«Kas ma peaks sellest meelitatud olema?»
Soz krimpsutas nägu. «Ma ei mõelnud…» ta vakatas skulptuuri põrnitsema. «Vaata oma silmi, Jato.»
«See oleks vast vägitükk.» Kuid ta sai aru, mida teine öelda tahab. Ta uuris kujutisi – ja peaaegu kõõksatas, kui seda nägi. Erepunane. Kõigi kujutiste silmad olid muutunud punaseks, rubiinkarmiks ja rubiinkülmaks. Ka juuksed muutusid, tumepruunist kristalselt mustaks. Ta ei suutnud seda uskuda. Crankenshaft andis talle kaupleja välimuse.
Ta tõusis, käed küljel rusikasse tõmbumas. «Ma löön ta maha.»
«See on süütunne,» lausus Soz. «Ja katarsis.»
«Mida põrgut see tähendab?»
«See kõik on seal olemas,» ütles naine. «Süü, mida unelejad tunnevad, teades, millise jõhkrusega on nende mahasalatud hõimlased tuhandeid rahvaid kohelnud. Ja katarsis. Mõistes, et nendes koletist enam ei ole. Nad on end vabastanud, neist on saanud kauplejate asemel unelejad.»
«Siis on see vale.» Jato oli nii vihane, et sai vaevalt sõna suust. «Selle «katarsise» nimel muutis Crankenshaft end täpselt samaks olendiks, kellest see peaks ta vabastama. Ta on teinud mind selle näoliseks, mida ta endas vihkab, millest ta iial vabaks ei saa…» Jato vakatas järsku. Siis istus ta uuesti maha. «Oh kurat.»
Soz jälgis ta ilmet. «Mida?»
«Tema parim töö. Astu oma deemonitele vastu ja aja nad välja. Mina olen alusmaterjal.» See oli äkitselt liigagi ilmne. «Saa lahti minust ja tema sisemised kuradid kaovad.» Jato neelatas. «Ta kavatseb mind tappa, osana sellest skulptuurist. Tal oli see kogu aeg kavas.»
Naine vaatas talle pärani silmi otsa. «See on haige.»
Jato soovis, et poleks naist üldse sellesse seganud. «Kui oleksime Promenaadil surnud, oleks ta nende stseenidega edasi töötanud. Nüüd oled sa tal jälil, nii et tal pole midagi kaotada, kui toob meid siia, kus ta saab teost oma vajadust mööda kohandada.»
«Tegelikult,» lausus hääl, «oled sina see, kes tapab selle naise.»
Jato vaatas võpatades üles. Crankenshaft seisis stuudio vastasseinas konsooli kõrval, selles nurgas, kus kaks holoseina kokku puutusid. Ühes käes hoidis ta Jato linnuskulptuuri, teises oli laserkarabiin.
«Tragöödia,» jätkas Crankenshaft häälel, mida ta kasutas siis, kui tahtis Jatot õrritada, tema raevu lõkkele puhuda. «Ta tuli suurima elusoleva kunstniku juurde, lootes inspireerida unenägu. Lõppude lõpuks on ilusal naisel eeliseid. Paraku saabus ta sel ajal, kui sina siin olid.» Ta ohkas. «Ma poleks mingil juhul pidanud teid kahekesi jätma. Aga kes võinuks arvata, et Impeeriumi Sõnumitooja on ohus? Pealegi, Jato, me arvasime, et oleme su terveks ravinud.» Ta raputas pead. «Ta oli liiga enesekindel. Üks ettevaatamatu hetk ja sul õnnestus ta kinni siduda.» Lindu kergitades lausus ta: «Nüri ese, mille sa minult varastasid, tõi talle surma. Ma olin sunnitud su enesekaitseks tapma.»
Jato tõusis püsti, plahvatus sees ülespoole kerkimas. Aga enne kui see valla pääses, lausus Soz mahedal häälel: «Sina oled Granite Crankenshaft.»
Nende vangistaja ilme muutus rahutuks. «Sa poleks pidanud tema dokumentides nuuskima, Sõnumitooja.»
«Miks sa peaksid väitma, et Jato linnu sinult varastas?» küsis naine. «Ta tegi selle.»Tõmblev lihas Crankenshafti silma all nõksatas ägedalt. Ta nihutas skulptuuri, käsi selle ümber, nagu hoiaks relva. «Keegi ei usuks iialgi, et tema lõi nii vapustava teose nagu see, tolle fuugaga. Ainult minuga kokkupuutumine võimaldas tal seda teha. Mina. Ta ei oleks kuidagi suutnud seda üksinda teha. Nii et au kuulub mulle.»Jato teadis, et peaks olema tulivihane selle üle, et Crankenshaft tahab tema töö enda omaks kuulutada. Kuid see, mis ta vangistaja sõnadest järeldus, vapustas teda niivõrd, et väite ülbus ei avaldanud talle mõju. Ta suutis seda vaevu uskuda. Tema töö ohustas suurt Granite Crankenshafti.
