Medellíni kartell erines palju sellest kartellist, mis tegutses Cali linnas ja mis alustas tööd umbes samal ajal. Cali kartell oli palju traditsioonilisem äristruktuur, milles oli neli tähtsat juhti ja nende alluvuses raamatupidajad, insenerid ja advokaadid, seejärel tulid töölised.
Teised iseseisvad narkokaupmehed, keda Medellíni kartellis liidritena tunnistati, olid Carlos Lehder Rivas, Ochoa-vennad ja José Rodríguez Gacha, keda kõik tundsid Mehhiklase nime all. Kõik nad panid enne teistega ühinemist oma äri püsti. Carlos Lehder oli tõeliselt nutikas mees, kes hakkas USA-sse kokaiini smugeldamise ideed arendama juba siis, kui ta seal marihuaana kaubitsemise eest vangis istus. Carlos oli vist esimene, kes kasutas oma väikelennukeid kokaiini Ameerikasse toimetamiseks ja teenis miljoneid dollareid juba enne Pabloga koostööd. Ta oli suurepärane piloot, aga ma ei usu, et ta ise kaupa vedas. 1978. aastal ostis ta 190 000 dollarit maksva suure maja Bahama saarestiku Norman's Cay saarel ja koostöös valitsusvõimudega, kellele ta maksis, lõi sinna oma baasi. Varsti kontrollis ta kogu saart; see oli nagu tema isiklik kuningriik. Seejärel võimutses ta kogu Kariibi mere piirkonnas. Liiguvad jutud, et ta korraldas seal tihti mitmepäevaseid pidusid, kus osales palju ilusaid ja enamasti paljaid naisi. Ta ehitas peidetud lennuraja ja seda saart kasutati kõigi äris osalejate poolt kui kohta, kus Kolumbiast pärit suurtelt lennukitelt laaditi narkootikumid ümber väikelennukitele või pandi need kiirkaatritesse, et need 200 miili kauguse reisi Floridasse ette võtaksid. Saare kasutamiseks pidi igaüks Carlosele maksma protsente kauba hinnast.
Pablo ja Carlos tundsid teineteist ja nad meeldisid teineteisele juba enne, kui neil koostöövajadus tekkis. Nad said lähedasteks sõpradeks ja Pablo päästis tema elu, kuid põhimõtted olid neil erinevad; Pablo imetles USA-d, kuid Carlos tahtis seda narkootikumidega hävitada. Ta nimetas kokaiini „aatomipommiks”, mille ta Ameerikasse kukutab. See oli tema poliitiliste vaadete tõttu: tema isa oli sakslane ja Adolf Hitlerist sai Carlose kangelane. Kui Pablo vaid aeg-ajalt kanepit suitsetas, siis Carlos tegi seda vahetpidamata. Kartelli piloot Jimmy ütles kord Lehderi kohta: „Ta pooldas kolme õpetust – Hitleri, Jeesus Kristuse ja Marxi oma. Kui see kõik koos kanepiga ühte patta panna, tekib suur plahvatus.”
Pablo ja Carlos kohtusid 1979. aastal, kui 19. aprilli liikumise ehk M-19 geriljad Lehderi röövisid. Tollal oli M-19 üks neljast või viiest vasakpoolsest geriljagrupeeringust, mis Kolumbia džunglites tegutses. Pablo tundis mõnda nende juhti, kuna ta maksis neile protsente, et nood tema narkolaboreid valvaksid. Kui geriljad oleksid tahtnud need laborid hävitada, oleks see neil lihtne olnud; selle asemel hakkasid nad valvuriteks. Kõik narkokaupmehed maksid neile. M-19 kasutas seda raha ellujäämiseks ja kasvatas rahahulka, röövides rikkaid ja nõudes nende eest miljoneid dollareid lunaraha. Kui nad tahtsid Lehderi eest 5 miljonit dollarit, palus üks inimene, kes samuti narkoäris töötas, Pablo abi. Pablo kontaktisikud said teada, et Carlost hoiti Armenias ühes talumajas ja Pablo organiseeris 6-mehelise meeskonna tema vabastamiseks. Kui geriljad said teada, et nendega tuldi võitlema, põgenesid nad tagauksest ja lükkasid Lehderi autokasti. Kui geriljad püüdsid minema kihutada, õnnestus Carlosel end vabastada, kuid põgenemisel sai ta jalga haavata. Kaks röövijat võeti kinni. Pärast seda said Pablo ja Carlos lähedasteks sõpradeks ja tegid tihti koostööd.
Nagu Pablol, olid ka Carlosel omad kombed. Näiteks mõned aastad hiljem, kui Bahama valitsus mitu Kolumbia narkokullerit vahistas ja vangi pani, sai Carlos nii vihaseks, et lendas üle Nassau ja tühjendas pealinna kohale mitu kastitäit sularaha. Ta sõna otseses mõttes laskis rahavihmal sadada. See oli tema viis meenutada, kui vägev ta oli, et ta võis teha kõike, mida tahtis. Selline oli Carlos.
