Kuulsin kraapimist. Siledal põrandal oli ebakorrapärane tuhmist, kergelt läikivast metallist lapp, üht pidi vast 15 ja teist pidi 25 sammu, ümbritsetud kahest sõrmejämedusest traadist piirdega. See läks sujuvalt üle, justkui voolas viieks-kuueks kahe sammu laiuseks käiguteeks. Kui palju ma peaksin kirjeldama? Hallikate konstruktsioonide käsitamatu segadik tuhmis punases valguses. Sellepärast kuluski mul üsna mitu minutit ja tegelikult pani alles too kriipimine mind märkama põrandal, minust umbes 15 sammu kaugusel piirde ääres seisvat elukat.
Kõige kummalisemat elukat, keda ma kunagi näinud olin. Palju fantastilisemat, kui ma iganes oleksin endale ette kujutada suutnud. Jõllitasin teda ja tema jõllitas mind oma kõigi nelja silmaga.
Mingis teises olukorras oleks elukas tõelist õudu tekitanud, kuid olin nii-öelda põhjast läbi käinud. Ma ei kartnud üldse ja seepärast ajas too groteskne – minu jaoks, eks ole – monstrum mind hoopis naerma. Selles olendis oli kõik vale. Üks silm oli teistest mitu korda suurem ja nagu teatud kaladel, kel silmad ühele küljele rännanud, võis ka selle peletise pealt selgelt näha, kuidas too silm oli teistest suuremaks kasvanud ja ülejäänud selle ümber enam-vähem korrapäraseks võrdkülgseks kolmnurgaks veninud. Pikad kõverad jalad oleksid lasknud arvata, et tegu on ämblikuga, kuid ka see polnud tõsi, sest elukas seisis neist neljal ja ülejäänud kuus hulga peenemat töllerdasid ta ees õhus, nähes välja märkimisväärselt kasutud.
Elukas tuli lähemale. Ma ei teadnud, mida asjast arvata, kuid igaks juhuks ajasin end püsti ja taandusin sammu. Ka tema taandus sammu. Seisime teineteist jõllitades mitu minutit. Siis astus ta uuesti lähemale. Olin end kogunud ja jäin paigale. Lõpuks seisis ta minust arvata kolme sammu kaugusel teisel pool põrandale jäänud metalset maopead. Elukas oli minust suurem ja hulga raskem. Veider deformeerunud pea võis tõusta minu omast kõrgemale, kuigi enamasti jäi mu rinna kõrgusele, ja kere selle taga oli masajas. Tema suurim silm oli rusikasuurune ja üleni must, samas kui silmatera kumas kõigis vikerkaarevärvides, ülejäänud silmad olid süsimustad ja väikese näpu otsa suurused.
Ta võttis oma esijäsemetega kusagilt vöölt mingi küünarvarrepikkuse ja pöidlajämeduse toru, võlus selle ruudukujuliseks raamiks ja tekitas selle keskele punakaskollase helenduse. Sain aru, et ta liigub oma neljal jalal nagu inimene kahel, ja need kuus peenikest kasutuna näivat jalga, mis tilpnevad välja nii-öelda kaelalt, võivad töötada koos nagu inimese kaks kätt sõrmedega.
Üks metallmadu liigutas oma alusel. Võpatasin, kuid ei taandunud. Olend jälgis vaheldumisi mind ja seda madu. Too sirutas end aeglaselt välja, sättis mahakukkunud pea endale otsa ja tõstis selle ühele riiulile, kuhu see suurepäraselt sobis. Märkasin, et neid erinevaid «päid» oli seal teisigi. Madu keris end oma alusele tagasi.
Astusin elukast mööda põranda servale ja vaatasin ringi. Paremaks sellest midagi ei läinud. Oh, muidugi sain ma aru, et see «pea», mis minuga oli tegelenud, oli arstimiseks, ja küllap need päid vahetavad maod ka koristasid ja toitsid mind. Ilmselgelt tegid nad seda tolle olevuse käsul, sest madu oli hakanud liikuma siis, kui ta oma võluruudus helendust puudutas. Selge ju, et too olevus oli juht.
Vahtimisest ei läinud midagi paremaks, nii et pöördusin eluka juurde tagasi. Natuke aega tantsisime seal aeglast ringmängu, kuni söandasime teineteist puudutada. Tal ei olnud krabi või putuka kõva kesta, ta oli pehme nagu maised loomad. Tema värvi ma kirjeldada ei oska, kõige lähem oleks kirju-hall – elukas oli üldiselt ebamäärast maksakarva, kuid sellest kumas läbi kõiki võimalikke ja võimatuid muid toone.
Korraga haaras mind kohutav väsimus – ma olin üsna purjus ja olin end ju enesetapuni üles keeranud, lisaks verekaotus ja nüüd veel nii palju uusi muljeid. Igatahes hakkas mul pea ringi käima ja ma olin sunnitud maha istuma. Elukas uuris mind ja nõidus taas oma tahvlikesega. Üks metallmadu võttis hoidjast 12 haarmega kaheksajalga meenutava asja peaks ja tõstis mind nendega õhku. Haarmed olid pehmed ja puudutus hell, nagu ema oma last tõstaks. Ma ei jaksanud protesteerida, kui see mind mu madratsile asetas. Madu tõmbus tagasi, luuk sulgus ja olin taas üksi. Olin liiga väsinud, et hoolida, vajusin nagu musta auku.