Crankenshaft haakis vöö küljest lahti nööri ja viskas selle nende suunas. See maandus Jato jalge ette, nahkrihm, mõlemas otsas keramopleksist kuul. See võinuks olla ükskõik mis alates kaunistusest kuni ülijuhtiva võrguni.
«Seo ta käed selja taha,» ütles Crankenshaft.
Jato ristas käed rinnale. «Ei.»
Crankenshaft puudutas mingit paneeli konsoolil. Hiigelkera roomas läbi pilu termoplastseinas ja hõljus stuudio keskele.
«Mittelineaarne dünaamika ja metapsühholoogia,» kommenteeris mees. «Kas tead, et piisavalt üksikasjalike algtingimuste korral on võimalik modelleerida sigimist? Korrelatsioon arvutustulemuste ja neist tingimustest lähtuva tegeliku toimingu vahel on üsna suur.»
Jato kortsutas kulmu. «Millest sa räägid?»
«Seksist,» vastas teine. «Kui algne stseen piisavalt hästi paika panna, on võimalik modelleerida ülejäänu hämmastava täpsusega.»
«Mine põrgu,» ütles Jato.
«Seo ta käed kinni.»
«Ei.»
«Alusta protokolli,» sõnas teine.
Kerast libisesid välja kolm püstolsüstalt. Jato ei kummardunud küllalt kiiresti, kuid see ei lugenud: ükski lask polnud temale suunatud. Sozi liikumine oli nagu hägune sähvatus, aga eendi külge aheldatud jalgadega ei saanud ta paigast. Üks lask läks mööda, aga naise reaktsiooni järgi otsustades teised kaks tabasid. Ta jõnksatas, nagu oleks teda löödud, ja kogu ta keha tõmbus pingule.
«Mida sa teed?» karjus Jato Crankenshaftile.
«Kõik on korras, Jato,» ütles Soz. «Minuga on korras.»
«See on kellmürk,» ütles Crankenshaft naisele. «Isegi sinu medid ei suuda piisavalt kohastuda, et sellega toime tulla.»
Naine ei öelnud midagi, ainult keskendas mehele häirivalt intensiivse pilgu.
«Mis on kellmürk?" küsis Jato.
Soz vaatas tema poole. «Nimi tuleb kellreaktsioonidest.» Ehkki hääl kõlas rahulikult, pärlendas naise meelekohtadel higi. «Kui kombineerida teatud kemikaalid õigetel tingimustel, läbivad nad tsüklina rea reaktsioone. Kellmürgid läbivad oma tsükli inimveres, iga samm toodab erineva mürgi.»
«Suudavad su nanomedid sellega võidelda?» küsis Jato.
Vastas Crankenshaft. «Isegi kõrgetasemelised medid on keerukate tsüklitega hädas. Selles on sadu samme, kõik muutuva kestuse ja tsüklist tsüklisse muutuvate kõrvalreaktsioonidega. See on hiilgav keemiline looming.» Ta heitis Jatole hindava pilgu. «Sina oled üht tsükli mürkidest tunda saanud. Kui sa viimati siin olid. Võibolla tuleb meelde?»
Jato mäletas hästi. See oli põrgumoodi kõrvetanud.
«Teiste mõju on teistsugune,» täheldas Crankenshaft, nagu oleks Soz laborikatse. «Iiveldus, lihaste jäikus, peapööritus, valu. Peagi hakkab ta oksendama. Lõpuks ta sureb.»
Soz jäi rahulikuks, kuid meelekohtadelt voolas higi. Kui ta seda ära pühkis, paistis liigutus mehaanilisena, nagu oleks ta lasknud kehas paikneval hüdraulikal juhtimise üle võtta.
«Kohe, kui ta käed on seotud,» lausus Crankenshaft, «annan talle vastumürgi.»
«Jato,» ütles naine vaikselt.
«Tee, nagu ta ütleb. Palun.»
Pinget tema hääles oli võimatu valesti mõista. Jato krahmas põrandalt nahkrihma ja mähkis selle ümber naise randmete. Katkine lukumehhanism teise käeraudadel tundus soojana, arvatavasti energiast, mis vabanes, kui ta lõhkujad seda järasid. Mees sidus rihma lõdvalt ümber teise randmete, tegemata katsetki seda sõlme siduda. Ent keramopleksikerad aktiveerusid ja rapsasid nöörid pingule, sidudes naise randmed ja haakudes siis teineteisesse.
«Nahk,» ütles Crankenshaft.
Jato ajas end sirgu. «Mida?»
«Molekulaarses