«Ühesõnaga, te ei tea, kuidas see laev liikus, teil pole aimugi, kui kaugelt see tulla võis ja mis sellega üldse juhtus?»
«Paraku on su kokkuvõte adekvaatne. See laev võis tulla tuhandete, aga ka sadade tuhandete valgusaastate tagant, kuid meil pole vähimatki aimu, mis suunast. See laev on üle elanud katastroofi, kuid me ei tea, millise. Vaata, jõud, millega liigutatakse selliseid laevu tähtede vahel, on nii suured, et kui midagi läheb tõsiselt viltu, muutub kogu laev hetkega ülikuumaks gaasiks. Kõige tõepärasem on oletus, et see laev oli algselt selline» – ta tekitas joonise, kus laeva oli täiendatud osaliselt põimitud tükiga, mis asus justkui kõrval – «ja see puuduv on ülevalguskiirusmootor. Mingil põhjusel oli meeskond sunnitud end põhilaevast lahti rebima ja lendas sellega minema.»
«Nad arendasid kiirust, ent ühel hetkel avastasid, et ei suuda enam pidurdada. Siis otsustasid päästa, mis päästa annab, ja hüppasid minema osaga, mis hüpata suutis?» pakkusin välja.
Tumepull tegi peaga veidra kaheksakujulise liigutuse, mis käis kaasas sellega, kui ma teda hämmastada suutsin. «Jah.» Aga mis siin mõelda oli?
Ta sõidutas mind veel natuke ringi mööda võõra laeva neid koridore, kust süstik lahedalt läbi mahtus, ja siis pöördusime suurele laevale tagasi. Nägin ja teadsin, et ega nad seda sõitu ainult minu pärast ka ei korraldanud – võõral laeval elas ja töötas krabide uurimismeeskond, laeva kasutasid selle liikmed tulekuks-minekuks, neile toodi varustust ja alla planeedile saadeti kapsleid ning muid detaile täiendavaks uurimiseks.
Meie retk ei võtnud kokku päevagi. Olin läbinud pikema maa, kui inimene terve elu jooksul käia suudaks, olin liikunud kiirusega, millega Roomast koju jõudmine võtaks vähem, kui käest lastud kivi maha kukub, olin tõusnud maapinnast kõrgemale kui vahemaa kodust Hispaaniasse või Kreekasse, ent ometi olin teest Maale läbinud väiksema osa kui mere kaldal jalad märjaks saanud poisike teest Indiasse… kui ma vaid oleksin teadnud, kus suunas Maa üldse asub.
Ma jätsin joomise mõneks ajaks maha. Ühtlasi panin veini käima, sest… Oh, seda on mul siiani… kuidagi nadi seletada. Krabid ei saanud ju elusolendeid niisama üles äratada, teadmata, kas need üldse suudavad nende planeedi raskusjõus ja õhus elada. Jah, gravitatsiooniteooria oli mulle üllatus ja õhu koostis ja üldse kõik atmosfääri puutuv muidugi ka, aga kui nad selle ära seletasid, on see ju nii elementaarne. Lisaks tahavad elusolendid süüa, juua ja õiget temperatuuri. Olgu, seda oli suhteliselt lihtne välja lugeda, mis planeedilt mis organismid pärit. Taimede kasvatamise ja paljundamisega said nad suhteliselt kergesti hakkama ja tõepoolest, puud minu puuris olid 7–8 aastat vanad. Palju raskem oli ära arvata, mida erinevad loomad söövad. Selles osas oli neile suuresti abiks olendite endi mao sisu.
Arvasite juba ära? See vein, mida ma kogu aeg jõin, oli ligikaudne tuletis mu maost leitud poolseeditud veinist.
Ega ma instituudi territooriumilt ise väljas käima ei hakanud, kuigi Tumepull mind õige tihti nende planeedil ringi sõidutas. Sain teada, et ega nad kõik nii rahumeelsed ja targad ei olegi. See planeet oli tegelikult Beeta – selline oleks parim sisuline ja vormiline lähend nende nimele. See ei olnud nende koduplaneet, vaid esimene koloonia. See on pikk lugu, aga ajaloolistel põhjustel oli Beeta läbi kõigi asustamisest möödunud aastatuhandete jäänud suhteliselt vabameelseks ja metsikuks kindlustehaseks. Ma sain aru, et nende koduplaneet, Alfa siis, on rohkem Šveits – üle mõistuse kallis, viimse liivaterani läikima nühitud, nii konservatiivne, et iga normaalne olevus saab tolmuallergia, ja kui asjasse süveneda, siis ammu ajaloo tupikteele unustatud turistilõks.
Ühesõnaga, kõike võis juhtuda, kui ma üksi hulkuma läheksin. Instituudi territoorium oli suletud ja turvateenistus korralik. Ja lõpuks oli seda territooriumi üle kümne ruutkilomeetri.
