Mees taganes sammu. Ta ei soovinud sugugi, et naise higis leiduvad aplad satikad ta aatomhaaval koost lahti võtavad.
«Nad ei saa sulle kahju teha,» ütles Soz. «Iga lõhkuja lagundab konkreetset materjali. Need minu omad on rangelt täpsed, isegi tehase partiinumbrini välja.»
Mees viipas teise aheldatud jalgade poole. «Vale partiinumber?»
«Ilmselt küll. Või siis molekulaarstruktuuri vead.» Lähemale kummardudes hõõrus ta oma rannet vastu mehe pahkluu külge kinnitatud ahelat.
«Kuule.» Mees rapsas jala eemale. «Mida sa teed?»
«Võib-olla sinu omade peal toimivad.»
«Kas sa ei arva, et on ohtlik kanda oma kehas satikaid, mis asju lõhuvad?»
«Need pole satikad. Need on kõigest ensüümid. Ja nad pole ohtlikumad kui siin lõksus olla.»
Mees teadis, et teisel on küllap õigus, aga hakkas siiski oma armuihaste impulsside suhtes kõhklusi tundma. Inimesed higistavad armatsedes. Palju.
«Jato, ära tee sellist nägu,» ütles naine. «Lõhkujaid toodavad minu higinäärmetes paiknevad sõlmekesed, mis muutuvad aktiivseks ainult siis, kui ma lähen võitlusrežiimi. Pealegi ei saa nad inimesi lagundada. Meie koostis on liiga erisugune.»
Mees istus eendile, naise lähedusse, ent mitte liiga ligi, ja näitas oma endiselt ahelas pahkluu poole. «Arvatavasti vale partii.»
«Küllap vist.» Naine sikutas käerauda randmel ja suutis selle sentimeetri jagu ülespoole vedada. Nahk ta randmel oli tavalisest koest elastsem, mitte palju, kuid piisavalt selleks, et ta sai selle käeraua alt välja tõmmata. Mees nägi, mida teine otsib – väikest ümmargust pesa oma randmel.
«Sul on auk,» sõnas ta.
«Tegelikult kuus tükki. Randmetes, pahkluudes, selgroo alaosas ja kaelas.»
See selgitas kaela- ja pihavõrusid. «Mida need teevad?»
«Võtavad signaale vastu.» Naine tõstis käe üles, nii et pesa jäi ruumi teises seinas oleva konsooli poole. «Kui ma torkan tollest sõlmest lähtuva pistiku sellesse pessa, ühendab see minu kehas oleva arvutivõrgu konsooliga.»
See ei kõlanud nii, nagu võiks sellest erilist abi olla. «Pistik on seal ja sina siin.»
«Sellepärast konsoolid edastavadki infrapunasignaale.» Naise näol oli sissepoole suunatud ilme, nagu jooksutaks ta mehele vastamiseks salvestatud rutiini, samal ajal tähelepanu mujale koondades. «Need pesad toimivad infrapunavastuvõtjate ja – saatjatena. Biooptilised niidid minu kehas kannavad signaale selgroos asuvasse arvutisõlme. See töötleb andmeid ja kas reageerib või võtab mu ajuga ühendust. Minu närvirakkude bioelektroodid tõlgivad selle kahendsignaali mõtteks: 1 paneb närviraku tööle ja 0 ei tee midagi. See töötab vastupidi ka, nii et ma saan oma selgroosõlmega «rääkida».»
Mees kahtlustas, et küllap on Nightingale infrapunasignaalidega üle ujutatud. «Kuidas sa kannatad kogu aeg nii suure müra käes olla?»
«Ma ei ole. Ainult siis, kui vastuvõtule lülitan.» Tema tähelepanu oli nüüd jälle täielikult mehe juures. «Signaalides on palju müra ja see pole nii turvaline kui füüsiline ühendus. Aga sellest piisab, et saaksin vahetada andmeid nii lähedal asuva sõlmega nagu too seal.»
«Ja?»
Naine häälitses nördinult. «See ruum peaks avalikest signaalidest kubisema. Aga ma ei saa midagi kätte.»
Mees ei uskunud, et Crankenshaft hakkaks end linnast ära lõikama. «Võib-olla ta tegi sulle midagi.»
«Minu diagnostika ei registreeri mingeid tarkvaraviiruseid ega surkimist.» Naine vakatas. «Aga tead, mu sisevõrk on osaliselt konstrueeritud mu enda DNA-st. Võibolla ta nakatas selle bioloogilise viirusega.» Sõnagi lisamata tõstis ta randme ja sülitas selles olevasse pesasse.
Jato märkis kuivalt: «Selle solvamisest pole abi.»
Naine naeratas. «Kui mu biomehaanilises võrgus on viirus lahti, suudavad nanomedid mu süljes võib-olla antikehasid teha.»
«Saad sa midagi kätte?»
