Vaatamata oma kahekümne kaheksale eluaastale oli hotelli perenaine jõudnud maailmas juba ringi vaadata ning nüüd tuli keelteoskus talle igati kasuks. Peale inglise, hispaania ja kohaliku tai keele oli Saksamaal veedetud kaks aastat andnud perfektse saksa keele oskuse, mis neiu suust kõlas baieri aktsendiga. Tegelikult oli May Floy läbi ja lõhki tai tüdruk, sündinud 1965. aastal sada viiskümmend kilomeetrit Bangkokist kagus, Tai lahe kaldal väikeses Pattaya nimelises kalurikülas. Tänu sellele, et tol ajal Vietnamis sõdivaid USA sõdureid siia taastuspuhkusele toodi, tehti väikesele asulale majanduslik süst ja seetõttu oli Pattaya end nüüdseks upitanud Tai Kuningriigi nelja miljonilinna hulka. Jänkid olid Taimaale nii õnnistuseks kui ka õnnetuseks.Tänu nendele sai jalad alla turismimajandus, mis on tänaseni üks Tai peamisi sissetulekuallikaid, samas aga saabusid buda usu kõikelubavale ideoloogiale rajanedes ka moraalituse ja seksturismi ajad. Tutvunud laialt maailmaga, oskas May Floy hinnata oma maa potentsiaali ja seda ära kasutada. „Lotuses” oli ta loonud intiimse ja turvalise õhkkonna. Kogu hotellis, nii palju kui ruum lubas, oli korraldatud roheluse varjus mõne pehme tooli ja lauakesega õdusalt intiimseid nurgakesi, et klient võiks end mugavalt ja koduselt tunda. Suur tiivik laes vehkles parajas tempos, segades kliimaseadmest tuleva külma õhu filtreeritud välisõhuga parajaks kokteiliks, kõik selleks, et klient ei külmetaks. Eurooplane ei osanud põletava päikesega toime tulla. Saanud tänaval peaaegu et kuumarabanduse, tormas ta pimesi tuppa ja keeras konditsioneerseadme põhja, mille peale varsti rögises köhida ja puristas tatistada. Kõike seda teadis May ning karm eeskiri personalile sätestas pideva temperatuurirežiimi jälgimise. Kundede halb enesetunne oli kõige otsesemalt seotud nende rahakotiraudade sulgemise ja avanemisega.
Õdus hotell oli kõigest kolmekorruseline, mis Bangkoki ülerahvastatuse tingimustes ja ränka raha maksva maa puhul oli erakordne. Ümberringi kõrgusid mitmekümnekorruselised hooned ja mitmeid kordi oli ka May Floyle väga häid ostupakkumisi tehtud, kuid seni suutis ta veel neile vastu seista. Klientide toad asusid hotelli teisel ja kolmandal korrusel. Peale restorani „Sokotai” ja baari „Perl” paiknesid esimesel korrusel väike tervisekeskus massaaživõimaluste, ringduššide ja saunaga ning vastuvõturuum, mille taga omakorda asus direktrissi kahest ruumist koosnev kontor. Ka väike sinisepõhjaline puhta veega bassein „Lotuse” siseõuel varju pakkuvate palmipuude vilus aitas klientidel palavat kliimat unustada ning mõnelgi ärimehel, külm õlleklaas ees, oma sülearvutisse süveneda. Sisenedes välisuksest kuulis vastsaabunu mahedat kellukest helisemas ja sügava tai kummarduse saatel võttis teda Reception-sildiga leti taga vastu kaunis naeratav neiu, kes ilusas puhtas inglise keeles päris külastaja soovide järele. Kõik kokku lõi „Lotusele” sellise maine, et kes kord oli siin käinud, igatses jälle naasta. May Floy ei kurtnud klientide puuduse üle. Isegi vihmaperioodil, kui turistide voog kokku kuivas, olid „Lotuse” kakskümmend viis tuba enamasti välja müüdud. Peamiselt oli tegu ärimeestega, kes regulaarselt külastasid Tai Kuningriiki ning eelistasid suurte ja esinduslike hotellide saginale diskreetset, õdusat, väikest, kuid briljantse teenindusega võõrastemaja.
„Tere, Lu,” lausus May ülemeelikult ning viskas oma punase käekoti hooletult letile.
Lu Pai oli „Lotuse” personaliülem, May parem käsi ja kümne protsendiga firma osanik. Vastupidi Mayle oli Lu lühem ja tüüpiline tailanna. Kui Mayd oleks edukalt võinud pidada jaapanlannaks, siis Lu esindas kohaliku naise graatsiliselt miniatuurset ilu. Väikesed käed ja väikesed jalad, idamaise lõikega pruunid silmad, pikad mustad lahtised juuksed, pruntis tundlikud huuled, kuid kõik naiselikud kumerused ja kaared olemas. Vaatamata sellele, et neiud olid ühevanused, võis Mayd pidada Lu vanemaks ja suuremaks õeks.
