MIS ÜLESANDEID TÄIDAVAD INIMKEHAS SÜSIVESIKUD?
Keskseks ülesandeks on energeetilise materjali („kütuse”) roll. Ööpäevasest energiavajadusest kaetakse toidusüsivesikute (põhiliselt glükoosi) arvel 50…60 % inimkeha energiavajadustest. Pane aga tähele! Sellest peaks 2…3 % energiat tulema süsivesikuliste kiudainete arvelt, st toitaineliste süsivesikute tegelik panustamise protsent on 47…57 %. Lihtsustamise mõttes antakse tavaliselt koguprotsent (50…60 %). Närvisüsteemi energiavajaduse katab normaalses olukorras peaaegu täies mahus glükoos. Lühiajalise energeetilise varuaine roll on maksa ja lihaste glükogeenil. Maksa glükogeeni hüdrolüüsil vabanevat glükoosi saavad kasutada kõik keharakud, lihaste glükogeenist vabanev glükoos jääb ainult lihaste endi energiatarbeks. Rinnapiima laktoos on vastsündinutele ülioluline toitaine, piima laktoos on vajalik ka täiskasvanute söögis (nt oluline galaktoosi allikas, soodustab kaltsiumi kättesaamist jne).
Kuuludes koostisosana antikehade, kaitselimade molekulide ja verehüübimisfaktorite koostisesse, löövad süsivesikud kaasa ka organismi kaitses. Kaitse on ka see, et inimkehas tekib glükoosist glükuroonhape. Viimane teeb kahjutuks toksilisi kehavõõraid aineid, sealhulgas ka ravimaineid. Süsivesikute ehituslik roll avaldub selles, et monosahhariidid on liitsüsivesikute ehitusüksusteks, glükoproteiinid ja glükolipiidid kuuluvad biomembraanide koostisse ning keerulisemad liitsüsivesikud sidekoe, luude ja kõhrede koostisse. Inimkeha süsivesikud on seotud mitmete bioregulatoorsete ülesannetega, sest neid leidub ühe koostisosana ka mõnede hormoonide koosseisus. Biomembraanide välispinnal asuvad oligosahhariid-jäägid osalevad retseptorite talitluse tagamises. Süsivesikute biosünteetilise rolli näiteks on riboosi ja desoksüriboosi andmine nukleotiidide ja seega nukleiinhapete sünteesiks. Süsivesikute ainevahetuse vaheühendid on aluseks rasvhapete ja mõnede asendatavate aminohapete sünteesil. Nagu näeme, on süsivesikud inimese normaalses ainevahetuses (loe: terve olemisel) paljudes rollides väga vajalikud, selleks annavad iga päev olulise panuse ka toiduga õiges koguses ja vahekorras saadud tärklis, glükoos, sahharoos, laktoos ja fruktoos. Kui teadmiste puudumisel kasutatakse toidusüsivesikuid pidevalt valesti, sugenevad tasapisi probleemid. Süüdi pole aga ju süsivesikud, vaid söömine pole olnud pikka aega normaalne! Normaalne söömine, normaalne ka muu!
SÜÜDI POLE TOIDUSÜSIVESIKUD, VAID NENDE ASJATUNDMATU SÖÖMINE (PIDEV ÜLETARBIMINE)
Monosahhariidid ja disahhariidid annavad toidule magusa maitse, muutes toidu isuäratavaks. Polekski probleemi, kui nende tarbimine oleks normaalne. Kõige rohkem eksitakse sahharoosi tarbimisel, sest magusalembus on inimlik. Normaalselt tohib sahharoos katta inimese päevasest toiduenergia kogubilansist vaid 3…5 %. Tavaolukord on aga selline, et sahharoosiga rahuldatakse oma organismi energiavajadusest pidevalt 20…35 %. Pane tähele! See on 6…10 kordne ebanormaalne söömine ja kui toimub pidevalt, tekitab see terviseriske või terviseprobleeme, nagu näiteks rasvumine, päriliku eelsoodumusega inimeste suurem risk haigestuda II tüüpi suhkurtõvesse, hambakaaries, verelipiidide kõrgenenud tase ning südame- ja veresoonkonnahaiguste kujunemise tõenäosuse suurenemine, kõrgenenud vajadus B-rühma vitamiinide suhtes. Sahharoosil endal pole normaalkoguses midagi viga. Ta sobib inimesele kui tasakaalustatud glükoosi ja fruktoosi allikas, kuid pidev liigne tarvitamine tekitab loomulikult probleeme. Kui oled paanitseja ja hakkad süsivesikuid liiga vähe tarbima (pidev alatarbimine), teed organismile karuteene, sundides teda tegema palju tarbetuid lisakulutusi ja tööd. Pideva väga vähese süsivesikute koguse puhul tekib organismis energiadefitsiit, toimuvad asjatud suured kulutused glükoosi lisasünteesiks, on oht hüpoglükeemia kujunemiseks, mis omakorda vähendab nii vaimset kui ka kehalist võimekust. Organism on siis ka kehvem võitlemaks väliskeskkonna igasuguste kahjulike toimete vastu ja viletsam ka oma optimaalse sisekeskkonna hoidmisel.