José Rodríguez Gacha oli vaese seakasvataja poeg Pacho linnast, kes samuti teenis kokaiiniäris üle miljardi dollari. Nagu Pablole, anti ka talle ühe maailma rikkaima mehe nimetus. Kui Ochoa-vennad olid haritud, siis Gacha kukkus juba põhikoolist välja. Kuna ta armastas kõike Mehhikoga seotut – tema oma oli Bogotá jalgpalliklubi Millionarios ja rahvamuusikat mariachit viljelev ansambel, kes fännidele esines – ja ühel päeval ka läbi Mehhiko viiva marsruudi lõi, siis sai ta nimeks El Mexicano, Mehhiklane. See nimi sai kurikuulsaks. Mehhiklane oli halastamatu. Paljud kohutavad tapmised, milles Pablot süüdistati, sooritas tegelikult Gacha. Kuid nagu Pablo, andis ta tema palju raha vaestele tervise ja hariduse tarbeks, et maksta ellujäämiseks vajaliku talupidamise varustuse ja viljaseemne eest, ning tema piirkonna inimesed armastasid teda.
Mehhiklane alustas smaragdiäris. Enamus ei tea, et Kolumbias on kogu aeg palju rohkem vägivalda olnud seoses smaragdi-, mitte narkoäriga. Selles äris tapetakse nagu möödaminnes. Gacha sai tuntuks kui mees, kes ei kartnud kedagi ja tappis, et edukaks saada. Vahepeal töötas ta ühes Medellíni baaris, kus mõnele Pablo grupeeringu liikmele käia meeldis. Isegi neid mehi, kes ise olid väga karmid, suutis Mehhiklane üllatada. Ta hakkas neile väikseid teeneid osutama ja lõpuks hakkas oma organisatsiooni juhtima, avas uusi marsruute Mehhiko kaudu Houstonisse ja Los Angelesse. See oli just Mehhiklane, kes esimesena lõi Tranquilandia, ühe suurima ja tuntuima džunglilabori, kus elas, töötas ja pakkis kokaiini rohkem kui 2000 inimest.
Kui Mehhiklane kasvas vaeses peres, siis kolm Ochoa venda: Jorge, Juan David ja Fabio olid pärit lugupeetud ja rikkast perekonnast. Kõik nende vajadused olid rahuldatud. Ochoa pere põhitegevus oli hobuste kasvatamine ja minuni on jõudnud kuuldus, et kui nad alles alustasid narkoäris, saatsid nad kokaiini USA-sse märade vagiinas. Nad olid kaua aega äris väikesed tegijad. Nagu paljudel teistel, polnud ka neil aimu, et see äri kasvab kohutava kiirusega. Ja kuna Kolumbias ei peetud kokaiiniäri suureks kuriteoks, kohtus Pablo Ochoa-vendadega, kui tema äri edenema hakkas. Pablo ja Gustavo käisid sageli autorallit vaatamas Bogotás, kus Ochoadel oli populaarne restoran, ja kohtus seal nendega. Pablo ja Jorge said sõpradeks. „Sain temaga äri tehes kokku. Medellín on ju väike linn,” ütles Jorge kord. „Ja kõik tunnevad üksteist.” Pärastpoole sai Jorgest üks lähimaid Pablo sõpru. Algul polnud diilerite vahel mingit konkurentsi, sest Ameerika turg oli nii lai, et igaüks sai lahti kogu kaubast, mida riiki õnnestus smugeldada. Selle asemel, et territooriumide üle sõdida, aidati üksteist. Ochoa-vennad hakkasid hiljem Lääne-Euroopa operatsioone juhtima.
Äris osales veel inimesi, näiteks Kiko Moncada, Albeiro Areiza ja Fernando Galeano, kuid nemad ei kuulunud põhitegijate hulka. Mis nad kõik kokku tõi ja mis sai teistele – kuid mitte kunagi neile tuntuks kui Medellíni kartell, see oli 1981. aastal M-19 poolt toime pandud Ochoa-vendade õe Martha Nieves Ochoa rööv. Geriljad olid hakanud narkodiilereid ja nende pereliikmeid röövima, sest nad olid rikkad, kuid ei saanud politseilt abi otsima minna. Pärast Martha röövimist kutsus Pablo kõik narkokaupmehed oma uhkesse majja Hacienda Napolesisse koosolekule. Rohkem kui 200 inimest nõustusid tema ideega luua inimröövijate vastu väike armee, millele pandi nimeks Muerta a Secuestradores, MAS, mis tõlkes tähendab „surm röövijatele”. Kuna teati, et Pablo grupeeringus oli kõige rohkem tugevaid mehi, siis kõik nõustusid, et tema hakkab armeed juhtima. Miski ei peatanud Pablot röövijatega tegelemisel. Kuna Pablo oli M-19 meestega varem koostööd teinud, siis kuulutas ta nende kaudu sõja välja ja lubas kõik röövijad hävitada. Pablo rääkis ühele ajakirjanikule: „Kui poleks olnud kohest ja tugevat vastupanu, oleks M-19 meie peresid edasi ahistanud… Me maksime õiguskaitseorganitele 80 miljonit peesot vajaliku info eest ja juba järgmisel päeval leidsid mõned geriljad oma lõpu. Minu sõdurid viisid nad meie salamajadesse ja rantšodesse, politsei tuli samuti kohale, riputas nad üles ja peksis läbi.”
Paljud M-19 liikmed tapeti kõige piinarikkamal moel, mida Kolumbias üldse tuntakse – La Violencia – , mille käigus jäsemed keha küljest ära raiutakse; paari nädala pärast lasti Martha Ochoa vigastamata vabaks. Selle operatsiooni edukus näitas narkokaubitsejatele, kui palju tugevamad on nad koos, mitte eraldi tegutsedes. Just siis sündiski Medellíni kartell, mille liidriks sai Pablo. Sellest ajast peale juhtis igaüks oma grupeeringut edasi, kuid nad