Renault'd olid spetsiaalselt ehitatud nii, et neisse saaks kaupa peita. Sellel automargil on väga suured rattakoopad, see tähendab, et esirataste kohal poritiibade sees oli palju tühja ruumi. Reisijapoolse ratta kohale tehti pastapaki jaoks peidupaik. Nii esimesel reisil kui ka paljudel järgnevatel pidid Pablo ja Gustavo mööduma mitmest politsei kontrollpunktist. Politsei lähenes autole alati juhi poolt, kaubapakist eemal. Vahel otsiti kogu auto sisemus läbi, kuid alusraami alla ei vaadatud kunagi. Esimesel reisil ostis Pablo kilo pastat ja see maksis 60 dollarit.
Kui pastast oli kokaiin valmis tehtud, andis Pablo seda veidi kümnele inimesele proovida, et hakata turgu looma. Peaaegu kõigile meeldis see rohkem kui marihuaana. Nad avastasid, et kui nad purjus olid ja kokaiini tarvitasid, siis aine rahustas nad maha. Kokaiin andis ka rohkem energiat. Enamik neist tahtis seda uuesti ja nad küsisid Pablolt lisa, seejärel rääkisid nad uuest tootest tuttavatele ja nii saigi Pablo esimesed kliendid. Tean, et Pablo ise ei kasutanud kunagi kokaiini, see lihtsalt ei meeldinud talle.
Nii algaski Pablo Escobari kokaiiniäri.
Teine peatükk
ESIMEST KORDA NÄGIN MA veidrat preestrit ühel 1976. aasta õhtul, kui sõitsin Manizalesist Medellíni, et Pablo vanglast ära tuua. Ta vahistati kokaiini smugeldamise pärast. Tollest õhtust alates kuni tänaseni tuleb see preester mu silme ette alati mingi hoiatusega.
See kõik leidis aset, kuna inimesed tahtsid kokaiini. Pablo avastas, et kõik, mis ta maale sisse toob, saab ära müüa ja rahaks teha. Äri kasvas väga kiiresti, kuigi alguses tegelesid sellega vaid Pablo ja Gustavo. Mäletan, et vend palus, et ema õmbleks talle kahekordse salavoodriga jope, et sellesse raha ja kaupa peita. Üks Pablo grupeeringu liige, hüüdnimega Lõvi, mäletab, et ta on kandnud jope sees vähemalt 3 miljonit dollarit, kui tegi rohkem kui 20 lennureisi Medellíni ja New Yorgi vahel, viies narkotsi Ameerikasse ja tuues raha Kolumbiasse. Hermilda, kes esimese taolise jope õmbles, ei teadnud muidugi, milleks seda vaja läheb, ta oli heausklik. Ühel õhtul oli kogu pere õhtusöögilauas, kui Pablo emale raha andis. „Pablo,” ütles ema, „mulle öeldi, et sa pesed raha. Kas see raha on ka pestud?”
„Jah, muidugi,” vastas Pablo.
Ema vangutas pead. „Miks see siis märg ei ole?” Siiani kajab mu kõrvus meie kõigi naer.
Varsti jäid Renault 4-d väikeseks ja Pablo ostis veoautod, millega sai iga reisi ajal tuua 20 kilo korraga. Kaupa veeti läbi Ecuadori põllumajandusega tegelevasse Pastosse Kolumbia edelaosas. Pasto üks suuremaid saadusi on kartulid ja kolumblased on harjunud nägema piiri äärest tulevaid suuri autosid kartulikoormatega. Pablo tuli mõttele peita mitmed kilod kokaiini suurde tagavararattasse, mis rekkadel kaasas oli. See töötas mõne kuu jooksul hästi. Ja mina ei teadnud ikka veel, millega Pablo ja Gustavo tegelesid.
Pablo ja Gustavo palkasid mitu rekkajuhti ja abilist, iga paar oli vastutav reisi erineva osa eest, kuna nad ei tahtnud, et teised nende marsruudi teada saavad. Üht juhti tunti nimega Gavilán, mis tähendab „raisakotkast”. Gavilán oli rumal; rahaga, mille Pablo talle andis, ostis ta auto, mootorratta ja kalleid riideid. Gaviláni sugulane töötas DAS-is, julgeolekuosakonnas, Kolumbia FBI-s, ja hakkas huvi tundma, kust õepoeg nii palju raha sai. „Lihtne,” vastas Gavilán, „töötan ühe mehe jaoks ja pean ainult kartulikoormatega Pastost Medellíni sõitma.” DAS-i agent hakkas asja uurima. Üksikasjad pole teada, kuid kuidagiviisi said nad tõele jälile. Ühel päeval peatasid politsei ja DAS rekka enne Medellíni jõudmist. Nad ütlesid juhile, et kõik on korraldatud; ta peab vaid bossile helistama ja ütlema, et too peab pistist andma, kui tahab, et auto edasi saaks sõita. Pablo rääkis mulle hiljem, et ta polnud üllatunud, kui kõne sai, sest nii need asjad Kolumbias tihti käisid. Aga kui nad Gustavoga kokkulepitud kohta jõudsid, nad vahistati.