„Tere, boss,” tervitas Lu käsi tai rituaalses kummarduses kokku pannes. „Kuidas magasite, boss?” Noor naine leti taga oli tõsine, kuid tema silmad naersid.
„Palju kordi olen sulle, Lu, öelnud – May olen!” May Floy naeratas samuti, teades juba ette sõbranna vigureid.
„Just nii, boss,” kummardati leti taga uuesti.
Ka Lu Pai oli pärit Pattayast. Nende saatused nooruses olid äravahetamiseni sarnased ning küllap see neid ka ühendas. Saabunud pärast õpingute lõppemist välismaal tagasi Taisse, oli May otsustanud hotellinduse kasuks. Käies „Lotuse” rajamise mõtetega ringi, oli ta sünnilinnas puhtjuhuslikult seltskonnas sattunud kokku Luga, kes Pattayas oli juba mõned aastad tegelenud sama bisnisega. Sõnast sai sõna, ideest mitu ideed, ja nii see „Lotuse” rajamine käiski. Lu oskas oma kogemustele toetudes valida õige personali ja mõned aastad koostööd näitasid, et May oli teinud õige valiku. Nad mõtlesid Luga ühes suunas, tundsid muret samade asjade pärast ja olid mõlemad vallalised. Eurooplasele oleks see tundunud imelikuna, kaks piltilusat noort naist ja vallalised, kuid Tai Kuningriigis on asjad teisiti. Pealiskaudsel vaatlemisel tunduvad inimesed olevat kõik ühesugused ja võrdsed, kuid tegelikult eksisteerib kohalikus ühiskonnas räige jaotus. Abiellumise puhul järgitakse ranget kastisüsteemi, sest keegi ei soovi ära teenida ei vanemate ega ühiskonna hukkamõistu. Nii May kui ka Lu olid end üles töötanud ning abiellumine mõne noormehega sellest keskkonnast, kust nad ise pärit olid, ei tundunud sugugi eluunistusena. Nad olid seda küsimust isekeskis arutanud ja selline oli vähemalt mõlema neiu ametlik versioon.
„Lu, mis meil siis täna uudist?” May lükkas juuksed kõrva taha, istus arvuti ette ja klõbistas veidi klahvidega.
„Kõik on korras, May,” kostis kõrvalruumist läbi praokil ukse. Lu oli tõtanud May kabinetti riideid vahetama. „Viiendasse numbrisse saabus see sakslane, kes broneeris toa möödunud nädalal. Üheksanda numbri neeger, mäletad küll, seesama kolakas, kes üleeile esitas korruseteenija peale kaebuse, et too keeldub temaga numbris keppimast…” Korraks ilmus ukse vahele Lu naeratav nägu, kusjuures ta libistas kammiga läbi pikkade süsimustade juuste, ja tema hääl jätkas: „Seesama korraldas mulle eile õhtul skandaali.” Korrastatud ja esinduslikus taevasinises kostüümis Lu ilmus kabinetist lagedale.
May Floy, kes tähelepanelikult oli uurinud arvutiekraani, tõstis pilgu sõbrannale.
„Lemaania neeger, millega tema siis rahul polnud?”
Lu seisatas keset eesruumi, ajas põsed punni ja jalad harki, lükkas küünarnukist kõverdatud käed kehast eemale ja jäljendades musta meest, lausus rämeda häälega:
„Fucking guesthouse, I need room one week more…” Tundes ise oma etendusest rõõmu, itsitas neiu pihku ja jätkas juba enda häälega:
„Seletasin ilusasti, et vabandage, härra, aga meil broneeritakse numbreid tervelt kuu aega ette ning kahjuks on järgmine klient juba homme saabumas.”
Käsipõsakil kuulas May sõbrannat väga tähelepanelikult.
„Kus siis pani möirgama. Vandus inglise ja mingis Aafrika pärismaalaste segakeeles vaheldumisi, nii et isegi paar sakslast loivas baarist välja vaatama, et kus põleb.” Lu muigas, kohendas juukseid ja jalutas letile lähemale, kuid May Floy ei naeratanud.
„Kuidas asi siis lõppes?” päris ta tõsiselt.
„Ah, mis siin lõppeda,” viskas Lu hooletult käega. „Vandus mis vandus, siis marssis vihaselt trepist üles, nii et maja värises, ning lubas sulle hommikul kaevata.”
„Selge,” lausus May Floy ja langetas pilgu uuesti arvutiekraanile. „Ta saab selle toa veel üheks nädalaks ning vabandada tuleb samuti.”
„Mida, mida?” ei suutnud sõbranna oma kõrvu uskuda ning raputas pead, nii et mustad juuksed kardinana