KOKKUVÕTVALT KA SUHKRUASENDAJATEST
Nagu eespool nägite, on süsivesikud inimkeha normaalses ainevahetuses väga vajalikud, juhul kui iga päev toiduga saadakse õiges koguses ja vahekorras tärklist, glükoosi, sahharoosi, laktoosi ja fruktoosi. Normaalse söömise puhul nii see ongi. Seega pole mingit põhjust süsivesikute-paanikaks. Inimelu üldse (aga ka tema biokõvaketta talitlus) püsib sisuliselt ju süsivesikutel, aga samas õhutab mõni tegelane süsivesikute-hirmu. Olmemeediaollus kasutab süsivesikuid lausa igapäevase hirmutamisvahendina („tühjad kalorid”, „valge surm” jne). Süsivesikute mahategemise üks põhjusi on ka püüe suunata inimesi sööma nn suhkruasendajaid. Mida rohkem tarbijaid, seda suurem on ju tootjate tulu. Olgu veel kord rõhutatud, et süsivesikud, sh ka sahharoos, on igapäevases õiges koguses inimorganismile füsioloogiliselt sobilikud looduse ühendid ja pole mingit füsioloogilist vajadust tarbida nende asemel tehislikke suhkruasendajaid. Kui aga mõni soovib või peab oma menüüs suhkrut vältima, siis võiks teada järgmist. Esiteks, paljud nn suhkruasendajad on tehismagusained (sahhariin, tsüklamaat, atsesulfaam K, aspartaam jt). Tehismagusainetel on väga võimas toime keele maitseretseptoritele. Magusus ilma kaloriteta pole aga isu vähendava toimega. Kalorite vaegusel taastub näljatunne kiiresti ja siis süüakse lõppkokkuvõttes ikkagi soovitust rohkem. Tehismagustajad pole loodusained ja nad on pikemas perspektiivis inimorganismile otseselt või kaudselt mitmeid märkimisväärseid probleeme tekitavad. Seda ei tekita need ühendid alati ise, vaid nende ainevahetuse käigus moodustunud vaheühendid, millel võib olla näiteks ka allergeenne mõju. Samuti raiskab selliste kehavõõraste ühendite lõhustamine/muundamine maksa ensümaatilisi ja energeetilisi varusid. Kui neid tehismagusaineid tahetakse hirmsasti süüa, siis tuleks kasutada väga väikesi koguseid ja süüa mitmekesiselt. Viimane on vajalik võimalike kõrvaltoimete ja terviseriskide vähendamiseks. Teha kindlasti tarbimispause. Vajalik on ka reeglipärane arstlik kontroll. Lastele ei tohiks tehismagusaineid ja neid sisaldavaid tooteid anda. Teiseks, mitmed nn suhkruasendajad (ksülitool, sorbitool, mannitool, maltitool, laktitool, tagatoos, taumatiin, monelliin jt) on looduses vähem/rohkem levinud ja annavad ka kaloreid. Mõnel neist on positiivseid omadusi (nt hambakaariese teket vähendav toime) ning nende puhul on otseste/kaudsete probleemide teke inimkehas suhteliselt väike. Mõne aine intensiivse kasutamisega kaasuvad kõhulahtisus, mõned häirivad süljeensüümide tööd, ning kuna nende suuremal tarbimisel muutub mõnevõrra ka soolestiku mikroorganismide spekter, produtseeritakse rohkem ka mitmeid inimorganismi rakke ärritavaid produkte. Toonitagem veel kord, kui inimesel pole väga ranget haigusest tingitud meditsiinilist erivajadust kasutada suhkruasendajaid, pole nende tarbimiseks mingit põhjust. Elu on kindlasti rõõmsam ja parem, kui seda teha magusamaks, kuid kindlasti looduspõhiste toidusüsivesikutega ja targalt (loe: normaalselt) talitades!
KIUDAINED POLE TOITAINED, AGA SIISKI VÄGA VAJALIKUD
Kiudained on kuum seltskond. Tekitatud on mulje, et kõigi haiguste vastase võitluse superrelv on kiudainerikas toit ja kiudainete preparaatide tarbimine. Mis nad on ja kuidas on lood tegelikult?
Enamik neist on süsivesikud (inuliin jt fruktooligosahhariidid, tselluloos, hemitselluloos, taimsed kummid, pektiin, agar-agar jt), olulisim mittesüsivesikuline kiudaine on ligniin. Taimse kraami üks suurrolle on anda kiudaineid. Samas pole õige väita, et loomne toidukraam ei sisaldavat absoluutselt kiudaineid. Üks tüüpvale – piimas polevat kiudaineid. On küll, aga juhime tähelepanu, et loomse toidukraami ülesanne pole anda rohkelt kiudaineid (see on taimse kraami roll!). Kiudaineid (prebiootikume) inimese seedeensüümid ei lammuta, aga need on väga suupärane materjal soole mikroobikoosluste jaoks ja seeläbi toodetakse ka inimorganismile sobivaid ühendeid (näiteks soole limaskesta rakkude energeetika jaoks). Kiudainerikkast toidust on abi järgmistel juhtudel: a) kaalu langetamine ja hoidmine/jälgimine (kiudainerikka toidu suutäis sisaldab vähem energiat kui kontsentreeritud rasvane