«Ei midagi.» Mõne aja pärast ütles ta: «Jah. Teade balleti kohta.» Ta mõtted olid jälle sissepoole koondatud. «Ma ei suuda ikka veel linna süsteemiga ühendust saada… aga ma usun, et võin siseneda tolle konsooli sõlme seal.»
Jato jõllitas tema poole. «Pole lootustki. See on Crankenshafti privaatsõlm. Kõik teavad, et selle turve on murdmatu.»
Külm naeratus puudutas naise huuli. «Turve on minu mäng.»
Hetk hiljem ütles naine: «Kui sa tahad, võin välja otsida ta holoskulptuuri sinust.»
Jato neelatas. Sama hästi oleks naine võinud talle nagu vanas kõnekäänus puuga pähe anda. «Jah. Tahan.»
Naine viipas stuudio keskosa poole. «See ta on.»
Mees pöördus ja peaaegu ahmis õhku.
Õhk basseini kohal hõõgus vikerkaarevärvilises udus. See triivis üle läikivate valgete koonuste, mis vees seisid, nagu päikest varjavate pilvede varjud kaljupaljanditel. Selline töö, mehelt, kes oli kogu elu öös elanud. Igale koonusele ilmusid holod Jatost. Kõige pikemal, mille ristlõige oli ümmargune, istus ta põlved vastu rinda, värisedes, rõivad ja juuksed tilkumas. Ta oli noorem, kaheksa aastat noorem, kõigest tugev teismeline. Tema näol vahetusid tunded: raev, segadus, pahameel.
Järgmisel koonusel, mille tipp oli kaldu maha lõigatud ja ristlõige seetõttu ellipsikujuline, seisis vanem Jato. Ta mäletas selle modelliks olemist, kuidas ta seisis tundide kaupa pinnalt väljakerkival kitsal laval. Crankenshaft oli pärast lava ära võtnud ja pildilt kustutanud, nii et Jato holo lihtsalt hõljus õhus, punased ja sinised pilved üle näo libisemas. Ta karjus, käed küljel rusikasse surutud. Häält polnud: ainult suu liikus. Valgusemängu tõttu oli sõnadest raske aru saada, aga tema teadis, mis need olid. Ta oli oma emakeeles Crankenshafti sõimanud.
Paraboolse koonuse juures olev Jato istus basseinis, puusadeni vees. Ta vedas kätega vees edasi- tagasi, harjumus, mille ta oli omandanud tüdimusega toimetulemiseks. Hüperboolse koonuse juures ta põlvitas, vesi pihani. Crankenshaft oli holo töödelnud, et anda talle vana välimus. Iidne. Ta nägu oli vanaduse kaart, puutumata biovoolimisest, mida rikkad kasutasid, et oma pikendatud elu jooksul noorust säilitada. Tuuleiilid lennutasid hapraid valgeid juukseid ümber ta pea. Kühmus, pahklik, nõder: see oli tema surelikkuse portree.
See elav pilt jäi mõneks sekundiks paigale. Siis tõusid kõik Jatod ja hakkasid üksteisest läbi kõndides koonuselt koonusele astuma, mitmevärvilised pilved üle keha voogamas. Mõni raevutses, teised värisesid, osa liikusid nagu masinad.
Iga kuju jagunes, muutus kaheks Jatoks, kes kõik jätkasid oma kummalist marssi. Nad jagunesid uuesti, iga neliku originaal astus koonuselt koonusele, teised pidasid temaga sammu õhus. Varjudena ilmusid uued kujutised, kõik vaid veidi erinevad, tekitades suleefekti. Üks noorem nuttis. Ta mäletas seda päeva: ta oli rääkinud Crankenshaftile oma perekonnast, kuidas ta neid armastas, kuidas nad kindlasti mõtlevad, et ta on surnud. Üks teine Jato kujutis naeris. Naeris. Oli ometi aegu, mil ta naeris – isegi vestles Crankenshaftiga viisakalt.
Basseini võimendasid holod veest, mis katsid päris vett nagu mitu säritust: võimatult teravaharjalised või saehambulised lained, punaselt, purpurselt, roheliselt, sinakasroheliselt, kuldselt ja hõbedaselt hõõguv fosforestsents. Stuudios puhuvad iilid piitsutasid ehtsa vee laineharjaliseks, mis lisas holodele juhuslikke aktsente.
Jatod koos oma varjudega jagunesid jälle. Nad kõik peatusid ja tõstsid käed. Liigutus kandus rööbiti ühelt kujutiselt teisele nagu kirjeldaks mitut kvantuniversumit, millest igaüks visandab algsest erineva tuleviku. Üle kujude pritsis vikerkaarevärviline kosk, pannes need virvendama. Ent raevu neil nägudel ei suutnud varjata ükski hägu.
«Kõigevägevamad pühakud,» sõnas Soz. «See on võimas.»
Jato