Minu isa oli Rufinus Stauracius Boëthius, praegusajani tuntud filosoofi Anicius Manlius Severinus Boëthiuse neljanda põlve sugulane, ja ema Nonna Varro, Rooma vaesunud patriitsiperest naise ja nime võtnud Hispaania kaupmehe tütar. Minu isa oli õpetatud mees, ta töötas aastaid Kapitooliumi raamatukogus ja ka mina sain väga hea hariduse. Kui mu isa sai 40 – ei tohi unustada, et see oli selle aja kohta juba soliidne iga –, võttis ta vastu Celenius Corba pakkumise saada tema isiklikuks sekretäriks. Ma olin siis 9-aastane, ma mäletan muidugi elu Roomas, kuid suurem osa minu lapsepõlvemälestusi on isand Celeniuse mõisast Roomast 30 kilomeetrit põhjas, paigast, mida nüüd nimetatakse Mazzano Romano. Mõis asus sellelsamal mäel, kus nüüd on korteriteks jagatud keskaegne loss, ja nii valusalt tore oli ära tunda sealsamas looklevat Treja jõe ürgorgu, mis möödunud sajanditega peaaegu üldse muutunud ei ole.
Isa positsiooni kasutades pühendasin ka mina suure osa oma ajast õpingutele ja töötasin seejärel mitmel ametikohal Roomas. See pole oluline. Lühidalt, ma olin 6. sajandi keskpaiga Rooma haritlane.
Ma olen tähelendur. Tahtmatult muidugi. See lugu ongi mu seiklustest Maast väga-väga kaugel. Minu taust on oluline vaid niipalju, et mind aja teises otsas paika panna – selgitada, kust ma tulen, ja öelda ära, et olen sellesama Kreeka-Rooma kultuuri kandja, kuigi teie olete vahepeal palju rämpsu külge võtnud. Oluline on siinkohal veel vaid mõista, et teie ettekujutused tollest ajast on nii valed, et teinekord ma mängin mõttega, kas pole ma mingile alternatiivsele Maale sattunud. Nii see muidugi ei ole. Põhifakte te teate – Roomal ei olnud head ajad, linn ise oli varemetes, kristlastest väikehinged kiskusid templitest kive oma kirikute jaoks ja keegi ei teadnud, millal järgmine barbarite hord väravate taha ilmub. Ent ometi oli see õpetlaste linn, kultuuri ja tsivilisatsiooni linn, mis sest, et too rõve ristiusk igalt poolt peale tungis ja – nagu nüüd tean – lõpuks mattiski tsivilisatsiooni rohkem kui aastatuhandeks pimedusse.
Ma sain hakkama nii paljuga, mida te vaid enda ajastu privileegi mõõtu erioskusteks peate. Kuid sellest ma kirjutangi ja mu lapsepõlve ajastu peegeldamine kirjasõnas on hoopis teine lugu. Võimalik, et seda lugu ei tule – see oli ju terve elu tagasi! Ma ei ole enam ammu selle ajastu inimene, sest vahepealt olen õppinud tundma üht määratult kauget tsivilisatsiooni ja nüüd ka teie ajastut; ja midagi ei ole teha, see kõik on mu peas lootusetult segamini.
Minu tähelendurikarjäär algas äärmiselt vaimustusvaeselt. Olin nädalalõpul teel Roomast isakoju, olin öö peale jäänud ja loksusin kergelt nokastanult ning unega võideldes sadulas. Ja see ongi mu viimane mälestus kodust ja Maast.
Teadvus ärkas tasapisi. Punane kuma ja koletised – mingid sõrad, hiigelmõõdus tundlad, kummalised vonklevad maod, tohutud külmad silmad ja liikumatud kahvatud tuled.
Kirjeldamatult paha oli olla. Kopsudes torkis, maos keeras, pea lõhkus valutada, elevant istus parasjagu mu rinnakorvi puruks ja suus oli maitse, nagu oleks sinna raisakotkas sittunud.
No selge – ma ei ole enam elavate poolel. Nii paha lihtsalt ei saa olla. Ma isegi ei teadnud, mis ei valutaks ega oleks valesti, murtud, väänatud, muljutud ja hell. Pöörasin prooviks pead. Olin võimatult kerge ja lamasin kuidagi õhus. Mul oli korraga külm ja kuum. Iiveldusest hakkasid silme ees keerlema heledad rõngad, kõõksusin sappi. See kuidagi kadus otse suust – mitte et sellest maitse suus paremaks oleks läinud – ja mul oli kohutav janu.
Maailm hakkas ringe tegema ja ma vajusin hämarusse. Ma surin.
… ja siiski mitte päriselt. Minust käisid üle mingid kummalised lained, midagi voolas mööda mu sooni ja kuigi mul oli terve igaviku väga-väga-väga paha, vajusin lõpuks millessegi unelaadsesse. See tundus kui õnnistus.
Ärkasin tühjas, hämara hallika valgusega ruumis. Liigutasin end ja vaatasin tõusmata ringi. Lamasin väga pehmel, vaksapaksusel ja kujult väga täiuslikul risttahukal. Täpsemalt, minu lamamisjälg oli ainus, mis risttahuka täiuslikku vormi rikkus. Risttahukas oli tuhmi roosakas- punakat tooni ja sametine. Ma ei olnud sellist materjali muidugi mitte kunagi näinud.