Kui ärkasin, oli kustunud see tuli, mida oma kupli lae all esimest korda näinud olin, ent väljas oli päev; kui kaua, ma ei teadnud. Mul kulus tükk aega arusaamiseks, et kõik see, mis eelmisel õhtul juhtus, polnud unenägu. Peamiselt veenis mind plaaster käel. Mahavoolanud veri muide oli koristatud.
Sõin, tegin kõik omad hädad ja istusin ootama. Kulus arvata tund. Läksin ja põrutasin paar korda rusikaga vastu luuki. Ja ennäe, see avaneski. Elukaid oli nüüd kolm. Sain aru, et nad on riides ja arvasin ära tundvat «oma». Vahtisime natuke aega tõtt ja kuna mul targemat teha ei olnud, otsustasin laiemalt ringi vaadata. Nad ei takistanud mind, tõmbusid vaid eest ära.
Tõenäoliselt oli see kõige ebatavalisem päev minu elus. Ma hulkusin mööda lõputuna näivaid sildu, kaldteid, koridore ja treppe. Mingi aja pärast sain aru, et kogu segadik on põimitud ümber erinevas suuruses ja väga erineva sisuga… kongide. Latrite. Kastide. Vanglaaedade. Noh, ühes sellises olin ma ise kogu aeg elanud ja väljastpoolt vaadatuna oli sein läbipaistev.
Öelgem see siis välja – ma olin loomaaias. Puuris. Põrkusin muide alailma nähtamatute seinte vastu, enne kui õppisin tähele panema märke põrandal. Igale poole nad mind ei lasknud, astusid kurisevat vilet tehes mu teele. Varsti õppisin ka nende alade tähistust märkama ja muide, nad ei käinud seal isegi või kui mõnes käisid, olid silmnähtavalt ettevaatlikud. Mitte minu saatjad, nemad olid mul kogu aeg kannul, kuid nägime ka paljusid teisi… krabisid. (Nad ei ole krabid, aga kuidagi tuleb neid ju nimetada.) Neid oli sadu ja nad vahetasid mind märgates mu saatjatega kriginat ning seejärel lihtsalt vaatasid mind ja hoidusid mu teel kõrvale. Ja üks huvitav fakt, mis mulle silma hakkas – jalgsi ringi liikuvatest krabidest kümneid kordi rohkem sõitis neid ühe puuri juurest teise juurde liikuva põhjaga torudes. Mingil hetkel taipasin, et kuigi nad näevad puuridesse seal, kus toru vastu puuriseina liibub, ei näe ka nemad seda «köögipoolt», kus mina ringi hulgun.
Käisin sel päeval maha vist oma 30 kilomeetrit. Sain aru, et mulle tuttavate loomade ja taimede puurid on enam-vähem kobaras minu oma lähedal. Näis, et ka muud uskumatud ja arusaamatud eluvormid on kuidagi grupeeritud, ilmselt maailma järgi, kust nad pärit on, kuid ega ma piire määrata enamasti ei suutnud. Mu saatjad vahetusid vähemalt kolm korda.
Päeva lõpuks uurisin oma puuri väljastpoolt. Paistis, et mu elamiskuplisse need torudes liikuvad ei näe, kuid plaaster randmel tuletas meelde, et keegi jälgib mind väga tähelepanelikult. Vaatasin neile otsa ja kraapisin seina. Siis viipasin nad endale järgnema ja läksin oma puuri kuplist läbi «lageda taeva» alla. Üks krabi, arvatavasti see «minu oma», tuligi. (Mu saatjad olid viimast korda vahetunud, kui puuri lähedusse tagasi jõudsin, kuid päris kindel ma muidugi olla ei võinud.) Läksin kalju juurde ja nühkisin seda käega. Siis viisin ta väljaspoole tagasi ja nühkisin seal seina, siis viisin ta uuesti sissepoole ja nühkisin uuesti seina. Siis küsisin ta raami. Ta kõhkles hetke ja andis selle mulle. Surusin selle vastu oma kupli seina, tõstsin eemale ja vaatasin teda läbi selle. Siis kutsusin ta uuesti välja ja kordasin tegevust. Ja siis uuesti sisse. Lõpuks ta taipas. Ta küsis mult raami tagasi ja tegi sellega midagi ja korraga ma nägin välja.
Olin kohutavalt väsinud.
Läksin kuplisse. Krabi järgnes mulle. Pakkusin talle puuvilju. Ta võttis küll vastu, kuid sööma ei hakanud. Mina lasin toidul hea maitsta ja istusin oma madratsile. Tema suundus luugi poole.
«Kuule oota!» Kõndisin talle järele ja jäin luugi vahele seisma, et ta ei saaks seda sulgeda.
Ta sirutas väga aeglaselt oma käed ja üritas mind sissepoole lükata. Ma lasin end lükata, kuid panin käe luugiservale. Ta mõtles natuke ja