.
Sattusin kuplist