„Võib-olla tahtsin ma lihtsalt testida teie analüüsioskust ja tähelepanuvõimet,” muigas vanem mees.
„Selle soperdatud pildiga?” Küsivalt tõusid Leo Tamme kulmud kõrgele silmade kohale ja põlglikult tonksas ta laual lebavat raamitud reliikviat näpuga.
„Ega see pilt nii soperdatud olegi, kui te arvate,” lausus Eduard Vallak ja haaras laualt foto. Ta silmitses tuhmunud hõberaamis taiest mõtlikult. „Vaadake, härra Tamm, tegu on tõepoolest perekonna reliikviaga.” Saanud külaliselt vastuseks iroonilise muige, jätkas vanahärra: „Ärge naerge midagi. See äärmine sihvakas ohvitser paremal äärel on tõepoolest minu vanem vennas Juhan, kuid vasakul majori õlakuid kandev härrasmees on teie onu Aleksander Tammer. Tema oli hilisem LKA töötaja koloneli auastmes.” Vallak lükkas foto üle laua Tamme poole, kes seda hajevil pilgul uuris ja moka otsast poetas:
„Minu onu, nalja teete? Mul pole eluaeg ühtegi onu olnud, ainult ema…”
„Ema Olga, kes on maetud Peterburi kalmistule, ja ise olete sündinud hoopis Stavropoli krais Allmäe eesti külas,” lõikas Vallak irooniliselt.
„LKA on alati hea informeerituse poolest silma paistnud,” lausus Kvaasi sapiselt, taibates samas, et on end sisse rääkinud. Täna oli ta käitunud täieliku amatöörina, aga küllap olid süüdi aastad, mis jätsid oma jälje. Aastat kümme tagasi oleks see klounininaga artist olnud juba üle kuulatud ja maha maetud. Ta pidi otsustama.
„Teie aeg, härra Vallak, hakkab täis saama. Küsin veel kord, kes te olete ja mida teil vaja on?”
„Ma ei usu, et peate mind nii naiivseks meheks, kes GRU superagendiga kohtuma tulles jätaks oma tagala kindlustamata.” Saamata vastust, jätkas Vallak tõsinedes: „Olen tõepoolest Eduard Vallak, 68 aastat vana, erukolonel, kellel jätkus ajunõtrust tulla küllalt kopsaka pensioni otsast vabatahtlikult appi kunagisele kodumaale tegema seda, mida ma kõige paremini oskan.”
„Mis see minusse puutub?” katkestas Kvaasi partneri jutu. „Mina pole teid Eestisse kutsunud, seda esiteks, ja teiseks, milleks teile minusugune taksojuht ja mida te üldse tõestada soovite?”
„Jätke ükskord see tobe taksojuhijutt,” ägestus ka vanem mees, tema nina muutus veel punasemaks. „Alampolkovnik Tamov, saate väga hästi aru, et teie legend on lõhki ja sellega pole enam midagi peale hakata.”
Leo Tamme näos ei liikunud ükski lihas, kuid aju töötas topelt tuuridega. Vallak tunnetas külalise närvipinget ja tõstis rahustavalt käed:
„Ma vabandan, läksin liialt ägedaks, kuid kõik öeldu jääb meie vahele.”
„Teete nalja või?” päris Kvaasi, tõusis püsti ja pistis käe taskusse. „Kui te tõesti töötate luures, nagu te ise väidate, siis saate ka aru, et midagi niisugusest vestlusest ei saa iialgi jääda ainult meie vahele. On üks tee asja lahendada.” Kvaasi oli tõmmanud käe taskust koos „Browninguga”. Ka Eduard Vallak tõusis, jäädes seisma teisel pool lauda. Ta vaatas hüpnotiseeritult üle prillide oma külalise relva, laiutas käsi ja lausus:
„Kuulge, kas tasub nüüd tühja asja pärast ägedaks minna? Loodan, et mõistate, minu kadumise vastu hakkab huvi tundma nii LKA kui ka Eesti Teabeteenistus.”
„Mina, härra Vallak, ei tea, kes te olete, kust te tulete ja kes teie kadumise vastu huvi tunneb. Kõike teie kohta olen ma kuulnud teie enese suust ja nagu te aru saate…” – Kvaasi muigas irooniliselt ja tegi tähendusrikka pausi – „see mind ei rahulda.”
„Rahunege, härra alampolkovnik, rahunege,” lausus Eduard Vallak, püüdes maha suruda kartust hinges, kuid laetud relva suu ees oli seda pagana raske teha. „Kas soovite tõendeid, et ma olen tõesti Eduard Vallak USA-st ja Eesti Teabeteenistust koordineerin?” päris ta võimalikult siiralt, kuid hirmu oli raske varjata.
„Küllap saate isegi aru, et töötõendi näitamine mind vaevalt veenab,” teravmeelitses Kvaasi, mõeldes samas, et polnud tõele sugugi lähemale saanud.