Siis hakkasin aduma ruumi. Ma olin kupli all, kupli läbimõõt oli ligikaudu 20 sammu ja ma lamasin umbes keskel. Sain teadlikuks võlvavadest, kust kumas valgust, ja häältest, peamiselt vee vulinast.
Siia võiks tegelikult joone vahele tõmmata ja paluda, et te unustaksite kõik, mis eespool kirjas. Ma olen inimene, mees. Sellel hetkel olin 33 aastat vana. Ma olin ennast treeninud ja harjutanud sõjariistade kasutamist – nagu kõigile haritud noortele meestele kohane, kuid ma ei olnud selles väga hea. Haritum olin ma maailma keskmisest muidugi kõvasti. Ma olin kirjamees, ametnik ja mulle meeldiks öelda, et ka teadlane, kuigi mu saavutused selles vallas piirdusid paari pärgamenditäie märkustega kreeka aritmeetikatraktaatide ladina tõlgete kohta.
Arvestades kõike läbielatut pole mu taust väga oluline, panin selle kirja vaid mainimaks, et ma ei tule tühjusest, tulen täiesti konkreetsest ajast ja kohast. Mind on võimalik mõttes kuhugi paika panna, kuigi asjaolusid arvestades võib see pigem segavalt mõjuda.
Igatahes ärkasin ma selles poolhämaras kuplis teadmisega, et minuga on midagi väga kummalist juhtunud.
Võlvkaarte alt paistis midagi päikesevalguse sarnast. Sain aru, et põrand on tegelikult kergelt kreemikas, selline pastelne, ja ülejäänud ruum mitte hall, vaid valge. Mitte pimestavvalge, vaid selline rahulikku tuhmi marmoritooni. Põrand jätkus võlvavade taga kõrguva seinani, mis oli kuplikarva, ja kogu valgus oli tegelikult võlvavade tagant sisse imbuv päevavalgus.
Ajasin end püsti. Mul oli endiselt üsna paha olla, kuid paistis, et midagi väga hullu mul viga pole. Kõht oli tühi ja mul oli janu. Ruumist voolas läbi oja. Koperdasin sinnapoole, jõin oma janu täis, mõtlesin selle üle ja tühjendasin sinnasamasse ka põie.
Mis minuga juhtunud on? Kus ma olen? Ja miks on mul segaseid mälestusi mingist põrgust? Joomahullus? Selles näeb ju kuuldavasti igasuguseid asju, kuid ma olin vaid paar sarvetäit veini joonud, joomahulluseni aga tuleks seda hulga tõsisemalt päevade kaupa teha. Jõin ma mingit mürki? Pani keegi seda mu veini sisse või juhtus see kogemata? Seda ära arvata tundus lootusetu. Samas, mürke on igasuguseid ja kõike arvesse võttes tundus see ehk kõige loogilisem seletus…
Aga kus ma olen? Noh, vaatame ringi. Võlvavasid oli viis ja need asetsesid üsna sümmeetriliselt ringikaheksandiku kaugusel, nii et äärmised olid täpselt vastakuti; vastasküljel kolm puudusid. Täpsemalt, tühjad võlvid olid olemas ja oja muide voolas sisse vasakpoolse kaudu, kui olemasolevate avade poole seljaga seista, ja kadus keskmisse; vesi tuli ja läks läbi tiheda ja tugeva võre.
Keerasin ringi, valisin keskmise võlvava ja kõndisin selle kaudu välja.
Müür, mida läbi avade nägin, oli tegelikult ainult kuplist suurema kontsentrilise ringi jupid, mis ehitatud kuplist umbes 3–4 sammu eemale, ja parasjagu nii suured, et kuplist väljumata suurt muud näha ei olnud. Kõigepealt lasin silmadel pisut valgusega harjuda ja uurisin siis taevast. Midagi oli väga valesti. Taevas oli küll sinine, kuid kuidagi… armetu. Päike paistis peaaegu seniidist – mis on võimatu – ja oli ka kuidagi vale – liiga pisike ja ere. Ka pilved olid olemas, aga ilmselgelt taevasse joonistatud. Ent samas oli see vale taevas üsna kõrgel. Juba seal seistes oli ühe pilguga selge, et ma olen mingi müüri sees. Minu poolenisti sellesse süvistatud kuppel oli ainus detail, mis rikkus seda võimatult siledat ja puutumatut, oma viiekümne sammu kõrgust mõlemale poole kaarduvat seina. Olin jälle segaduses – too müür või kaljusein oli kuidagi liiga sile, et olla looduslik, teisalt ka liiga sile, et olla tehislik; ja liiga suur oli see ka.
Astusin müürijupi tagant välja. Jah, olingi umbes 300-sammuse, hämmastavalt korrapärase, ringikujulise, hallist siledast klaasitaolisest kaljust seintega oru põhjas. Sellesama ühe pilguga oli selge, et lisaks taevale on ka kõik muu valesti. Üldse kõik.
Olgu,