Tumepull oli küll ülimalt tunnustatud professor, kuid tema ja instituudi juhi vahele mahtus veel üks aste. Paraku, niipalju kui mina aru sain, lugesid tunnustatus ja isiklikud suhted rohkem. Tegelikult oli instituudi puhul tegemist ülimalt keeruka ja erinevatest huvidest läbi põimunud võimustruktuuriga, millest ma lõpuni täielikult aru ei saanudki. Nagu öeldud, administratsiooni dimensioonis oli Tumepull kõigest midagi tsentuurio tasemel. Akadeemilises dimensioonis oli ta üks viiest või kuuest tipus olijast. Lisaks olid aga veel sõjaväelaste huvid võimalike sellesuunaliste lahenduste vastu ja igasugused tööstusega seotud huvigrupid võimalike uudsete lahenduste jahil. Ma kulutasin mitu päeva tähekaartide joonistamiseks ja jutustasin vanu legende ühele krabile, kes – kui ma ikka Tumepullist õigesti aru sain – oli nende julgeoleku spetsialist ja tegeles mind Maalt röövinud võõraste ohuga kõige kõrgemal tasemel. Minu ähmane pilt Linnuteest kinnitas seda, mida niigi teadsin – kui see vähegi õige on, olen Maast arvatavasti tuhandete valgusaastate kaugusel, muus osas ma teda enesestmõistetavalt eriti aidata ei saanud.
Instituudi juht oli krabi, keda hakkasin nimetama Kivipeaks. Ma olen üsna kindel, et inimeste ja krabide irooniataju ei ühti ja ta nägi selles nimes ainult positiivset. Krabidel oli üks väga inimlik joon – ka nemad läksid vananedes paksuks. Eriti sellised tähtsate kohtade peal olijad. Kivipea pea meenutas tõesti merest uhutud hallikat graniitrahnu, ent isegi mina sain aru, et tegu on jäiga ja piiratud ametnikuga. Teisalt ei saa ma tema kohta ka midagi halba öelda. Nagu kõik teised, oli ta valmis piinlikkusest nahast välja pugema, kui sai aru, et nad on sapiens’i terve aasta tavalise loomana kinni pidanud. Ütleme, mul aitas situatsiooni õigesti hinnata mõistmine, nad ei poputanud mind niimoodi vaid häbitunde pärast. Võõra laeva uurimine oli nad taevasse lennutanud, minuga toimunu aga ähvardas üldiseks naerualuseks teha.
Nad olid pakkunud mulle kabinetti administratsiooni korrusel. Jah, see oleks umbes sama, kui rääkivale koerale tehtaks kabinet CERN-i juhtkonna lähedusse! Kõigile, kaasa arvatud mulle, oli seda tarvis nagu kalale sandaale. Alguses olin edasi elanud oma vanas kuplis ja mõnikord magasin endiselt seal, kuid praktiliselt kolisin üsna ruttu ühte eraldatud ossa suurimas Maa loodust sisaldavas ühendatud laboritekogumis, kus nad proovisid ettevaatlikult kokku panna võimalikult terviklikku ökosüsteemi, sobitades niipalju näidiseid, kui neil Maa elust oli. Mulle meeldis selles kaasa lüüa, seal oli minust kasu, ja nagu öeldud, oli too ühendatud puuridest või katselappidest ala päris suur. Kõrge ka, ja mulle meeldis mu ruum nii-öelda linnukorrusel, kust avanes vaade poolele instituudile ja kaugemalegi.
Kas ma olen öelnud, et ilma maist päikest imiteeriva lambita on Beeta valgus kord lõbus, kord masendav, kuid alati natuke ärritav? Beeta päike on küll põhijada täht, kuid spektriklassist K8, ehk päikesega võrreldes jahe ja punane, nii et isegi Beeta eredaim keskpäev meenutab ääsikumas õhtut. Süngemate tormiõhtute järgi oleks võinud maalida Hadest.
See oli üks nädalavahetuse õhtu, kui jalutasin enam-vähem sihitult mööda neid ühendvaldusi ja jõudsin oma linnutorni just parajasti selleks, et näha kaht krabi mu suure terminali kallal askeldamas. Nende tööriistavööde järgi oskasin juba sekundiga ära arvata, et tegu on lihttöölistega. Jälgisin neid natuke aega eemalt ja nemad heitsid minu poole natuke närvilisi pilke. Nojah, ma olin ju nii teistsugune ja küllap nad olid eeldanud, et puur on tühi…
Siis hakkas mulle pärale jõudma, mida nad õieti teevad – monteerivad seadet maha.
Jälle pean selgitama – need pulgaks kokku käivad tahvlikesed olid kaasaskandmiseks, suurema osa ajast istusid ja töötasid nad sellise juures, mis käis siis, kui seda ei kasutatud, umbes keskmiseks kuusekännuks kokku, muidu aga võis selle soovi korral endale ümber sättida, nii et olid tervenisti selle sees ja nägid nende sümboleid ja kõike muud igas suunas. Kui tahtsid, jäi pärisümbrus näha, enamasti aga kasutasid krabid esikülge umbes kolmandiku jagu täisringist läbipaistmatuna, mujale tekkivad sümbolid-aknakesed olid läbipaistvad. Vahe oli veel selles, et kaasaskantavat tuli umbes kord paari nädala tagant laadida, kändu aga käis juhe külge. Oli ka igasuguseid vahevariante, kuid tahvel oli see väikseim, mis alati kaasas oli, ja minule oli mu «korterisse» pandud suurim, millega sai teha kõike. Eks see pisut raiskamine oli, sest oskasin kasutada ainult väga lihtsaid asju, kuid Tumepull selgitas, et «täisvirtuaalreaalsuse arvuteid» lihtsamaid ei tehtagi.
Kirjutasin