„Ei, seda ma ei arva,” vastas Vallak, pühkis taskurätiga üle higise lauba ja jätkas juba otsustavalt: „Jätke, kurat võtaks, see püstoliga vehkimine, kas tahate, et vanainimene infarkti saab?”
Kvaasi pidi tunnistama, et Eduard Vallak talle imponeeris. Mees pidi heast puust olema, kui ta surma palge ees veel naljatada suutis.
„Laske siis kuulda, mis teil öelda on,” lausus ta ja langetas vastast silmitsedes relva.
„Laske kuulda, laske kuulda,” torises vanahärra rahulikumalt. „Arvate, et seda on nii lihtne teha?” Mees võttis prillid eest, puhastas neid pühendunult punaseruudulise taskurätikuga. Leo Tamm ei kiirustanud partnerit.
„Meil oleks teie abi tarvis,” mühatas Vallak prille uuesti ninale seades, pahane oma nõrkuse üle.
„Kellel meil?” päris Kvaasi irooniliselt.
„Kellel, kellel,” korrutas Vallak pahaselt. „Kurat, kellel siis veel kui mitte Eesti Teabeteenistusel.”
„Kuulge, see pole tõsine jutt.” Leo lõi tüdinenult käega. „Ega te ometi mõtle mind värvata?”
„Ei, selleks pole mul lihtsalt ressurssi,” laiutas Eduard Vallak käsi. „Kuid mina tean, kui palju tegi Eesti heaks Aleksander Tammer, miks ei võiks siis tema õepoeg sama teha, pealegi…” Vallak tõstis pilgu partnerile ja nähes teda endiselt vaikivat, jätkas: „Pealegi arvan ma teadvat, kuidas Molotovi-Ribbentropi salaprotokolli venekeelne originaal 1989. aastal NSV Liidu rahvasaadikute kongressi samanimelisse komisjoni jõudis.”
Leo Tamm oli asjade sellisest pöördest üllatunud.
„Kas see peaks nüüd santaaž olema?” küsis ta kulme kergitades.
„Ei, ei, härra Tamm, mitte sugugi.” Vana mees silmitses mõtlikult oma külalist. „See ei ole šantaaž,” jätkas ta otsustavalt. „Pigem on see tunnustus, mis oligi põhjuseks, et julgesin teid üles otsida, ja see ehk annab mulle väikest viisi lootust.”
III peatükk
Tai Kuningriik. Bangkok
May Floy
Päike küttis armutult. Autode ja mootorrataste hordide poolt tekitatud sinine hämu ja kõrbenud gaasi hais sundisid varju otsima hoonetest, kus õhujahutus ja – puhastusseadmed kunstlikku elukeskkonda hoidsid. Politseinik, kes ristmikul liikluse reguleerimist teeskles, oli endale marlist suu- ja ninakaitse ette riputanud ning vehkis signaalitavate ja möirgavate veokite voolus loiult vöödilise sauaga. Kuid transport liikus, nagu jumal juhatas, ja imelikul kombel juhatas ta imeliselt, sest vaatamata kaootilisusele toimis kõik mingite salapäraste, kõrvaltvaatajale mõistmatute reeglite põhjal. Kokkupõrkeid ega avariisid ei olnud. Tai inimene on kannatlik. Pidevalt särav päike on vorminud päikeseliseks ka iseloomu ning harva lahkub naeratus tema palgelt.
Autode voolust väljudes sooritas preili May Floy oma punase 150-kuubikulise „Yamahaga” kaks elegantset pööret ning parkis siis väikese särava iluduse teiste sarnaste vahele kõnniteele kaunilt kuldkirjas kaarduva nimesildi „Lotus” alla. Haaranud poritiival asuvast korvist pika õlarihmaga punase käekoti, klõbistas neiu punast värvi kontskingades trepist üles. Lühike ja õhuline sügava dekolteega valge suvine kleit, süsimustad lahtiselt õlgadel helkivad pikad juuksed, elurõõmsalt säravad mandeljad silmad – see pilt sundis mõndagi saksa vanapapist pensionäri, kes terrassil laialeheliste magnooliate all kohalikku „Singha” õlut kaanisid, ägisedes kaela käänama. May teadis, millise mulje ta jätab, ja seda ilmsüütumalt säras neiu naeratus, kui ta ukse avas ning kelmikalt valgete tervete hammaste välkudes sakslastele viipas. Suurem osa õllejoojatest olid tema kliendid, „Lotuse” kunded, miks mitte panna siis vanameeste südant pisut kiiremini põksuma ja hoida neid hotellis veidi kauem kinni. See kõik oli teenistus, sissetulek, mis kuulus eeskujuliku teeninduse juurde. Klientidega ei tohtinud hooletult ringi käia. Hubase restorani, intiimse baari ja õdusa külalismaja omanikuna teadis May Floy naeratuste hinda.