Mina sain sellest alles järgmisel päeval teada. Olin koos teiste jalgratturite rahvusmeeskonna treeneritega Manizalesis koosolekul ja valmistusin kõneks, mille pidin tol õhtul ette kandma, kui nägin ajalehe esikaanel politseis tehtud Pablo fotot. Ma olin jahmunud; teadsin, et ta tegeleb salakauba, mitte narkootikumidega. Esmalt tundsin hirmu selle pärast, mida see võib kaasa tuua minu positsioonile meeskonnas. Kartsin, et mind lastakse lahti. Siis taipasin, et keegi koosolekul ei teadnud, et Pablo oli mu vend. Otsustasin jääda rahulikuks, pidada kõne ära ja siis mõelda, kuidas Pablot aidata.
Helistasin emale, kes oli juba mitu tundi nutnud. Meil ei olnud ju tollal mobiiltelefone ja ta ei saanud mind kuidagi kätte. Ütlesin talle, et ma ei tea mitte midagi, kuid teen kindlasti kõik, et venda aidata.
Proovisin tol õhtul kõnet pidada, kuid see oli võimatu. Vabandasin ja ütlesin, et tunnen end halvasti ning lahkusin. Sõit Manizalesist Medellíni kestis 8 tundi. Olin koos sõbraga, kes hakkas ühel päeval samuti Pablo heaks kartellis tööle. Sõitsime Dodge'i kaubikuga. Mina juhtisin algul mitu tundi, siis asus sõber rooli. Praegu on Kolumbias ilusad maanteed, kuid tollal olid peamiselt vanad kitsad teed. Toetasin pea reisijaistme toe vastu ja hakkasin plaani pidama, mida kõigepealt teha. Medellíni jõudes oli vaja kohe üle vaadata, kas raamatupidamine oli selline, nagu ette nähtud. Valitsus ei saanud kontrollida Pablo sissetulekute allikat, aga nad võisid tahta näha, kui palju ta oli narkoärist teeninud. Pidin kindlaks tegema, et raamatupidamise järgi oli kogu tema pankades olev raha saadud viimastelt kinnisvaratehingutelt.
Kell oli pool 4 hommikul ja olime maanteel ainukesed liiklejad. Märkasin, et bensiin oli lõpukorral ja hakkasin vaatama, kas tee ääres on mõni bensiinijaam. Korraga märkasin tee ääres üht musta riietatud meest seismas, must ümmargune müts peas. Mulle näis, et mees oli preester. Mõtlesin, et väga imelik – miks peaks preester keset ööd maanteel seisma? Kui lähemale jõudsime, ei vähendanud sõber isegi kiirust. „Hei,” karjusin ma, „pea auto kinni! Pea kinni!”
Kihutasime mehest mööda. Nägin tema nägu, kui ta minu poole vaatas. Ütlesin sõbrale: „Mees, ma ütlen veel korra, pea see neetud auto kinni!” Siis pöördusin ja vaatasin taha – mees oli kadunud. Teda polnud enam näha.
Veidi aja pärast sõitsime ühest avatud bensiinijaamast mööda ja jälle sõber ei peatunud. Ta ei peatunud enne, kui bensiin täiesti otsa sai. Olin väga vihane. „Mis sul viga on? Miks sa seda meest peale ei võtnud? Ja ma käskisin sul bensujaama juures peatuda.”
Ta vaatas mind nagu segast. „Millest sa räägid? Sa ei käskinud mul kordagi peatuda. Ja ma ei näinud mingit meest.”
Mul tuli kananahk ihule. Isegi nüüd, kui sellele mõtlen, tunnen kõhedust. Tean, mida ma tol ööl nägin. Ja mis veel tähtsam – see oli alles esimene kord, kui ma seda preestrit unes nägin. Ja ma sain teada, mida tema nägemine tähendas.
Pidime sinna bensiinijaama jala tagasi kõmpima, kuid lõpuks jõudsime koju. Järgmisel päeval nägin Pablot Itagüí vanglas, ühes Medellíni kõige karmimas kinnipidamiskohas. Ta ei tahtnud mulle midagi rääkida, ütles vaid, et ajab ise kõik korda. Ta veetis seal 8 päeva, siis maksis kellelegi, et ta viidaks üle kergema režiimiga vanglasse. Kinnipidamiskoht oli pigem farm kui vangla; vangid võisid vabalt ringi käia, jalkat taguda, isegi väljas süüa. Ta veetis seal kohut oodates rohkem kui kaks kuud. Arvan, et sel ajal sõlmiti kohaliku kohtunikuga mingid kokkulepped. Lisaks sai mu ema vangla direktoriga sõbraks ja tõi Pablole toitu, kuna käis seal väga tihti. Kahjuks otsustati, et kohus toimub Pastos, kuna kuritegu sai seal alguse. Kuid see paik oli Pablo jaoks palju ohtlikum, kuna asja hakkas arutama sõjaväekohus ja nende kohtunikke oli raske ära osta. Kui sõjaväekohus oleks Pablo ja Gustavo süüdi mõistnud, oleksid nad ilmselt pikaks